Ankrus. Kõik korras.

Fantastiline purjetamine Euroopa piirimail. Tuult just parasjagu, et igav ei hakkaks — nii 8-12 m/s ja lained sellised, et kord näed Iirimaad ja siis jälle ei. Nagu meil kombeks kas tihttuules või suisa loovides. Oleme õppinud Ameli üsna tihedalt tuulde minema panna (36 kraadi AWD 10 m/s AWS juures, kellele lühendid meeldivad) ja tundub, et seda oskust tuleb meil ka usinalt kasutada, sest ilmaennustus lubab endiselt lääne ja edelatuult. Eile tegime alla 10 miilise treti Iniskea saartele. Seal oli kunagi norrakate vaalapüügiküla ja looduskivist majade jäänused on tänaseni alles. Mõned isegi suvemajadeks üles putitatud. Tore jalutuskäik lammaste, lehmade ja kivide vahel. Ookeanilainetel on meeletu jõud. Saared on ookeani suunast liigendatud sügavate kitsaste merepinnani ulatuvate kuristikega. Kui meri kuskilt kivi hammustas siis ta jätkas seni kuni oli saarest peaaegu või siis päris läbi murdnud. Ankrukoht oli suure ookeanilaine eest kaitstud, aga niipalju ummikat peegeldus sisse, et koikus pidi jälle käed-jalad laiali ajama, et külg iseenesest ei vahelduks. Iniskea saartel oleks uurimist ka teiseks päevaks jätkunud, aga tuul oli paras ja enam-vähem mõistlikust suunast ning mõte veel üks öö küljelt küljele rullida ei tundunud külgetõmbavana. Seega suundusime edasi Achillese väina lõunaosa suunas, lihtsalt selleks, et enne edasisõitu üks rahulik ankruöö veeta. Imetlesime möödaliikuvaid kaljusid ja rohunõlvu ja siis jälle kõva plaks taglases. Vaatame ringi ja ei midagi, kõik nagu tavaliselt, seekord isegi pea kuus sõlme logil. Põhjalikum kontroll tuvastas, et seekord purunes poomipiduri plokk. OK, pole probleemi, seekord on mul varuosa kohe käepärast. Tunni pärast on ka poomipidur jälle töös nagu tavaliselt. Coord: 53 52.615 -9 56.702