Ankrus Atata saare kõrval atollis. 7 m sügavuses liivpõhjas on siin ja seal näha korallilaike. Ilmselt on seal ka kalu. Lähme kohe Ruuga asja uurima.

Paari päevaga sai meil Neiafu saginast ja kärast küll ning me alustasime oma retke lõunasse läbi Vava’u saarestiku. Tegelikult asub ka Neiafu Vava’u saarestikus, aga allpool tuleb juttu ja pilte just meie külastatud väiksematest saartest.

Ankrust ära sõites märkasime ühte seni mittekohatud Soome purjekat – Helsingist pärit AnnaSaarat. Kahjuks polnud omanik pardal ja tere jäi hõikamata.

Merelained on siinsed kaldakaljud servast ära uuristanud. Päris igal pool kaldale minna ei saa.

See on kuulus Swallows Cave.

Pealelõnal jõudsime Nuku saare juurde.

Meie tänaseks juba üsna roostes (reisi algul Göteborgist ostetud) ankrukett läks sinisesse päikeses sillerdavasse vette. Ankru haakumist saab kontrollida vööris seistes, sukelduda ei ole selleks vaja.

Uurimisretk asustamata saarele.

Paat puu külge ketti, sest mine tea millal tõusulaine sellele järgi võib tulla.

Leidsime saarelt ka ühe tühjana seisva väikese maja.

Kadri päikselises vees. Rätik ei ole ümber mitte jaheduse tõttu vaid kaitseks tulise päikese eest.

Tagasi laeva.

Oma troopiline saar, päike ja mahe tuul. Mida on veel õnneks vaja?

Tõstis tuult ja otsisime varju Vakaeitu saare juures olevast hästi kaitstud lahest. See osutus 10-15 m/s puhuvas kagutuules populaarseks kohaks. Enne meid oli siin juba ankrus 4-5 purjekat ja peatselt saabus veel üks laenukata mis otsustati otse mei ankru kohale parkida.

Vaevalt olime ankru vette saanud kui meid tuldi seltskonnaeluga kurssi viima.

Nimelt oli õhtul plaanis heategevuslik söömaaeg eesmärgiga purjetajatele kohalikke sööke pakkuda ning ühtlasi pereisa Davidit uue paadimootori hankimisel järgi aidata. Nimelt polnud saarel pidevalt elaval perel parasjagu ühtegi töötavat paadimootorit (ja seega puudus menüüst kala). Purjetajad aitavad kohalikke nii nagu askavad ja suudavad. Üks Uus Meremaa päritolu insener tegeles parasjagu kahest mittetöötavast Yamaha Endurost ühe töötava kokkupanekuga. Teised tegid Davidile vajadusel transat naabersaarele poodi.

Majapidamine Vakaeitul.

Pereisa David küpsetab õhtuks purjetajate hangitud põrsast. Lemmikloom, keda hellitavalt tütreks kutsuti, vaatab pealt.

Seltskond koguneb.

Ruu räägib peremehega kaladest.

Sõime pika laua taga.

Pererahvas laulis ja tantsis.

Koju saime alles ööpimeduses. Peo lõppedes pani peremees meile südamele, et järgmisel päeval (mis osutus emadepäevaks) on kõik taas lõunale kutsutud.

Järgmisel päeval, enne pidulikku lõunat, käisime vaatamas saare teise kalda plaaži.

Liiva asemel on lihvitud korallitükid.

Üle kasvanud liaan.

Mõned lilled ja muud taimed ka.

Majja tagasi jõudes olid ettevalmistused lõunasöögiks lõppemas.

Üksteise järel saabusid ka ülejäänud külalised.

Muhe loom.

Perenaine lõikas põrsa lahti.

Külalised ootasid huviga.

Ühispilt peremehe ja -naisega.

Seleta palju tahad, et sulle meeldib aerutada, ikka võetakse sleppi.

Siin veel mõned pildid retkelt saare põhjatippu.

Kuigi tuul puhus endiselt kõvasti ja ummikas oli üleval sõitsime me siiski oma hästi kaitstud lahest minema, et veidi omaette olla. Ovelau on pisike asustamata palmisaar mis on suurepärane nii snorkeldamiseks kui rannas jalutamiseks.

Tahtsime liha grillida ja läksime selleks Thoriga kohta valima.

Kõik sobis ja peatselt olimegi kogu seltskonnaga kaldal, söögid-joogid kaasas.

Ei muud kui lõke üles ja söed hõõguma.

Meie korallitükkidest ehitatud grill.

Söök maitses hästi.

Oma järgmisele saarele Taunga-le jõudsime järgmisel päeval juba enne lõunat, sest minna oli vaid mõni miil. Kohe jalutada ei olnud viitsimist ja kuna olime ankrus korallide vahel läksime hoopis snorkeldama.

Päike oli ere ja vesi selge. Korallid oleks nagu valgust kiirgavad.

Neoonvärvides kalad.

 

Jalutama jõudsimegi alles järgmisel päeval. Sildusime jullaga kivikai äärde.

Troll ankrus korallide vahel ja vitstega tähistatud rada kai juurde.

Toanga ei ole asustamata saar.

Värviküllane surnuaed.

Mõõn.

Puhvis palm.

Peitu pugenud krabi.

Merekarbist liblikas.

Hästi lihvitud jäänus merisiilikust.

Kuna oli mõõnaaeg, siis saime mööda liivariba naabersaar Pau-le jalutada.

Kiirustav erakvähk.

Meile oli saabunud helikopteriga naaber.

Pau saarel.

Tagasi koju.

Külaline laevas.

Teel Kenutu-le.

Hommikul ilmus meie ja saare vahele väike paat kolme kohalikuga kes hoolsalt ujudes kala ja karpe püüdma asusid.

Tegime ühega neist, kes kaldale puhkama ujus, juttu, et kuidas läheb. Kurtis, et kehvalt, sest pole snorklit. Tõime Thoriga talle laevast ühe oma varusnorklitest.

Keegi oli kaldale puhkenurga meisterdanud.

Seda madu kohtab tavaliselt vees.

Karpide ja korallitükkide segu plaažil.

Ronisime tervatale korallkaljudele.

Kõrvalsaar Lolo.

Kenutu kõrge idakallas.

Madala veega saab koralli mööda Kenutu-lt Lolo-le kõndida. Päris kuiva jalaga siiski kohale ei pääse, sest saartevahelisest pilust murdub sisse korralik ookeaniummikas.

Läbi õhukese veekihi kumab igasugust elu.

Mõõnaga kuivale jäänud korallipead.

Kaldakaljult niriseb soolase vee juga mida toidab üle saare murduv ookeaniummikas.

Läheneb Fonuafo’Ou saar.

Jääme ankrusse koralliribidega kaitstud laguuni.

Läbi klaasja vee kumavad tumedamad laigud on korallipead. Need on nii sügaval, et meie 1,65m süvise juures meile ohtlikud ei ole.

Kõrgveega pääseb osa ummikast laguuni sisse ja murdub alles saare kaldal.

Fonuafo’Ou on asustamata kui mitte arvestada siin pesitsevaid linde.

Snorkeldamine, nagu ikka korallidevahelises laguunis, on siin suurepärane.

Maninita oli meie viimane stopp Vava’u saarestikus. Sarnaselt Fonuafo’Ou-le on see asustamata kuid tulvil linde ja krabisid. Tegime siin lõket ja põletasime ära põleva osa kogunenud prügist.

Meie järgmine peatus on juba Ha’apai saarestikus.

Teekond Niuelt Tongale möödus reipas tuules ja nagu juba tavaks saanud pidime purjestust vähendama, et mitte öösel kohale jõuda. Teise ülesõidupäeva varahommikul jõudsime järgi sakslaste Dörtitale kes oli meist öösel mööda kimatanud ja kiikus saare varjus valget oodates.

Meie lähenedes said nad aru, et on taas paras aeg liikuma hakata. Saarte varjus oli meri taas rahulik. Maastik on siin kaljune ja kaldad järsud.

See kalju meenutab silmini vette pugenud trolli nägu.

Niimoodi vaikselt Neiafu poole tiksudes oli piisavalt aega, et hommikukohvi nautida ja ööuimasus minema peletada.

Sõbralikud sakslased viipasid meid saabumiskai ääres oma paadi pardasse kinnituma. Võtsime kutse rõõmuga vastu ja jäime kõik koos ametnike saabumist ootama.

Mööda ujus sõjalaeva meenutav mootorjaht Iceberg, samuti juba korduvalt kohatud laev.

Ametlikud asjatoimetused seljataga, võtsime endale sadamas poi. Sadamapoolne osa lahest on tihedalt erinevatele firmadele ja eraisikutele kuuluvaid poisid täis nii, et ankrukoha leidmine on raske kui mitte võimatu. Lähim hea ankrukoht on lahe teisel kaldal, aga nii kaugele linnast me minna ei tahtnud. Pealegi ei olnud poi kallis ning meil oli plaan siin ainult veidi ringi vaadata, varusid täiendada ja edasi teiste saarte suunas liikuda.

Ringi vaatama me peatselt läksimegi.

Elu on maalähedane ja ka kiriku ümber jalutavad sead.

Suunaviidad, samal ajal, on ambitsioonikad.

Omapärase arhitektuuriga pangahoone.

Kohe sadama kõrval oli turg ja toidupood. Turul kauplesid kohalikud, aga kogu muu toidukaubandus paistis hiinlaste käes olevat.

CocoNet väga kiire ei ole.

Kellegi mereäärne maja kesklinnas.

Sisuka päeva lõpetas pidulik õhtusöök kokpitis.

Järgmisel päeval otsustasime ronida Vava’u saarestiku kõrgeima mäe Mt. Talon-i otsa. Oma 131 meetriga on see muidugi pigem jalutuskäik.

Ühtlasi nägime veel sigu, lilli ja kohalikke.

Nagu sildilt lugeda saime virutasid kurjad naabrid Samoalt mäetipu ära ja nüüd on see lame.

Kuigi kõrgus pole suur on vaated tipust korralikud.

Kuna mägironimisest jäi energiat üle, siis käisime Thoriga puu otsas mingeid laimi või mandariini laadseid sitruselisi hankimas.

Elektriliinidel rippusid tohutud ämblikuvõrgud.

Veel veidi äärelinnaelu.

Lapsed on nagu ikka – lapsed.

Ja neile meeldib pildistamine kohe üliväga.

Üks moodsamat sorti piroog.

Ankrus Nukualofas Queen Shalotte Wharfi ees. Peame ennast siin Tongatapule sisse möllima. Pärast otsustame kas jääme siia või liigume kuhugi edasi.

Teel Beveragelt Niuele tegelesime tavaliste mereasjadega, sõime, magasime ja püüdsime kala.

Selline kena Yellowfin tuun seekord.

Eemalt paistab Niue madala pannkoogina. Muljet tugevdas veel meie saabumishommikul tibutanud uduvihm.

Nagu siin kombeks, võtsime poi, sest põhi on lõhestatud koralliribidega ning sügavus kasvab järsult. Poid kuuluvad kohalikule jahtklubile mis teeb tublit tööd külalisjahtidele elu mugavamaks muutmisel. Klubi teisel korrusel on ka väike hostel kus muud turistid ööbida saavad.

Meie esimene tee oli snorkeldama, et kontrollida kuidas siinsed kalad välja näevad. Kohe kohtasime haisid ja meremadusid.

Need kirkavärvilised maod ei pööra ujujatele mingit tähelepanu. Neile ujudes mitte tähelepanu pöörata on aga üsna raske, sest neid on palju nii põhjas kui ka veepinnal ja mõnikord satud neile märkamatult päris lähedale.

Lisaks poolkohustuslikele poidele on siinse sadama omapäraks see, et jullad tõstetakse maale minnes elektrikraanaga kaldale. Ühelt poolt on see tingitud ruumipuudusest – lühikest kaijuppi kasutavad kõik, alates kaubalaevadest kuni kohalike paadimeesteni. Teiselt poolt aga sellest, et kaitsvate muulide puududes murdub vähimgi merel leviv ummikas vastu kaid korraliku kohinaga ja kummikas saaks sees olla ainult täiesti vaikse mere puhul.

Kohaliku supermarketi lao moodustas hulk konteinereid.

Ruu Alofi keskväljakul.

Niue Yacht Club.

Me ei lasknud ennast meelitaval sildil ära rääkida ja võtsime oma auto ikkagi Niue Rentals-ist. (Heahea tähendab kohalikus keeles loomulikult väga head.)

Niuekad on teinud ära suure töö ning praeguseks on paljudes kohtades saare rannikul kenad hoolitsetud rajad ning trepid mis viivad saart ümbritsevalt maanteelt mereranda: plaažide, koobaste, kaljude ning muude vaatamisväärsuste juurde.

Kogu rannajoon on äärmiselt liigestatud ja põnev.

Neid radu kasutavad ka kohalikud oma puidust piroogide veeskamiseks.

Huvitav detail autriggeri kinnitusest.

Siin ja seal rippus 7-8 cm suurusi ämblikke…

…ja õitses kauneid lilli.

Palav ilm ajas ujuma.

Korallidele kasvanud mets.

Laskume läbi kitsa kaljulõhe mere äärde.

Kohati läks rada läbi paraja padriku.

Pole ka midagi imestada kui iga pähkel mis maha kukub üritab kookospalmiks kasvada.

Veel pilte korallrannikust.

Matkajad puhkehetkel.

Ruu ja taimed.

Järjekordne mererada (seatrack).

Vahel tuli ka vihma.

Aga see ei takista merd nautimast.

Õige hommikusöök on pannkook.

Lennukid on siin autriggeriga ja roolis käib kala.

See mererada oli varustatud dušiga, et peale ujumist saaks soola maha pesta.

Edasi väike kogumik Niue rannikuäärsetest vaatamisväärtustest.

Ja üks liblikas ka.

Ja paar taime.

Ja mõned suplejad.

Need on vist mingid kullesed? Nii umbes 7cm pikkused ja tõstsid ennast sabaga väga vilkalt edasi.

Kuhu seeme langeb seal taim tõuseb.

Värvikas metsaalune.

Kookospalmi leht on ikka üllatavalt suur.

Enne saarelt lahkumist on vaja poiarve jahtklubis ära tasuda. Siiasamasse helistatakse meie jaoks ka toll/immigratsioon kohale. Teenindus on suurepärane. Ostsin endale siit mälestuseks jahtklubi polosärgi.

Klubi koer.

Kõik klubi tasuta internetti nautivad näod on juba varasemast tuttavad.

Meie viimane päev Niuel oli toidufestivali alguspäev.

Kokad pakkusid erinevaid kohalikke hõrgutisi.

 

Jullad pidutsevaid peremehi ootamas.

Ankrus Fafa saare varjus. Siit on Nukualofasse vaid mõni miil, aga sinna meil veel kiiret ei ole. Kõikjal ümberringi on korallid ja sügavused alla 12m.

Ankrus Malinoa saare kõrval Tongatapu saarestikus. Tuul puhus meid täna kenasti lõuna suunas ja me saime oma 40 miili läbitid kiiremini kui lootsime.

Ankrus Kelefesia saare juures. See on meie viimane stopp enne Tongatapu saarestikku. Ilm on suurepærane ja meid ootab snorkeldamine. Täna saime kala ka.

Ankrus Nomuku Iki saare kõrval. Tuul on olematu ja päike särab. Plaanis on saarejalutuskäik ja snorkeldamine kristallselges vees.

Ankrus Ou’a saare lõunaküljel asuvas atollis. Edelatuul ei soodusta edasiliikumist. Täna loovisime terve päeva.