Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Üleeile ja eile olid taas suurepärased purjetamisilmad (jaheda õlle joomiseks on siiski parem kindad kätte panna). Sõitsime Arani saarestiku Inishmore saarelt Feniti sadamasse ja eile sealt edasi Smerwick-i lahte (see on viikingite antud nimi, võiks vabalt Smörvik olla) ankrusse. Fenitisse purjetades oli tuul tagant ja korralikus ookeaniummikas hakkasid purjed hirmsasti lapendama. Otsustasime oma ookeanisetuppi katsetada ning poomisime uue teleskoop-spinnakeripoomiga geenua välja, suurpurje koristasime aga hoopis ära. Kohe oli vaikus majas ja mõnus 5-6 sõlmene minek sees (tuult oli 10 m/s kandis). Fenitis oli pesupäev, nii endale kui riietele. Kulus juba väga ära, sest viimati käisime duši all Portrush-is. Siinset kanti võib juba mitte lihtsalt kaljuseks, aga suisa mägiseks nimetada. Merest kõrguvad künkad mis vahelduvad maaliliste orgude ja lahtedega, kaldad on enamasti endiselt järsud, mere poolt lõhutud kaljud. Ilmaennustus näitas laupäevaks jälle tugevat edelatuult. Seega oli meil valik, et kas jääda veel kaheks ööks sadamasse (27,60 €/öö, ei sisalda elektrit, dušši ega pesupesemist) või liigume kuhugi ankrusse. Muidugi andsime pealelõunal otsad lahti ja liikusime edasi Smerwicki kus me praegu ankru otsas kiigume ja ilma rahunemist ootame. Täna kõigub tuul 12 – 17 m/s vahel ja vihma sajab. Panin DuoGen-i elektrit tegema ja see laeb praegu kenasti akusid (jooksvad elektrikulud + 8 kuni 12 A, sõltuvalt tuulest). Nii ei pea ka pilvise ilmaga elektrit kokku hoidma hakkama. Ei tea mudugi kuidas to vastu peab sest vihinad, üminad ja vibra on aeg ajalt päris kõva. Ei tahaks seal lähedal olla kui ta laiali peaks lendama. Päris luuslangi päev meil ka ei ole — võtsime eile ankrusse jõudmise järel geenua maha ja ma parandasin täna ära kolm sinise UV-kaitse õmblust mis lahti olid läinud. Hea, et eile tuli pähe puri maha võtta, täna ei oleks seda maha võtmiseks lahti rullida julgenud. Homseks peaks tuul vaibuma ja eks siis jätkame teed lõuna poole.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Hommikul ärgates ulus tuul endiselt 20 m/s piirimail. Õnneks oli seoses kõva ilmaga ka meie ujuvkai kasutuses olev praam otsustanud mitte saarelt lahkuda. Nii saime koos oma naaberpurjekaga rahulikult veel ühe päeva Inisbofinil praami külge sildununa veeta. Laine siiski sedavõrd rapsis, et meie vööriots oli ööga peaaegu läbi höördunud. Panin uue otsa ja lükkasin sellele veel lohvitüki peale, et uuesti läbi ei hööruks. Ja siis jalutama. Inisbofin on meile esimene koht Iirimaal kus leidus tähistatud matkarada ja siin oli neid koguni kolm tükki: läänetiir, kesktiir ja idatiir. Otsustasime lääne ja idatiiru (kumbki umbes 8 km) ära teha. Rada läks mööda aasu, niisket samblast kivipinda ja suisa üle turbavaäljade. Mõnikord sattusime ka kaljudele ja liivarandadele. Puid siin praktiliselt ei ole. See eest on ohtralt lambaid. Teadsime juba enne, et meie sadamanaabril on saare teises küljes maja, aga sattusime nendega täitsa juhuslikult kokku nende maja lähedal ühel liivarannal, kus nad Google jaoks prajasti StreetView kaameraga ringi kõndisid. Seljakotiversioon kaalub 21 kilo. Saime seda ka oma seljas proovida. Maailm (saar) on väike. Pärast pakuti kodus teed ka.

Pugesime hommikul purjekaga Bofin Harbour-i vana kai taha peitu, sest tormituul hakkas “kõigi tuulte eest hästi varjatud” ankrukohas paati päris hullusti pilduma ja tuul puhus meie kõrval lühikestelt noortelt lainetelt harjast vee lendu. Korralik info selle kohta, kas me sinna kai taha sügavuti ära ka mahume, meil puudus. Küll aga oli käesoleva aasta almanahhis kirjas, et kai otsani on põhi hiljuti süvendatud kahe meetrini. Samuti ei teadnud me kuidas me seal nuka taga ja kõva tuulega aluse ümber saame pööratud ilma, et madalasse lahesoppi sisse puhutud saame. Hetkel oli meil siiski abiks neljameetrine tõusuvesi ja kõik läks plaanipäraselt. Panime ennast kinni 37 jalase Delphia, mis juba eile oli poi pealt siia põgenenud ning oli ennast väiksenmat sorti praami ahtri külge kinnitanud kasutades seda ujuvkaina, poordi. Meile see kõik sobis, sest pääsesime nii tõusu-mõõnaga kaasaskäivast kaiotste timmimisest. Praegu puhubki väljas iiliti üle 20 m/s ja seda vaatamata asjaolule, et oleme “Iirimaa lääneranniku ühe parima loodusliku sadama” kõige tuulevarjulisemas kohas. Kolme sõnaga — väljas on torm. Kuigi sees on väike kahtlus, et sügavas Achillese väina lõunaotsa lahesopis kus me üleelmise öö poi otsas veetsime, oleks ka eilne ja tänane päev rahulikumad olnud, on siiski hea meel, et me vähemalt üleeile veidi ka edasi liikusime, sest siia sadamasse jääme me tormipakku ilmselt kolmeks päevaks. Tore, et hommikupoolik oli päikesepaisteline, saime teha tuulise kuid toreda jalutuskäigu sadama ümbruse kaljudele ja sadamasissepääsu kõrval kõrguvatesse Cromwell-i kindluse varemetesse. Toidupoe tretini jõudes pudenes taevast juba esimesi vihmapiisku ning praegu sajab jälle nagu ladiseb. Coord: 53 36.772 -10 12.373

Ankrus. Kõik korras.

Fantastiline purjetamine Euroopa piirimail. Tuult just parasjagu, et igav ei hakkaks — nii 8-12 m/s ja lained sellised, et kord näed Iirimaad ja siis jälle ei. Nagu meil kombeks kas tihttuules või suisa loovides. Oleme õppinud Ameli üsna tihedalt tuulde minema panna (36 kraadi AWD 10 m/s AWS juures, kellele lühendid meeldivad) ja tundub, et seda oskust tuleb meil ka usinalt kasutada, sest ilmaennustus lubab endiselt lääne ja edelatuult. Eile tegime alla 10 miilise treti Iniskea saartele. Seal oli kunagi norrakate vaalapüügiküla ja looduskivist majade jäänused on tänaseni alles. Mõned isegi suvemajadeks üles putitatud. Tore jalutuskäik lammaste, lehmade ja kivide vahel. Ookeanilainetel on meeletu jõud. Saared on ookeani suunast liigendatud sügavate kitsaste merepinnani ulatuvate kuristikega. Kui meri kuskilt kivi hammustas siis ta jätkas seni kuni oli saarest peaaegu või siis päris läbi murdnud. Ankrukoht oli suure ookeanilaine eest kaitstud, aga niipalju ummikat peegeldus sisse, et koikus pidi jälle käed-jalad laiali ajama, et külg iseenesest ei vahelduks. Iniskea saartel oleks uurimist ka teiseks päevaks jätkunud, aga tuul oli paras ja enam-vähem mõistlikust suunast ning mõte veel üks öö küljelt küljele rullida ei tundunud külgetõmbavana. Seega suundusime edasi Achillese väina lõunaosa suunas, lihtsalt selleks, et enne edasisõitu üks rahulik ankruöö veeta. Imetlesime möödaliikuvaid kaljusid ja rohunõlvu ja siis jälle kõva plaks taglases. Vaatame ringi ja ei midagi, kõik nagu tavaliselt, seekord isegi pea kuus sõlme logil. Põhjalikum kontroll tuvastas, et seekord purunes poomipiduri plokk. OK, pole probleemi, seekord on mul varuosa kohe käepärast. Tunni pärast on ka poomipidur jälle töös nagu tavaliselt. Coord: 53 52.615 -9 56.702