Lõpuks ometi oli tuul soodus lõuna poole liikumiseks. Kuigi üldine meelestatus sadamas oli, et võib veel oodata küll. Meie otsustasime siiski minna, sest ennustus lähipäevadeks oli enam-vähem soodne. Sihtkohaks valisime Madeira grupi põhjapoolseima Porto Santo saare. Porto Santo on tublisti pisem kui põhisaar Madeira, aga kogutud info najal tundus huvitava kohana. Sines-ist Porto Santo-sse on otsejoones umbes 450 miili, nii et arvestasime viiepäevase purjetamisega. Nii see läkski, esimesel päeval oli tuul muidu hea, aga surus meid rohkem lõunasse kui me soovisime. Kui keegi meie träkki vaatab ja imestab, et mis ussi me sõidame, siis see oli vihmauss – sadas mis ladin. Üritasime minna nii tihedalt tuulde nagu saime. Õhtupoole kadus tuul päris ära ja siis sõitsime mootoriga. Seejärel oli uus tuul kohal ja läksime juba õiges suunas ja nii mis mühiseb.

Ilus elu kestis kuni neljanda päeva õhtuni kui välgud sähvima hakkasid ja tuul pärast mõningast järgi andmist (loomulikult jõudsime rehvid nii suurpurjes kui genus välja lasta) taas tõsisemalt puhuma hakkas ja peaaegu tormi numbriteni tõusis. Ega midagi, rehv suurpurjesse ja genu ka esimese rehvini kokku kerida. Paat tantsis juba päris korralikult. Peatselt sai selgeks, et suurpurjesse oleks pidanud kohe heaga kaks rehvi võtma, aga kiirust ei taha ju ka kaotada. Kui tuul üle 15 m/s puhus ei olnud pimedas tekile rehvima minna enam hea mõte. Suurt vajadust ei olnud ka, sest paat püsis püsti. Kiirust oli ehk nende lainete jaoks liiga palju ja prõmmimine oli see mis häiris. Ruu oli kõige raskema aja vahis ja oli koos tormiriietega läbimärg kui mina vahti läksin. Äike kestis kuni Porto Santosse jõudmiseni välja, tuul õnneks andis hommikul veidi järgi. Tore oli jälle sadamas olla. Siin peab kõigepealt tollile (GNR brigada fiscal) endast teada andma. Nad on sadamas 24h ja üldiselt sellised lõbusamat sorti poisid, vaatavad passid ning laevapaberid üle ja viskavad aeg ajalt ilma üle nalja. Veel sadamas sadas nii, et läksime koos Ruuga täies tormiriides ja koos vestidega nende jutule (pole ju mõtet mitut komplekti riideid märjaks teha). See meeldis neile ka. Järgmisel hommilkul oli juba salongist nina välja pistes tunda miks sõna Madeira-l on selline eriline kõla. Kuigi tuul aeg-ajalt endiselt üle 10 m/s puhus oli õhus seda sooja pehmust millest Eesti inimene nii suurt puudust tunneb. Nüüd oleme lõunas.

Portugali õlu kõlbab juua küll.

Pesupäev.

Porto Santo Marina on väike, aga kohti leidus.

See ei ole radariantenn.

Kaktuseõis.

Imedemaa – kaktused ja pilliroog läbisegi.

Aias kasvab granaatõun.

Agaav õitseb ainult korra, aga see eest võimsalt. Kes aru ei saanud – need “puud” Ruu seljataga on agaavi õied.

Sisalikud tulid võileiva lõhna peale. Kui Ruu neile tüki murdis, siis läks kakluseks.

Puhus kõva põhjatuul ja Porto Santo sadamasse tulid 15 m/s iilid üle madalate mägede. Valik oli kas jääda mõneks päevaks veel Porto Santosse ja tutvuda sügavuti ka saare lääneosaga või liikuda edasi ja saada mingi pilt ka Madeira saarest. Helistasime Funchali sadamasse ja saime vastuse mida me juba oodata oskasime — sadam on täis ja sellise ilmaga keegi kuhugi ei lähe. OK, olime vähemalt oma nime tuttavaks teinud ja küll nad mõne päeva pärast meile koha leiavad kui me ikka ja jälle uuesti helistame. Tegelikult ole meil juba varem plaanis olnud peatuda ka Madeira saare idatipu lähedal Baia de Abra lahes. Põhjakaare tuultega on see igati sobilik ankrukoht ja pidi olema väga kaunis. Meeleolu tõstis fakt, et vaatamata minu mitmekordsele nõudmisele ei olnud marina rahvas millegi pärast nõus meie käest kolmanda öö raha võtma. Öeldi, et kõik on makstud ja minge minema. Nii me tegimegi, lahkusime Porto Santost eespurje ja kainaabrite veidi kaastundlike pilkude all — tuul vilistas ikka kohe päris korralikult. Juba kai äärest minema saamiseks tuli vendrite, otste ja mootori abil veidi trikitada. Öösel oli torm kai küljest ühe sõrme meie kõrvalt koos norrakate Sense 50-ga lahti murdnud ja kainaabrid olid elevil ning väga abivalmid meid teele saatma. 10 – 15 m/s külgtuul mis puhanguti 20 m/s ulatus puhus meid kähku Madeira saarele ja peatselt olimegi püstloodsete kaljude varjus ankrus. Puhkasime seal ka terve järgmise päeva ning nautisime loodust. Isegi kaldale ei viitsinud minna. Osalt sellepärast et tuul oli iiliti kaunis vali ja oleks meid kummikas korralikult märjaks pritsinud ja osalt seetõttu, et lihtsalt niisama oli ka mõnus kokpitist ümbrust vaadata ja elu nautida. Kes ei tea, siis tegelikult on ookeanis ankrus olla parem kohas kus puhub ka mingi arvestatav tuul, sest siis on paat piki tuult ja ei kõigu eriti. Kui aga tuul vaibub hakkab paat isegi tagasihoidliku ummika käes tugevasti kõikuma. Baia de Abra teisel hommikul saimegi Funchali marinast oodatud vastuse — tulge aga, leiame teile koha. Kui vahetult enne sadamasse sisenemist VHF-l üle helistasin (siinsed jahisadamad vastavad tavaliselt kanal 09-l) öeldi, et sõitke sisse, aga koht on teise jahi poordis. Seda oligi oodata. Mida ma oodata ei osanud oli see, et meie kainaabriks oli 63 jalane eritellimus kiire kruiser Red Max: süsikiud mast ja poom, võistluspurjeka kere ja noobel tekk. Suuremad vintsid igaüks maksid umbes sama palju kui meie jahi ostuhind. Naabrid võtsid meid esialgu vastu inglasliku passiivse vastumeelsusega, aga pikapeale sulasid üles ja siis oli juba raske mingit toimetust oma purjeka tekil ette võtta nii et naabritega pooletunnisele vestlusele ei satuks. Selgus, et nad olid Eestis Kuressaare ning mõnes muus sadamas ka käinud ja põhiline mälestus oli, et linnad olid vanad ning meri madal. Funchali jaoks oli meil plaan valmis mõeldud. Vaja oli käia botaanikaaias ning Monte-l, mõlemad kõrgel mäe otsas ja ühe tiiruga mitte tehtavad, sest neid eraldav mäelõhe on liiga sügav. Mõlemad kohad olid tõesti külastust väärt ja põhimõtteliselt ei pea neisse ka oma jala peal ronima, sest lisaks tavapärasele ühistranspordile tegutseb ka köisraudtee all-linnast Monte-le ja Monte-lt botaanikaaeda. Purjetajatel on aga vaja jalgadele trenni saada, seega neid transpordivahendeid me ei kasutanud. Monte-lt alla saab ka kummalise puujalastega asfaldikelguga mida kaks kohalikku säga järskudel kurvilistel tänavatel kontrolli all üritavad hoida. Õnnetusjuhtumite statistikat meil ei ole, aga puududa need kindlasti ei saa. Kuna Funchali jahtsadam asetseb südalinnas kust on suurepärane vaade kogu mäenõlval laiuvale linnale, siis kujunesid meie külastuse kõrghetkeks ikkagi õhtud kokpitis saabuvat ööd ja süttivaid tulesid jälgides. Et traditsiooni hoida, siis jäi meil jälle kolmanda öö eest tasumata: lahkusime laupäeva hommikul ja sadamakontor oli nädalavahetusel suletud.

Teine päev Playa Francesa-l ankrus on õhtusse jõudnud. Hea eluga võib ära harjuda. 270 meremiiline teekond Madeiralt La Graciosa-le Kanaari saarestikus sai läbitud kolme päevaga. Nii me planeerisimegi. Arvestame keskmiselt 100 miiliga ööpäevas. See jätab varu ka tuulevaiksete päevade jaoks. Parimad ööpäevased läbisõidud on meil olnud 140 miili alla. Esimene päev puhus korralik tuul ja kimatasime ajuti seitsme sõlmega. Teine päev tuul rahunes ja meie kiirus langes ajuti isegi kahe sõlmeni. Kolmandal päeval otsustasime, et kui soovime enne pimedat sadamasse jõuda, siis läheb mootor käima – puhus nõrk tagantuul mis meile üle kahe sõlme kiirust ei oleks andnud. Algselt oli mõte paar ööd olla Caleta del Sebo sadamas, aga La Graciosa-le kohale jõudes tundus mõte kohe Playa Francesa-le ankrusse jääda palju meeldivamana. Pealegi ei õnnestunud meil sadamaga enne kohalejõudmist kontakti saada ning seetõttu ei olnud kindel kas me sinna üldse koha leiame. Tagasi mõeldes oli see õnnestunud valik. Fantastilise ümbrusega väike looduskaitsealune laht sobib meiesugustele hulkuritele suurepäraselt. Siin saame hommikul esimese asjana kohe vette hüpata ja siis päikese käes kuivada ning kohe taas jälle vette. Või siis näiteks saare küngastele jalutama minna. Kontrollisime ka Caleta del Sebo küla üle. Lisaks sadamale on seal mõned pisikesed poed millest kolm end supermarketiteks nimetavad ja hulgaliselt erineval korratasemel pisikesi kandilisi valgeid maju – tänavad on liivakattega. Minu peas tuletab see meelde filme Marocost. Puid praktiliselt ei ole, ainult mõned palmid ja kaktused. Kõrbeliselt lõunamaine värk. Sama väike lahesopp kus me ankrus oleme meeldib veel päris paljudele – enne meie saabumist oli siin juba 18 purjekat. Tegelikult on see ainus legaalne ankrukoht La Graciosa-l. Seltskond päevade kaupa siiski vahetub, sest üle kümne päeva siin ametlikult järjest ankrus olla ei tohi ja sellekski tuleb vähemalt kümme päeva ette kirjalik luba saada. Meie tegime seda emaili teel.

Ruu planeerib reisi jätku. Õnneks sai kirjandust päris korralikult kaasa võetud. Internet head raamatut ei asenda.

…samal ajal vööritekil: eespurje UV-kaitse vajab kohendamist.

Selles laevas käiakse mootoriruumis valges ülikonnas.

Kevadel paigaldatud UUS mootori mereveepump oli tugevalt lekkima hakanud ja vajas vahetust. Ühtlasi vahetasin ka soojusvahetis ühe kolmest tsinkanoodist. See oli pooleteise aastaga praktiliselt hävinud.

Kui tööd tehtud, võis saarega tutvumine jätkuda.

 

Kaardil on näha meie ankrulaht Playa Francesa.

Laava on siin vana ja murenenud. Kui oleks rohkem vihma, siis saaks siin taimed kenasti kasvada.

Siin – seal olid kohalike põllulapid kus nagu näha kasvatati põhiliselt kaktust. Ilma naljata!

Kogu saar on imeline segu mustast basaldist ja valgest liivast.

Selle trimaraaniga olime Lissaboni lähistel koos ankrus ja lasksime kurjal ilmal mööda minna.

Caleta del Sebo peatänav.

Vihma siin eriti ei saja, aga vahel veidi tuleb ka…

…ja hetkega lööb maa roheliseks.

Igasugu imelikke taimi on siin.

Isegi vaikse ilmaga on murduv ookeaniummikas muljetavaldav.

Kohati oleks see saar nagu asfalteeritud.

Tuleb minna sinna üles ja siis jälle tulla tagasi.

Viimane pilk Caleta del Sebo’le ja La Graciosa jääb seljataha. Imeline paik. Parafraseerides Loteraamatu lindu: “Need kes käivad Kanaaridel ja La Graciosal ei käi on meie arvates rumalad”.

See on turistilõks Costa Teguise, Lanzarote. Suurepärane laht öö- või ka pikemaks peatuseks omal ankrul. Palju parem kui lootsiraamatute järgi võiks arvata. Oleme siin ainus purjekas. Need puuslikud on tegelikult rauast ja on heaks orientiiriks õige lahesopi leidmisel.

Vaated ankrust: hotelle ja veel hotelle, plaaže, kohvikuid ja poode ning loomulikult tohutult turiste, sest kuskohas Euroopas sa ikka novembrikuus päikese käes peesitada ja soojas meres ujuda saad.

See on mingi kuninglik onn. Ümberringi oli topelttara kaamerate ning liikumisanduritega, kahe helikopteri maandumisplats ning onni väravate juurde viis Calle Real.

Basaldist saab igasugu asju teha. See maja sulandus kaldajoonde suurepäraselt.

Meie Troll.

See on LAMP.

Ankrus. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Lanzarote ei ole suur saar, aga Arrecife lennuväljal tõuseb või maandub lennuki iga kümnekonna minuti järel. Turiste voorib edasi-tagasi hordidena ja pole mingit kahtlust miks nad siin on: suurepärased rannad ja hingematvad vaated. Vaatamata tuhandetele puhkajatele jätkub ka üksildasi kohti neile kes omaette tahavad olla. Pärast Costa Teguiset oli meil plaan ankrusse jääda Playa Quemada-l pisikese samanimelise kaluriküla lähedal. Ei tea kui palju seal kalureid elab (kuigi õngitsejaid oli tohutult), sest see koht nägi välja nagu üks suvilaküla ikka – puhas ja hoolitsetud. Olime ainus jaht lahes ankrus ja hommikul oli selge miks – ummikas jooksis ümber neeme lahte sisse ja kõigutas mis kole. Olime juba kohta maha kandmas ja asju kokku pakkimas kui tuli päästev mõte – ahtriankur. Oleme seni ahtriankrut kasutanud ainult Rootsi ja soome saarestikes vööriga kalju juurde randudes, aga see kõlbab ju ka selleks, et purjekas vaatamata tuulele ummikaga risti püsiks. Tuulest erinevas suunas tulev laine on see mis laeva ebameeldivalt õõtsutab. Julla sisse ja ahtriankur paati. Sõudsin kummikaga Trollist nii kaugele kui meie 60m ahtriankru liin võimaldas, siis ankur sulpsti vette ja jullaga tagasi purjekasse. Kui ankruliin oli piisavalt sisse sebitud muutus elukvaliteet purjekas trastiliselt – ei mingit ebamugavat küljelt-küljele õõtsumist. Olime rõõmsad ja sõudsime plaažile, et saart avastama minna. Lanzarote lõunaots on metsik, mägine ja kuiv. Ainus jahutus on tuulest ja päiksepoolsed kiviseinad õhkavad kuuma nagu grill. Mida need kitsed, lambad ja lehmad keda siin karjatatakse üldse söövad, see jäigi mõistatuseks. Kuna ankrukoht ei olnud ülerahvastatud (kahe päeva jooksul käis siin peale meie veel 3 jahti lõunapeatust tegemas) siis polnud meil lahkumisega kiiret. Jalutasime ka Puerto Calero jahisadamasse millest me peatumata mööda olime sõitnud – väga tora ja viisakas sadam, võib soovitada. Seal on ruumi ka suurematele jahtidele. Parasjagu oligi sees mitmesuguseid huvitavaid isendeid alates kahest 54 jalasest Amelist kuni ~100 jalaste superjahtideni. Kõrbematkasime veel teisegi päeva ja siis liikusime valitsevas põhjatuules laisalt palja eespurje all 7 miili saare lõunaotsa Playa Mujeras-sse. Siin on vahelduseks jälle valge liiva rannad, aga inimesed käivad rannas endiselt paljalt ringi.

See on 10 miili vähem kui Tallinnast Helsingisse. Vaatamata sellele, et Lanzarote lõunatipu lähedal Marina Rubicon’is on tund aega pärast päikseloojangut õues ikka 25 kraadi, tundub see siiski uskumatuna. Kui otsida sõna, mis kirjeldaks seda ilma ja tunnet mis siin valitseb, tuleb esimesena pähe mahe. Talv Kanaaridel on pehmem kui meie suvi ja pole ime, et paljud kainaabrid hoiavadki oma purjekaid aastaringselt siin ega purjetagi kunagi Kanaaridest kaugemale. Ja milleks? Elu on siin odavam kui Eestis, kliima parem ja huvitavast seltskonnast ei ole puudust. Vaheldust pakub erinevate saarte täiesti erinev loodus. Kui meie oleme seni külastanud ainult praktiliselt vegetatsioonivabasid La Graciosa-t ja Lanzarotet ning kavatseme homme suunduda väidetavalt veelgi karmimale Fuerteventura-le, siis jutud peaaegu troopilisest La Palma-st tunduvad esialgu uskumatuna. Elame – näeme. Marina Rubicon on ühele Kanaaride viiest võimuperekonnast kuuluv arendus ja on äärmiselt korras ning hoolitsetud. Saksapärane pedantsus on siin ühendatud Hispaania temperamendiga ja tulemus on meeliülendav. Pikad hoolitsetud rannapromenaadid eraldavad hea arhitektuuriga korras hotelle ning eramaju basaldist kaldakaljudest, kõikjal kaktustest ning palmidest koosnevad “haljasalad”. Loomulikult ka tohutult poode ja söögikohti kus näiteks suvekleitide hinnad algavad viiest eurost ja kust grillkanaga võib minema jalutada kuue euro üle andmise järel. Selge see, et Inglastele ning Sakslastele tundub siin asuvat paradiis. Tänavapildis valitsevad pensionärid. Mitte et noored ja keskealised puuduks, aga neid on tunduvalt vähem kui näiteks La Graciosal mis ei ole veel paketituristinduse ja pensioniasunduse pärusmaa. Meie tulime Marina Rubiconi osalt sellepärast, et värske liha ja juurikad olid laevast lõppemas ja osalt sellepärast, et sadam oli odav (pisut alla 26 euro meiesugusele mürakale) ning käis kampaania “esimene öö tasuta”. Pealegi tundusime endale juba üsna soolaste ning metsikutena, sest meie viimane mageveedušš oli Madeiral kaks nädalat tagasi. (Ujume ja peseme ennast kraani all siiski regulaarselt kui kellelgi kahtlusi tekkis.) Siin ka pildid:

Fuerteventura künkad Playa de las Mujeras-elt nähtuna.

Päikeseloojang ankrus. Olime Playa de Las Mujeras-el kaks ööd.

Jahid ankrus Playa de Las Mujeras-el. Taustal Playa Blanca linn ja Marina Rubicon.

Siin on plaažid jälle valged.

Peatus Marina Rubiconis. Siin siis sellised teeviidad.

Leia pildilt neli Amelit.

Amel 64 sildumas.

   

Hommikul oli pilv end mäe otsa kinni sõitnud.

Ruth ja Pat Šotimaalt elavad talvel siin oma paadis ja purjetavad Kanaari saarte vahel.

Rannapromenaad.

Sadamas. Kõik korras.

Viimane õhtu Lanzarotel möödus kiiresti. Olime kutsutud Pat-i ja Ruth-i juurde õhtusöögile nende 35 jalasesse Midget-isse. Paat on Hollandi päritolu ja iseäraliku sisekujundusega selles mõttes, et vöörikajut puudub ja kogu laeva esiosa on salong. Ahtris on kaks identset madalat kuid muidu ruumikat magamiskajutit ja keskel ühel pool kambüüs ja teisel tualett. See tundus kõik kokku hästi töötava lahendusena ja oli ehitatud Hollandi töömeestele kohase hoolikusega ning hoitud äärmiselt heas korras. Pat on pensionil politseinik ja Ruth varajase pensioni võtnud medõde. Nüüd nad talviti seilavad Kanaaridel ja suviti rändavad maitsi Euroopas või tegutsevad kodus Šotimaal. Õhtu sujus kenasti ja juttu jätkus kauemaks.

Enne külla minekut selgus, et mu pluusid on kapis hallitama läinud. Ruu pesi need hommikul ära ja soojas tuules olid need hommikusöögi jooksul praktiliselt kuivaks puhutud.

See kõik toimus enne sadamakontori avamist kell üheksa. Kuna meil oli ambitsioonikas plaan Fuerteventura lõunaosas asuvasse Grand Tarajal-i purjetada, siis tahtsime lahkuda nii vara kui võimalik, aga enne tuli maksta sadamatasu viimase üleplaanilise öö eest. Tuul vilistas lootustandvalt ja esialgu me ka kimasime ainult genu ja besaaniga kena kuue sõlmega, siis aga hakkas tuul jantima ja kiirus langes kohati alla kolme sõlme. Oli selge, et valges me kohale ei jõua. Suurpurje heiskamisest ei oleks midagi kasu olnud, sest tuul oli praktiliselt tagant ja puri oleks tugevas külgummikas kohutavalt rapsinud. Poomisime genu välja ja võtsime rahulikult – lootsiraamatu järgi oli Grand Tarajal-i sissesõit ka öösel lihtne. Õhtul tuul tõusis ja mustavate vulkaanide taustal loojangut nautides oli kohati juba üle seitsme sõlme sees.

Leidsime sadamasuu kenasti üles ja õnneks oli ka üks vaba koht kus saime kenasti vööriga vastu tuult kai ääres olla. Vabu kohti oli veelgi, aga ülejäänud ei olnud nii mugava asetsusega. Sadam on siin peaaegu kaks korda odavam kui Kihnus – pisut üle kümne euro öö meiepikkusele purjekale. Hommikul möllisime ennast kolmeks ööks sisse – otsutasime, et siin saarel kuhugi enam ankrusse ei lähe ja sõidame otse siit Santa Cruzi.

Linn ise on väike, aga põnev. Paljud tühjad majaseinad on pilte täis maalitud ja need pildid on head.

Linn asub musta liivaga plaaži juures.

Meie kainaaber – Orange Bleue ja nende moto: “La tierra es azul como una naranja”.

Lõbusavärvilised kalapaadid kõrvalkai ääres.

Esimene jalutuskäik viis meid linna lähedale mäe otsa.

Veel pilte linnast.

Seekord läks pessu minu mere- ja higisoolane seljakott.

Teisel päeval tegime jalgrattamatka Tarajalejo suvituslinnakesse kus põhikeeleks tundus olevat rootsi keel.

Teel möödusime kitsejuustufarmist.

Orange Bleue-s elas lisaks Katy-le ja Jean Marie-le veel kaks kassi, üks neist 20 aastat vana. Pikaealisuse saladus peitub ilmselt regulaarses rohusöömises.

Sadamas. Kõik korras.

Otsad lahti Gran Tarajal-is ja suund Tenerifele. See on üleööpurjetus. Öösel möödume Gran Canaria-st ja põhimõtteliselt saaks Las Palmasesse sisse keerata, aga seal on sadam veel ARC-i laevu täis ja meil pole sinna eriti asja ka. Tanel perega tuleb meile külla hoopis Santa Cruz-i Tenerifel.

Terve päeva sõidame lõuna suunas piki Lanzarote idakallast.

Lanzarote lõunaots on mägine.

Peagi möödub meist meie kainaaber “Sinine apelsin”. Nemad jäävad veel Lanzarote lõunaotsa ankrusse.

Santa Cruz läheneb. Mugavaim jahisadam, Marina Santa Cruz, on otse linnasüdames ühe sadamabasseini lõpuotsas ja sissesõiduks tuleb hoida kurssi otse Auditorio-le (see on veidi Sydney ooperiteatrit meenutav valge ehitis alloleva pildi keskel). Sügavus väheneb 3000-st meetrist järsult mõnekümneni ja ummikas murdub sadamasuus vägevalt. Meiesugused saavad korralikult raputada, aga mingit ohtu siiski ei ole.

Puhkame veidi ja siis peseme laeva laste tulekuks puhtaks. Tekk ja muu pealisehitis ei ole sel reisil veel korralikku mageveepesu saanud ja sodiojad voolavad. Ja siis on aeg võtta vastu pikast lennureisist väsinud külalised.

Hommikuks olid vähemalt lapsed värsked ja esimesena sai hommikusöögi kohalik part.

Kui kõht kõigil täis võis alustada saarega tutvumist. Kõigepealt läksime muidugi tuntud “Loro” loomaparki. Merihobuste, delfiinide ja vaalade šõud olid igati tasemel.

Järgmine päev läks Ruu lastega oma töökaaslasele Tiinale, kellel on korter saare lõunaosas, külla. Novembris on siin igati mõnus meres ujuda ja musta liiva plaažil lesides ennast päikesel soojendada lasta.

Tiina on hea kokk ja ta korteri verandalt on fantastiline merevaade.

Taas hommikusöök kokpitis. Lapsed paistavad laevaeluga rahul olevat.

Öösel oli mingi mastidega kruiisikas ennast sadamasse sokutanud.

Anette laevaelu nautimas.

See plaaž on Aafrikast imporditud valge liivaga.

Kui päike kõrgel, on vikerkaar madalal.

Keerasime paadi vööriga kai poole, sest päeval pidi töömees tulema genu rullisüsteemi tekkinud möõra keevitama. Ei tulnud.

Siin teeme koos Anette ja Henryga Teide reisiks võileibu kaasa.

Teide on kõrgeim vulkaan Kanaaridel. Kui allpool kiskus ilm pilviseks, siis ülal paistis päike.

Tipu lähedal, köisraudtee ülemises otsas, oli temperatuur nullilähedane ja puhus korralik tuul. Õnneks olid soojad riided kaasas.

Suund lõunasse ja asfalt kuumaastikul. Ees ootab pilve sukeldumine.

Need on Los Gigantesele nime andnud kaljud.

Tiina laevas.

Hommikukohv Marina Santa Cruze-s.

Nüüd on aeg minna kohalikku palmiaeda kus pidavat kasvama kõik maailma palmid.

Kas kõik või mitte, aga aed on muljetavaldav ja vaatamist jätkub kauaks.

Pärast Carrefour-ist ostetud proviandi saabumist ei olnud laevas enam meeskonnale ruumi…

… ja Ruu lastega pagendati sadama kõrval asuvasse basseini ujuma.

Meie kohaliku pardi portree.

Kui Taneli perel oli aeg kojusõiduks lennuväljale suundud oli ära saatmas ka part.

Põhimõtteliselt olime valmis Cabo Verde suunas teele minema kohe pärast laste lahkumist, aga meie mõni aeg tagasi tellitud pakk varuosadega oli ikka veel kusagil Hispaania Correos-e võimuses. Olin juba valmis käega lööma ja pakist loobuma, aga otsustasime siiski mõne päeva veel oodata. Pealegi oli paki jälgimissüsteemis paljulubav teade: Finalizada gestión aduanera. Seega on lootust see mõne päeva jooksul ehk kätte saada. Nii äkilist sõna nagu “manana” ükski ametiisik siiski veel kasutada ei julgenud, ilmselt oleks see olnud liiga suur lubadus.

Töö laevas ei lõppe kunagi. Kasutasime tekkinud aega ära järjekordseks mastis käimiseks.

Seekord said saalingu otsad endale pehmest plastikust vormitud katted mis peaksid eespurje iga pikendama.

Laupäeva õhtul kutsus meid sadamanaaber Claudia meid naaberlinna La Laguna-sse Noche Blanco-le. See on suur pidu tulede ja bändidega mis kestab hommikuni. La Laguna on endine Tenerife pealinn ja tõeliselt huvitava arhitektuuriga koht mida tasub külastada ka päevasel ajal, siis kui live bändid ristteedel ei esine.

Tegelikult võiks veeta Kanaaridel terve talve ja võib-olla järgmisegi, aga meie suund on ikkagi Kariibidele. Kas läheme ka Roheneeme saartele selgub lähipäevil. Vaatame mida ilm teeb ja kuidas meie need meie ajakavasse mahuvad.

 

Ettevalmistused mereleminekuks on suures osas tehtud: parandused parandatud ja toidu- ning joogikraam peale laaditud. Isegi meie Rootsist tellitud varuosade pakk on vaatamata kohaliku tolli asjatundmatusele ja postitöötajate “manana” meeleolule lõpuks käes. Siin on trackingulist. Lisan veel, et pakk oli Tenerifel 23. novembril.

Lisapäevi kasutasime linnas jalutamiseks ja naabritega suhtlemiseks. Claudia ja Christian on pensionil ja viimased paar aastat ongi elanud oma jahi pardal Kanaaridel. Aeg ajalt nad purjetavad ringi, aga peamiselt asuvad Las Palmases. Nad on käinud ka Eestis, aga siiski praamiga Helsinkist oma Sankt Peterburgi tiiru käigus. Meie jaoks kõige huvitavam oli kuulda nende purjetamisest Spitzbergenile.

Teine kainaaber Philippe tegeles parasjagu remonditöödega oma 1982 aasta Amel Sharki-s. Ta on selle jahiga juba varem Kariibi merel seilanud ja kavatseb peatselt jälle sinna suunas liikuda.

 

 

Eile tegime veel õhtuse jalutuskäigu linnas ja nautisime jõulumelu.

  

Meie naaberkai ääres seisab äsja Türgis valminud 40 meetrine rendijaht mis arvestades hiiglaslikele lisakütusepaakidele tekil on ilmselt samuti peatselt Kariibi poole teel. Selle paadi saab koos meeskonnaga nädalaks enda käsutusse 70 – 90 tuhande dollari eest.

Postipaki saabumist tähistasime Carrefourist avastatud Coullommiers-i ja punase veiniga.

Part oli huvilisena kohal, nagu ikka.

Nüüd on jäänud veel politsis ennast EU-st välja möllida, sadamakontoris arve tasuda ning veepaak pilgeni täis lasta. Siis oleme otste andmiseks valmis.

Ookean jäi vaikseks ja taevas pole pilvepoegagi. Esimest korda on üleval 2 eespurje nagu tiivad. Täna me eelmiste päevade 100 miilised sõite ei korda.

Järjekordne päiksepaisteline hommik. Veidi üle veerandi teekonna on nüüd seljataga. Paras tuul ja õigest suunast.

Seni stabiilselt puhunud tuul rauges nullilähedaseks. Loksume ummiklainetes. Eile tegime magestiga esimesed 20 l vett.

Hommikuks taas kala (ja õhtuks ja homme hommikuks), landi otsa jäi meetrine mahi-mahi. Tuul jandib, aga siiski liigume

Meri on karvane ja tuul 15m/s, aga minek on hea. Eile keerasime pikema, teleskoop-spinnipoomi kõveraks. Kui ilm veidi rahuneb üritame selle õigeks saada.

Tuul on taas veidi tõusnud ja sõit läheb purjed liblikas nagu lennates. Õgvendatud whisker-poom teenib kenasti. Kauneid jõulupühi! Ruu ja Üllar

Tuul tagant ja purjed liblikas. Suurpuri on sellel kursil kasutu, ainult rapsib ookeanilaines. Sellises konfiguratsioonis purjedega (lisaks veel besaan mida sel pildil näha ei ole) möödus enamus ülesõiduks kulunud pisut alla 25 ööpäeva. Kui mitte arvestada pidevat küljelt küljele kõikumist, siis oli elu mugav – söö ja maga. Landi võis vette lasta ainult siis kui kalaisu oli, sest mahi-mahi oli kohe otsas. Selle landi kasutamiseks sain vihje raamatust “The Care and Feeding of the Offshore Crew”. Seal on ka palju muid häid näpunäiteid. See on esimene, väiksem, umbes 70 cm kala. Siis ma veel ei teadnud, et kohe kui landi vette lased tuleb järgmine. Lendkalu tuli tekilt igal hommikul koristada. Pidulikumat sorti eine vaikse ilma puhul. Need mahi-mahid on landijärjekorda voõtnud. Ruu läks kalu vaatama. Mahi-mahi praekartulite ja tomatisalatiga – lihtne kuid maitsev. Teame, et Kariibi päike armu ei anna. Siin õmbleb Ruu meile kokpitikatet. Pesupäev. Pesu sai ainult kokpitis kuivatada, sest mujal lendasid soolased pritsmed. Kui riided soolaseks saavad, siis need siinses niiskuses enam ei kuiva. Tuul tugevnes märkamatult ning keeras suure genua poomi kõveraks. Saime selle siiski enam vähem sirgeks tagasi vintsitud ning mõlemad eespurjed taas vedama pandud. Autopiloot ning külmkapp nõudsid pidevalt voolu ja meie päikesepatareid ei suutnud pilvisema ilma puhul selle voolutarbega kaasas käia. Seega oli pildil olev propelleriga generaator suureks abiks. Kahjuks pidi seda pidevalt sinna kinni jäänud mererohust puhastama. Bridgetown paistab. Purjekas jäi ankrusse ja seejärel võis jullaga sadamasse ennast sisse möllima sõita. Formaalsused seljataga ja kollase garantiinilipu asemel läheb saalingusse Barbaadose plagu.