Ilmaennustus lubas vahelduseks udule ja kergele lõunatuulele ka nõrka põhjatuult. See meid küll Lissaboni suunas edasi ei tõukaks, aga ei takistaks ka. Oleksime muidugi soovinud korralikku purjetamistuult, aga isegi seitsme päeva prognoosis midagi taolist ei paistnud. Pigem ähvardati kolme-nelja päeva pärast tugevama edelatuulega mis oleks meid veel vähemalt nädalaks Leixões-esse jätnud. Mis teha? Leixões-e sadam oli hea ankrukoht, veidi rulliv ja kõigutav, aga turvaline ja tasuta. Peale selle olid ümberringi huvitavad linnad ja kenad promenaadid kus suvitamine on selge lõbu. Samas on meil vaja lõuna poole liikuda, eriti kui soovime enne Kanaaridele suundumist ka Lissaboni ja ehk isegi Madeira üle vaadata. Niisiis – lõuna poole. Esimene päev oli vaheldumisi purjetamine ja motoriseerimine ja just õhtupoolikul kui 35 miili kaugusel Leixões-est asuv Aveiro sadam oli lähenemas tuli taas kena põhjatuult. Mis siin ikka, otsus ööseks merele jääda tuli kergelt. Loomulikult kustus tuul imeõrnaks briisiks niipea kui me sadamast möödas olime ja nii me loksusimegi kahest sölmest kuni poole sõlmese kiirusega hommikuni välja. Mootorit ei julgenud käivitada, sest kõik kohad olid kalavõrke täis ning poisid ju öösel ei näe. Positiivne oli see, et meri oli sile ja elu laevas mugav – tegime süüa, lugesime ja magasime. Hommikul läks mootor tööle ja varaseks õhtuks olime Penische sadama kõrval ankrus. Edelast saabuv ummikas murdus küll sadamamuuli otsa taha ja kõigutas meid korralikult, aga väsinud matkajaid see ei sega, magasime nagu kotid. Pealegi kuna järgmise päeva teekond Lissaboni oli üle 60 miili pikkune, siis pidime juba varavalges või pisut enne seda liikuma hakkama, et enne hämarat kohale jõuda. Tuult ennustuses selleks päevaks ei olnud, küll aga oli alles lubadus tugevnevaks lõunatuuleks päev pärast seda. Esimese tunni Lissaboni suunas motoriseerisimegi poolkuu valgel, Ruu kokpitis radarit jälgimas ja mina taskulambi ning autopiloodi puldiga vööris poisid jahtimas. Üldiselt ei ole siinsed võrgud mere pinnal vaid ripuvad poide küljes sügavamates kihtides. Et ennast kinni haakida peab propiga poid võrguga ühendavale otsale külge saama ehk siis poist praktiliselt üle sõitma ja selle sündmuse tõenäosus on väike. Kuid risk on risk ja paljas mõte propi ümber keerduvast otsast või trossist ajas kananaha ihule. Samal päeval hiljem nägime ka ühte võrku mis pisikeste poide abil pinnale triivima oli pandud. Öösel oleks sellesse kindlalt sisse sõitnud, aga õnneks panime seda päevavalgel viimasel hetkel tähele ja jõudsime laeva ümber keerata. Niipalju meie seiklustest. Sissesõit Lissaboni, mööda Teijo jõge, on imeilus – kaljused kaldad, plaažid, ja uhked majad. Peatselt olimegi raudsilla lähedal. Kiire tankimine Belemi jahtsadamas ja kohe edasi Seixali ankrukoha suunas, et mitte hämaruse ja vastuhoovuse kätte jääda. Juba kaardilt oli näha, et sobilik ala ankurdamiseks ei ole suur – enamus lahest on liiga madal või kuivab mõõna ajal suisa ära. Mida me ette ei näinud oli see, et paremad kohad olid juba poide külge kinnitatud kohalikke täis. Niisis pidime endale leidma piisavalt sügava ja suure platsi, et me tugevas tuules, kolm meetrit kõikuva veega ja 180 kraadi suunda muutva tugeva tõusu-mõõna hoovusega kellelegi otsa ei triiviks. Meie kolakas ankur kulub sellises olukorras marjaks ära. Kui jamaks peaks minema, siis lähme ja võtame mõne vaba poi ja ripume seal kuni keegi meid ära ajame ei tule.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.