Päris tore oli ülituristlikust Airlie Beachist taas minema saada – kiilupaak magevett ja kütusepaagid taas diislit pilgeni täis. Tuul oli muutlik ja aeg-ajalt vaikis sootuks, nii et sõiduplaani tuli pidevalt ümber mängida ja kui õhtupoole kippusime vaatamata hoolikale planeerimisele siiski pimeda kätte jääma, läks raudruun tööle ja nii podistasime end ohutus valguses siiski kohale.
Rahuliku purjetamise ajal on hea majapidamistöid teha. Võtsin käsile vasakpoolse (punase) sõidutule, mis oli Airlies põlemise ära lõpetanud. Testimisel selgus, et viis aastat tagasi kehvalt tehtud ühendus oli vee sisse lasknud ja üks juhtmetest oli täiesti korrodeerunud.
Lõikasin juhet seni lühemaks kuni rõõmsanäoline vask taas nähtavale tuli. Õnneks oli siin juhtmevaru mitu meetrit. (Tegemist oli ju AJUTISE ühendusega!)
Seda nägu otsad on juba kasutuskõlbulikud.
Ühendus korralike, liimiga kuumkahaneva isolatsiooniga krimp-kontaktidega.
Kuumaõhupüstol imeb inverteri kaudu akust umbes 100 amprit. Õnneks ainult kümmekond sekundit.
Siia jätkukohta vesi enam ei pääse, sest ka see kuumkahanev toru on liimtihendusega.
Glocester Passage-t läbides (purjede all, muidugi) kimatas meist mööda üksik vanamees rohelises paadis ja siis äkki võttis kitsukeses kohas (siin ümberringi kõik madal) kiiruse maha. Oleks talle peaaegu tagant sisse pannud, aga saime nibin-nabin ikka paremalt mööda.
Kõlkusime vaikses tuules mööda Abbot Point-i söeterminalist, mille konveier ulatub miile lahe sügavusse.
Hülpisime mööda mingitest kalakiusamispoidest.
Võrku valvas kalalaev.
Nii näeb välja enamik siinseid kalapaate.
Kallas ja kauged mäed.
Õhtupäikeses võis kaldal näha suhkrurootüügaste põletamisel tekkivat suitsu.
Selle kalju nimi on sobivalt The Bun (Kukkel).
Selle etapi esimese pikema peatuse tegime Townsville lähedasel Magnetic Island-il.
Nüüd puhus küll juba korralik sõidutuul, aga Magnetic oma jalutusradade ja mitme plaažiga tundus kutsuv.
Põhiankrukoht on Horseshoe lahes.
Massiivne kivitrepp teel Balding Beach-ile.
Mõned pildid raja äärest.
Siin Balding Beach ise.
Edasi järgmisele plaažile.
See on Radical Beach.
Arthur Beach.
Siin nägime esimest korda küpseid Cabbage Tree vilju.
Lahedad seemned.
Eukalüpti otsas puhkas raskest lehtedenäksimisest väsinud koaalapere.
Muidugi ronisime ka saare kõrgeimasse tippu.
Orpheus-e saare paadikai on üsna mõttetus kohas – selle juures head ankrukohta ei ole. Meie leidsime mönusa nišši Little Pioneer Bay-s (Väikse Pioneeri lahes).
Ruu lappab enne poi võtmist besaani kokku.
Külalispoid on Queenslandis sinised.
Purjekatted peal ja otsad kokku sebitus, siis võib asuda loodust ja drinki nautima.
Ja seejärel on avastusretke aeg.
Rannalt, kämpinguplatsi juurest, läheb peaaegu märkamatu rada mäeharjale, kust avaneb tore vaade Väikese Pioneeri lahele ja seal ankurdavatele laevadele.
Teisel pool saart on koralliriffid ja nende taga Vaikne Ookean.
Matkajad tipus.
Mõõna ajal taandus vesi peaaegu et külalispoideni.
Väike ja vilgas kohalik.
Jalutasime mööda mõõnaga paljandunud merepõhja.
See toadfish mängis mõõnalombis kivi. Tal on võimas nokataoline suu ja on olnud juhtumeid, kus toadfish on hooletul vees sulistajal varba maha hammustanud. Lisaks on tal mürgised ogad ning süüa ta loomulikult ka ei kõlba.
Kuivale jäänud rõõneskarp.
Krabi teeb ennast hirmuäratavaks.
Ruu ja mõõn.
Mõõnaga pääseb mangroovijuurte vahele jalutama.
Mangroov on ikka üks naljakas taim küll.
Ruu ja teod.
Järgmisel päeval, enne Hinchinbrooki kanalisse sisse keeramist, möödusime Lucinda suhkruterminalist koos selle kolm miili merre ulatuva konveieriga.
Meist kimatas mööda endise vähipüüdja Don-i 55-jalane mootorpurjekas Solstice.
Hinchinbrooke saare kauneim ankrukoht on Deluge jõe suudmes.
Samas ei saa laita ka Mendel-i, Paluma ja Gayundah-i suudmetest avanevaid vaateid.
Õhtuks ankrukoha valimine on tõsine töö.
Meie siin kanalis ei peatunudki, vaid ruttasime edasi Goold-i saare külje alla. Siin on kenad liivarannad.
Kaldal oli igasugu pusasid.
Sedakorda oleme oma laigulise jullaga Dunk Island-i rannas.
Siin oli mõni aeg tagasi noobel rannahotell mitmete väiksemate majakeste, restoranide, kohvikute ja basseiniga. Nüüd on majad räämas ja lagunenud, aga kuuldavasti on kompleks seitsme miljoni kohaliku dollari eest omanikku vahetanud ja tõesti, mõnel objektil töö juba käis.
Peale meie oli lahes ankrus veel kolm-neli paatkonda, nende hulgas Peter (minu kõrval) oma kollase Laurent Giles-i jauliga ning, meile juba tuttavad Don ja Eliza Solstice-ga.
Lõunapeatus mererannal.
Kas selles lehes elab mingi söödik?
50-jalane Lagoon kihutab värskes kagupassaadis asümmeetrilise jõul meie ankrukoha suunas.
Palmide juurestik meenutab pigem pintslit.
Põhiline on olla õiget värvi.
Kuulu järgi oli üks vaene mees pisut purjus olnud ja sadakond miili liiga vara Hinchinbrook-i kanalisse keerata üritanud. Kas see tõesti nii oli, me ei tea, aga kena alumiiniumjaht seisab igatahes juba rohkem kui aasta Mourilyan Harbour-i lähedal kaldakaridel.
See purjekas on troopilise tsükloni eest mangroovidesse peitu pugenud.
Taaskohtumine Solstice ja selle meeskonnaga.
Siin üks näide sellest, kuidas purjetajad üksteist toetavad ja aitavad. Dunk-i saarel kohtudes olin jutu sees välja lobisenud, et meil muidu kõik kenasti, ainult leib lõppes otsa. Eliza-le oli see meelde jäänud ja meid Mourilyani sisenemas nähes tõid nad Don-iga meile enne maale jalutama minekut pätsi leiba. Igati hoolitsev ja kena neist.
Tundub, et liigume Cairns-i suunas enam-vähem samas tempos, sest kohtusime taas juba meie järgmises ankrukohas Fitzroi saarel, matkarajal.
See vägev kivitee viib tuletorni juurde.
Pakkusin jutu sees ühe kohalviibinud Korea tüdrukuga välja, et tegemist on maailma koledaima tuletorniga, aga ta ei olnud sellega nõus. Nimelt oli ta kunagi Kambodžas kaks tundi roninud mäkke, et jõuda veel koledama tuletorni juurde. Lisaks ei olevat sealt ka mingit vaadet avanenud.
Igatahes olid need vaated, mis meie koletorni juurest avanesid, hingematvalt kaunid.
Tuletorni juurest viis rada ringiga tagasi meie plaažile.
Kakaduud on temperamentsed ja lärmakad linnud.
Enne tagasi laevale minekut põikasime läbi pisikeselt, kuid paljulubava nimega Nudey plaažilt.
Solstice teel Cairnsi suunas.
Whitsunday-d on suunatud põhiliselt Austraalia siseturismile – siia tullakse mujalt Austraaliast puhkusele. Siin on kaks mitte väikest jahtsadamat, mitu supermarketit, korralik ehituspood ja palju muid putiike ja väikepoode. Meiesuguse meele teeb rõõmsaks võimalus kohe sadamavärava kõrvale ankrusse jääda ja linna minekuks jullaga mõnusalt pontoonkai külge kinnituda. Sadamas on ka lühipeatuseks mõeldud külaliskai kus on võimalik jaht kerge vaevaga magevett täis imeda. 
Abell Point Marina territoorium on avar ja kütuse võtuks manööverdamine ka suurema alusega lihtne. 
Enamus neist paatidest on püsivalt oma poide küljes. 
Kuuldused Austraalia ämblikkudest ei ole liialdatud. 
Austraalia – Lõuna-Aafrika suguvõsa külaskäik Trollile. 
Meie väike julla usinalt töös. 
Airlie Beachi lähiümbruses on rohkelt firmasid ja poode. Selle autovärvimistöökoja lähedalt leidsime me oma ankruvintsi puldile vajalikud 12V 2/3 AAA (27A) patareid. 
Selline näeb välja pool-dingo (pildil paremal pool). 
Veidi tööd ka. Kuna mul tuuleanduri katkist pistikut parandada ei õnnestunud, siis tellisime kohalikust Whitworths-i nimelisest chandleri ketist uue. Et nii pistik, kui mastitopis olev pesa olid rikutud, siis tuli vahetada ka mastis kulgev kaabel. 
Ookeaniummikas mastitopis käimine on juba peaaegu et rutiiniks kujunenud. 
Juhtmed kokku ja ongi valmis. 
Whitsunday saartele planeerisime esialgu nädala. Pärast igasugu asjatoimetusi Airlie Beachil jäi sellest alles vaid vaid kuus päeva. Pärast neid päevi nentisime, nagu juba traditsiooniks on saanud, et siin võiks veeta terve kuu, kui mitte rohkem. Seadsime sihiks peatuda heades snorkelduslahtedes. Esimene peatuskoht Langford-i saarel ei olnud selles mõttes väga õnnestunud – kalu küll oli, aga vesi pisut segane ja korallid enamuses surnud. Saar ise koos oma liivaneemega oli siiski maaliline. 
Edasi viis meie tee Hook-i saare põhjaküljele, Maureen Cove-i. 
See koht täitis kõik lootused. Õnneks polnud ka naabreid liiga palju. 
Vees kohtasime nii vanu tuttavaid kui ka uusi nägusid. 
Lahesopis on korallipurune plaaž. 
Olemas on kuivkemps ja piknikulaud. Hea tahtmise juures leiab koha ka telgile. 
Ruu ja rannale uhutud korall. 
Mere kujundatud kaldakaljud. 
Kõlalispoi on mugav peatuskoht korallrahu kõrval. Hea ankrukoha leidmine ei oleks lihtne, sest põhi sügavneb järsult. 
Õhtupäikest nautimas. 
Öine külaline. 
Teel Border-i saarele külastasid meid vaalad. 
Väga lähedale nad ei tulnud, näitasid vaid eemalt saba. 
Border Islandile me ööbima ei jäänudki, sest ilmaennustus lubas tugevat ummikat põhjasuunast ja see oleks meie ankrulahte otse sisse suhistanud ja elu siin põrguks teinud. Leidsime rahuliku ankrukoha Hook-i saare lõunaküljest. 
Meelelahutuse eest hoolitsesid delfiinid. 
Järgmine stopp – kuulus kuue kilomeetri pikkune Whithaveni plaaž Whitsunday saarel. Turistid lükkavad liivalt lahti neile liigse innukusega järgi tulnud laeva. 
Kuna erilist ummikat ei olnud, siis saime jääda ankrusse otse plaažil. 
Üks omapärane ritsikas lumivalgel liival. 
Siin oli meil kümneid naabreid. Õnneks lahkus enamik neist õhtu saabudes. 
Suurepärane suvitusilm tõi rahvast kohale igasugu ujuvvahenditega. 
Tsüklon Debbie murtud puud rannal. 
Kel load taskus, see võib kohale lennata kasvõi kopteriga. 
Võib ka rentida lennuki koos piloodiga. 
Kolasime kilomeetritepikkusel rannal. 
Nautisime vaateid… 
…ja mustreid. 
Oli täiskuuaeg. 
Tagasi Airlie Beach-i suunas. 
Neemede ümbruses voolas tõusu-mõõna hoovus nagu mägijõgi ja kiirus tõusis paarilt sõlmelt äkki kümne sõlmeni. 
Peatusime paljulubava nimega Sandy Bay-s, aga liivast polnud siin juttugi. 
Ka ankrukoha põhi oli nii kondine, et saime ankru pidama alles kolmandal katsel. 
Samas, jalutuskäik Lõuna-Molle saarele korvas kõik valud. Vaadake ise. 
Otsustasime jääda veel teisekski päevaks. 
Need omapärased sõnajalapuu taolised asjad on grass trees ehk heinapuud. 
Merepõhi on siin madal. Sellest ka see veetlev värvidemäng. 
Veel mõned müstilised taimed. 
Ruu on matkaga rahul. 
Pilvede varjud meres. 
Saare kõrgeimas tipus. 
Julgemad seiklemas madalike ja korallide vahel. 
Tagasi Airlie Beachil ootas meid röömus üllatus – siia oli jõudnud ka meie vana tuttav Uus-Meremaalt, Hollandist siia purjetanud, Sietse. 
Haakisime Trolli korraks tema Samaria külge. Kohtumine oli meeliülendav. 
Järgmisel päeval saime veel korra meie juures kokku. Sietse näitas häid Hollandi ankrukohti. Ise ta sinna niipea veel tagasi minna ei kavatse. Tema sihiks on Indoneesia, aga enne seda tahab ta veel autoga Austraalias ühe ringi teha. 
Tegime veel väikse ringi Airlie Beach-il… 
… ja ja siis oli aeg edasi liikuma hakata.
