Saime äsja kätte 2 palli kirdetuult ning nüüd veavad meid taas purjed. Kurss on Lands End-ile ja minna sinna 152 NM.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Üleeile ja eile olid taas suurepärased purjetamisilmad (jaheda õlle joomiseks on siiski parem kindad kätte panna). Sõitsime Arani saarestiku Inishmore saarelt Feniti sadamasse ja eile sealt edasi Smerwick-i lahte (see on viikingite antud nimi, võiks vabalt Smörvik olla) ankrusse. Fenitisse purjetades oli tuul tagant ja korralikus ookeaniummikas hakkasid purjed hirmsasti lapendama. Otsustasime oma ookeanisetuppi katsetada ning poomisime uue teleskoop-spinnakeripoomiga geenua välja, suurpurje koristasime aga hoopis ära. Kohe oli vaikus majas ja mõnus 5-6 sõlmene minek sees (tuult oli 10 m/s kandis). Fenitis oli pesupäev, nii endale kui riietele. Kulus juba väga ära, sest viimati käisime duši all Portrush-is. Siinset kanti võib juba mitte lihtsalt kaljuseks, aga suisa mägiseks nimetada. Merest kõrguvad künkad mis vahelduvad maaliliste orgude ja lahtedega, kaldad on enamasti endiselt järsud, mere poolt lõhutud kaljud. Ilmaennustus näitas laupäevaks jälle tugevat edelatuult. Seega oli meil valik, et kas jääda veel kaheks ööks sadamasse (27,60 €/öö, ei sisalda elektrit, dušši ega pesupesemist) või liigume kuhugi ankrusse. Muidugi andsime pealelõunal otsad lahti ja liikusime edasi Smerwicki kus me praegu ankru otsas kiigume ja ilma rahunemist ootame. Täna kõigub tuul 12 – 17 m/s vahel ja vihma sajab. Panin DuoGen-i elektrit tegema ja see laeb praegu kenasti akusid (jooksvad elektrikulud + 8 kuni 12 A, sõltuvalt tuulest). Nii ei pea ka pilvise ilmaga elektrit kokku hoidma hakkama. Ei tea mudugi kuidas to vastu peab sest vihinad, üminad ja vibra on aeg ajalt päris kõva. Ei tahaks seal lähedal olla kui ta laiali peaks lendama. Päris luuslangi päev meil ka ei ole — võtsime eile ankrusse jõudmise järel geenua maha ja ma parandasin täna ära kolm sinise UV-kaitse õmblust mis lahti olid läinud. Hea, et eile tuli pähe puri maha võtta, täna ei oleks seda maha võtmiseks lahti rullida julgenud. Homseks peaks tuul vaibuma ja eks siis jätkame teed lõuna poole.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Hommikul ärgates ulus tuul endiselt 20 m/s piirimail. Õnneks oli seoses kõva ilmaga ka meie ujuvkai kasutuses olev praam otsustanud mitte saarelt lahkuda. Nii saime koos oma naaberpurjekaga rahulikult veel ühe päeva Inisbofinil praami külge sildununa veeta. Laine siiski sedavõrd rapsis, et meie vööriots oli ööga peaaegu läbi höördunud. Panin uue otsa ja lükkasin sellele veel lohvitüki peale, et uuesti läbi ei hööruks. Ja siis jalutama. Inisbofin on meile esimene koht Iirimaal kus leidus tähistatud matkarada ja siin oli neid koguni kolm tükki: läänetiir, kesktiir ja idatiir. Otsustasime lääne ja idatiiru (kumbki umbes 8 km) ära teha. Rada läks mööda aasu, niisket samblast kivipinda ja suisa üle turbavaäljade. Mõnikord sattusime ka kaljudele ja liivarandadele. Puid siin praktiliselt ei ole. See eest on ohtralt lambaid. Teadsime juba enne, et meie sadamanaabril on saare teises küljes maja, aga sattusime nendega täitsa juhuslikult kokku nende maja lähedal ühel liivarannal, kus nad Google jaoks prajasti StreetView kaameraga ringi kõndisid. Seljakotiversioon kaalub 21 kilo. Saime seda ka oma seljas proovida. Maailm (saar) on väike. Pärast pakuti kodus teed ka.

Pugesime hommikul purjekaga Bofin Harbour-i vana kai taha peitu, sest tormituul hakkas “kõigi tuulte eest hästi varjatud” ankrukohas paati päris hullusti pilduma ja tuul puhus meie kõrval lühikestelt noortelt lainetelt harjast vee lendu. Korralik info selle kohta, kas me sinna kai taha sügavuti ära ka mahume, meil puudus. Küll aga oli käesoleva aasta almanahhis kirjas, et kai otsani on põhi hiljuti süvendatud kahe meetrini. Samuti ei teadnud me kuidas me seal nuka taga ja kõva tuulega aluse ümber saame pööratud ilma, et madalasse lahesoppi sisse puhutud saame. Hetkel oli meil siiski abiks neljameetrine tõusuvesi ja kõik läks plaanipäraselt. Panime ennast kinni 37 jalase Delphia, mis juba eile oli poi pealt siia põgenenud ning oli ennast väiksenmat sorti praami ahtri külge kinnitanud kasutades seda ujuvkaina, poordi. Meile see kõik sobis, sest pääsesime nii tõusu-mõõnaga kaasaskäivast kaiotste timmimisest. Praegu puhubki väljas iiliti üle 20 m/s ja seda vaatamata asjaolule, et oleme “Iirimaa lääneranniku ühe parima loodusliku sadama” kõige tuulevarjulisemas kohas. Kolme sõnaga — väljas on torm. Kuigi sees on väike kahtlus, et sügavas Achillese väina lõunaotsa lahesopis kus me üleelmise öö poi otsas veetsime, oleks ka eilne ja tänane päev rahulikumad olnud, on siiski hea meel, et me vähemalt üleeile veidi ka edasi liikusime, sest siia sadamasse jääme me tormipakku ilmselt kolmeks päevaks. Tore, et hommikupoolik oli päikesepaisteline, saime teha tuulise kuid toreda jalutuskäigu sadama ümbruse kaljudele ja sadamasissepääsu kõrval kõrguvatesse Cromwell-i kindluse varemetesse. Toidupoe tretini jõudes pudenes taevast juba esimesi vihmapiisku ning praegu sajab jälle nagu ladiseb. Coord: 53 36.772 -10 12.373