Endiselt Muxias ankrus ja suuremale osale Hispaania läänerannikule on antud tormihoiatus. Hommikupoole ööd hakkas juba tõsisemalt puhuma ka ning kuigi oleme linnamajade ja küngaste varjus on ka meil tuul puhanguti üle 14 m/s ja lödistab vihma sadada. Täna ööseks lubatakse üle 20 m/s. Sellist ilma ei olegi juba tükk aega olnud ja oleme hea eluga ära harjunud. Veel eile oli kena päikesepaisteline päev ja me ronisime siinkandi kõrgeima künka otsa mis täiesti juhuslikult on 312m kõrgune. Erinevalt Munamäest tuli siin tõusu alustada sõna otseses mõttes merepinnast ja palava päikesega oli see korralik ettevõtmine. Vaated tipust olid see-eest lummavad. Tuult veel eriti ei olnud ja saime süüa kaasavõetud võileivad ilmselt siinkandi kauneimas kohas. Täna tuleb meil kontrastina ilmselt laevapäev. Sööme, loeme, kirjutame maile ja kuulame muusikat. Ruu küpsetabki parasjagu hiliseks hommikusöögiks pannkooke.

algas nagu tavaliselt peekoni ja munaga. Võib olla ehk pisut hiljem kui tavaliselt, sest täna ei olnud meil plaanis kuhugi purjetada ja eile õhtul olime kaua üleval ning vaatasime kesköist ilutulestikku. Muxia-s käib nimelt tohutu pidu juba reedest peale. Musa mängib ööpäev läbi, bändid on sadamas laval ja plaažil käib samal ajal reiv. Meie kuulame mõlemat. Inimesi on paksult ja parkimisreeglid ei kehti. Autod on lihtsalt igal pool. Telke on nii teeääred kui haljasalad ja plaažiservad täis. Keegi ütles, et see on aasta viimane “fiesta”, seepärast pisut ülevoolavam. Pärast aeglast hommikut tegime ringi linnas mis on tegelikult päris väike, paar suuremat ja kümmekond väiksemat tänavat ja tulime taas paati, et nautida kokpitis Cavat (tundmatu mark, aga brut nature ja metodo tradicional, 2€ Carrefour-is) ananassiga — laitmatu värk. Seejärel lesisime veidi niisama ja kui lõpuks hakkas vihma tibutama kolisime sisse ja tegime õhtusöögiks liha sinihallitusjuustuga. Täiesti juubelivääriline.

6. septembri hommikul puhus Cormes mõnus kirdetuul ja kuna lootsime mõnes suuremas lõunapoolses sadamas nagu Vigo-s või Porto-s omale uue poomi lasta valmistada, siis tõmbasime purjed üles ja kihutasime Camariñase poole. Peatselt selgus aga, et meie lootused on alusetud. Ainus kindel telefonikontakt õnnestus saada Cadenote nimelise firmaga La Coruña lähedal Sada-s. Meie valik oli, et kas kihutada lõuna poole heas lootuses, et me siiski leiame vajaliku firma sellel suunal või pusida tihttuules tagasi Sada-sse. Otsustasime minna kindla peale ja pöörasime otsa ringi, tagasi Corme-sse ja sealt Sada-sse. Sada marina on hiigelsuur ja majutab peamiselt kohalikke paate. Sadamas on mitu tanklat, paaditõstukit ja muidugi ka mitu firmat mis paatide hoolduse ja remondiga tegelevad. Saime Cadenote-le kuuluva kaikoha ja meie katkine poom viidi juba samal õhtul nende töökotta. Väga meeldiv ja efektiivne teenindus. Järgmisel hommikul näidati juba kuidas nad poomi parandada kavatsevad. Jäime enda juurde ja palusime uurida kui ruttu oleks võimalik saada uue poomi valmistamiseks sobilik alumiiniumprofiil. Päeva jooksul selgus, et optimistlik tähtaeg uue poomi saamiseks on kuu. Nii kaua me siin oodata ei tahtnud ja leppisime mõttega, et saame tagasi oma vana, aga paigatud poomi ning loodame parimat. Poom oligi järgmise päeva õhtuks ühes tükis, roostevabast tugevdused sees ja murdekoht alumiinimikeevitusega kokku lastud. Pealt vaadates kena töö, eks näeme kuidas vastu peab. Töömees ütles, et kui peaks katki minema, siis kusagilt mujalt, aga mitte parandatud kohast. Seda ma usun, aga millegipärast see mind eriti ei lohuta. Hea tunne oleks olnud vana ja pehkinu asemele siiski värske värk saada. Saime tuttavaks oma kainaabri Manuel-iga kes on 74 aastane, aga ei suuda kuidagi firmade tegemist katki jätta. Algselt laeva mehaanikuna töötanud mehel on nüüdseks lisaks esialgsele laevade külmseadmid valmistanud firmale ka ehitusfirma ja naftapuurtorne hooldav firma. Purjetab üksi ja kinkis meile pudeli Hispaania veini ning viis koduaia sidrunit. Pole paha. Juba järgmisel hommikul hakkasime taas lõuna suunas liikuma. Ilm on aga vahepeal sügisemaks muutunud ja suviseid NE tuuli ei saa enam iseenesestmõistetavatena võtta. Laxe-sse (see on sadam Corme-ga samas lahes, aga vastaskaldal) jõudsime olematus tuules peamiselt mootori jõul. Sealt edasi väike hüpe Muxia-sse (Camariñase naabersadam) toimus juba täielikult motoriseerides. Plaan on siin ankrus istuda seni kuni Finisterre-st mööda pääsemiseks enam-vähem sobilik tuul puhuma hakkab. Motoriseerimine on juba ära tüüdanud. Kui ilm peaks päris käest ära minema, siis on siin marina ka kuhu saab peitu pugeda. Ankrukohas oleme kahe väiksema Rootsi paadi seltsis. Samad paadid olid ka meiega La Coruñas koos kai ääres. Nagu juba traditsiooniks on saanud, siis vaba netti ei ole. Isegi marinade netiühendused on olemas ainult teoreetiliselt. Tiiger neil veel hüppama ei ole hakanud. Uurime veel, et kas on võimalik mõne kohviku netti ennast sisse smugeldada, aga tõenäoliselt läheb ka see mail meil üle telefoni teele.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

La Coruña on küll kaunis linn ja siin oleks veel teha küll ja küll. Kõik muuseumid veel külastamata ja akvaariumiski käimata, aga ega me siia reisile kai äärde istuma ei tulnud. Pealegi sai meil boonuspäev juba kasutatud. Jätsime sadamasse rootslaste koloonia (ei tea kas neid mõni veel Rootsi ka on jäänud?) ja suundusime merele ideega Corme lahte ankrusse minna. Tuul oli tagant ja tõusis 12 m/s kanti. See andis täis groodi ja olenevalt täpsemast tuulenurgast kas rehvitud või täis genu all kiiruseks 7 – 8 sõlme. Päike paistis ja sõit oli nagu saaniga. Kuni plaks (polnud nagu õiget paukugi) ja poom oli kahes tükis masti taga maas. Puri, vastu vante, vedas endiselt ja kiirus eriti ei vähenenudki. Purjetaja elu on huvitav. Vaatasime Ruuga, et paanikaks pole põhjust, sest miski paati otseselt ei lammutanud. Korjasin vaikselt soodi poolse poomitüki kokpitti ja üritasin groodi ka alla lasta, aga see oli kindlalt vastu vante (tuul 12 m/s) ja ootas alla tulekuks kursimuutust. Kuna minek oli hea ja ja groot kuhugi ennast ei hõõrunud ka, siis jätsime asja nii nagu see oli kuni tuli aeg Ria Corme-sse sisse keerata ja oli põhjust kursimuutusega tegeleda. Külgtuules sain groodi kerge vaevaga alla ja paarist kohast kokku sebitud, et tuul teda minema ei viiks. Kuna ankrusse jäämisel on kasulik vööri suunas midagi näha ka, siis vedasime purjepuntra kokpitti ja toppisime ahtrikajutisse. Väga mugav, et meil ahtris see kuur on. Corme laht on ilus ja ruumikas. Õigemini, oleks ruumikas kui siin keskel seda molluskifarmi ei oleks — enamus lahest on kaetud mingite palkidest redeli ja parve vaheliste moodustistega ning ankrukohta tuleb otsida plaažiservi mööda. Enne meid oli siin ankrus juba üks luup ja katamaraan. Panime ennast nende kõrvale kuldse liiva ja molluskifarmi vahele.

Ankrus. Kõik korras.