Whitsunday saared on Austraalia koralliranniku legend – troopiline soojus, valged liivarannad, lummav rohelus ja sügavsinine ookean. Meid võttis siiski vastu tunduvalt argisem hall taevas ja rohekas, mitte just väga läbipaistev, vesi. Whitsunday-d on suunatud põhiliselt Austraalia siseturismile – siia tullakse mujalt Austraaliast puhkusele. Siin on kaks mitte väikest jahtsadamat, mitu supermarketit, korralik ehituspood ja palju muid putiike ja väikepoode. Meiesuguse meele teeb rõõmsaks võimalus kohe sadamavärava kõrvale ankrusse jääda ja linna minekuks jullaga mõnusalt pontoonkai külge kinnituda. Sadamas on ka lühipeatuseks mõeldud külaliskai kus on võimalik jaht kerge vaevaga magevett täis imeda. Abell Point Marina territoorium on avar ja kütuse võtuks manööverdamine ka suurema alusega lihtne. Enamus neist paatidest on püsivalt oma poide küljes. Kuuldused Austraalia ämblikkudest ei ole liialdatud. Austraalia – Lõuna-Aafrika suguvõsa külaskäik Trollile. Meie väike julla usinalt töös. Airlie Beachi lähiümbruses on rohkelt firmasid ja poode. Selle autovärvimistöökoja lähedalt leidsime me oma ankruvintsi puldile vajalikud 12V 2/3 AAA (27A) patareid. Selline näeb välja pool-dingo (pildil paremal pool). Veidi tööd ka. Kuna mul tuuleanduri katkist pistikut parandada ei õnnestunud, siis tellisime kohalikust Whitworths-i nimelisest chandleri ketist uue. Et nii pistik, kui mastitopis olev pesa olid rikutud, siis tuli vahetada ka mastis kulgev kaabel. Ookeaniummikas mastitopis käimine on juba peaaegu et rutiiniks kujunenud. Juhtmed kokku ja ongi valmis. Whitsunday saartele planeerisime esialgu nädala. Pärast igasugu asjatoimetusi Airlie Beachil jäi sellest alles vaid vaid kuus päeva. Pärast neid päevi nentisime, nagu juba traditsiooniks on saanud, et siin võiks veeta terve kuu, kui mitte rohkem. Seadsime sihiks peatuda heades snorkelduslahtedes. Esimene peatuskoht Langford-i saarel ei olnud selles mõttes väga õnnestunud – kalu küll oli, aga vesi pisut segane ja korallid enamuses surnud. Saar ise koos oma liivaneemega oli siiski maaliline. Edasi viis meie tee Hook-i saare põhjaküljele, Maureen Cove-i. See koht täitis kõik lootused. Õnneks polnud ka naabreid liiga palju. Vees kohtasime nii vanu tuttavaid kui ka uusi nägusid. Lahesopis on korallipurune plaaž. Olemas on kuivkemps ja piknikulaud. Hea tahtmise juures leiab koha ka telgile. Ruu ja rannale uhutud korall. Mere kujundatud kaldakaljud. Kõlalispoi on mugav peatuskoht korallrahu kõrval. Hea ankrukoha leidmine ei oleks lihtne, sest põhi sügavneb järsult. Õhtupäikest nautimas. Öine külaline. Teel Border-i saarele külastasid meid vaalad. Väga lähedale nad ei tulnud, näitasid vaid eemalt saba. Border Islandile me ööbima ei jäänudki, sest ilmaennustus lubas tugevat ummikat põhjasuunast ja see oleks meie ankrulahte otse sisse suhistanud ja elu siin põrguks teinud. Leidsime rahuliku ankrukoha Hook-i saare lõunaküljest. Meelelahutuse eest hoolitsesid delfiinid. Järgmine stopp – kuulus kuue kilomeetri pikkune Whithaveni plaaž Whitsunday saarel. Turistid lükkavad liivalt lahti neile liigse innukusega järgi tulnud laeva. Kuna erilist ummikat ei olnud, siis saime jääda ankrusse otse plaažil. Üks omapärane ritsikas lumivalgel liival. Siin oli meil kümneid naabreid. Õnneks lahkus enamik neist õhtu saabudes. Suurepärane suvitusilm tõi rahvast kohale igasugu ujuvvahenditega. Tsüklon Debbie murtud puud rannal. Kel load taskus, see võib kohale lennata kasvõi kopteriga. Võib ka rentida lennuki koos piloodiga. Kolasime kilomeetritepikkusel rannal. Nautisime vaateid… …ja mustreid. Oli täiskuuaeg. Tagasi Airlie Beach-i suunas. Neemede ümbruses voolas tõusu-mõõna hoovus nagu mägijõgi ja kiirus tõusis paarilt sõlmelt äkki kümne sõlmeni. Peatusime paljulubava nimega Sandy Bay-s, aga liivast polnud siin juttugi. Ka ankrukoha põhi oli nii kondine, et saime ankru pidama alles kolmandal katsel. Samas, jalutuskäik Lõuna-Molle saarele korvas kõik valud. Vaadake ise. Otsustasime jääda veel teisekski päevaks. Need omapärased sõnajalapuu taolised asjad on grass trees ehk heinapuud. Merepõhi on siin madal. Sellest ka see veetlev värvidemäng. Veel mõned müstilised taimed. Ruu on matkaga rahul. Pilvede varjud meres. Saare kõrgeimas tipus. Julgemad seiklemas madalike ja korallide vahel. Tagasi Airlie Beachil ootas meid röömus üllatus – siia oli jõudnud ka meie vana tuttav Uus-Meremaalt, Hollandist siia purjetanud, Sietse. Haakisime Trolli korraks tema Samaria külge. Kohtumine oli meeliülendav. Järgmisel päeval saime veel korra meie juures kokku. Sietse näitas häid Hollandi ankrukohti. Ise ta sinna niipea veel tagasi minna ei kavatse. Tema sihiks on Indoneesia, aga enne seda tahab ta veel autoga Austraalias ühe ringi teha. Tegime veel väikse ringi Airlie Beach-il… … ja ja siis oli aeg edasi liikuma hakata.