Ankrus Molle saare Sandy Bays. Nimetus on petlik – nii põhi kui kallas on kivised ja ankur ei tahtnud kuidagi kinni võtta. Pole suurem asi ankrukoht.
Author Archives: ullar
Teade merelt, 07.07.17 04:14
Ankrus Whithaveni plaažil. Lähme sellele kuue kilomeetrisele rannale jalutama.
Teade merelt, 06.07.17 06:33
Ankrus Hooki saare Macona lahes. Jõudsime Border saarele, aga meid aeti sealt ära – pidavat suurt põhjakaareummikat oodata olema ja see jookseb sinna sisse.
Teade merelt, 04.07.17 23:31
Hooki saare Maureen’s Coves külalispoi küljes.
Teade merelt, 04.07.17 03:10
Ankrus Langfordi saare juures. Külalispoid on kõik juba võetud. See on snorkelduskoht. Ankurdamise ajal ujus meist mööda suur kilpkonn.
Brisbane
Enamus Brisbane-is peatuvatest purjetajatest kinnitab oma jahi linnasüdames väikse, baotaanikaaia nime kandva pargi kõrvale postide vahele. See pole liialt kallis ja annab võimaluse kasutada samas asuvaid dušše, tualette ning pesumasinaid. Õnneks on selle marina juurde kuuluv julladokk üldkasutatav ja nii saavad eriti kokkuhoidlikud kruiiserid ankurdada marina kõrval, omades samas mugavat juurdepääsu otse kesklinnale.
Panime meiegi Trolli ankrusse. Taamal on ankrunaabri, endise karjafarmeri, Desmondi mootorpaat. See laev on ühtlasi ka oma farmi rahaks teinud Des-i püsielukoht.
Kutsusime Des-i meie juurde õllele. Tore on niisama juttu puhuda, aga ka uude kohta jõudes vanematelt olijatelt kohalikku infot saada.
Kui küsisime Des-ilt kus ta farm asus, rehmas ta käega loode suunas ja ütles: “Kolm tundi helikopteriga sinna poole”.
Brisbane-i linnapildis domineerivad pilvelõhkujad.
Muidu igavaid majafassaade on edukalt kunstiga huvitavamaks muudetud.
Ikka klaas, metall ja betoon.
Vürtsi lisab pilvelõhkujatevaheline “vanalinn”.
See on 1828 ehitatud tuuleveski, mis 1861 aastal muudeti astronoomiaobservatooriumiks. Katusel olev kera on meile juba Sydney obsrvatooriumist tuttav ajamärk. See tõstetakse masti tippu ja lastakse siis täpselt kell üks sealt alla langeda. Sadamas olevate laevade kaptenid said selle ajamärgi järgi oma kronomeetrid sekundi pealt õigeks panna. Ühtlasi on tegemist Queenslandi vanima säilinud hoonega.
Observatooriumi taga on kena park.
See park oli märksa botaanilisem kui jõeäärne vana botaanikaaed.
Pardipojad tundsid ennast tiigi äärses lopsakas rohus väga koduselt.
Siin ja seal päevitasid iguaanid.
Suuremad neist nii 70 cm pikkused.
Linnapilti rikastavad mõned vanemad ja mitmed moodsamad sillad.
Bassein kunstigalerii esimesel korrusel.
Lühikokkuvõte Austraalia kunstist.
Üks jõeäärne maja.
Kohalik varblaseasemik.
See puunikerdustega kaetud pargipaviljon on kingitus Taist.
Vabaõhubassein jõe ääres, üsna linna südames.
Elava muusikaga haljasala sealsamas, peaaegu basseini kõrval.
Brisbane-i meremuuseumi ekspositsioonis on ka kümnemeetrine purjekas millega 16 aastane austraallanna Jessica Watson 2010 aastal maailma noorimana üksinda, ilma peatusteta ja välise abita 210 päevaga ümber maailma purjetas.
See on radar.
Ronisime Ruuga kuivdokki.
Need kaks algselt auru- ja hiljem (alates 1924) elektrimootoritega käitatavat pumpa hoidsid dokki kuivana.
Jalgajamiga metallitreipink.
Valik vanemaid laevalaternaid.
Selle 3,55 meetri pikkuse Acrohc Australise nimelise purjekaga sõitis austraallane Srege Testa ümber maailma. Aega kulus tal kokku 500 päeva, seega asi väga kähku ei käinud. Näiteks esimeseks etapiks Brisbane-st Darwinisse kulus koos peatustega kokku 75 päeva. Panama kanalist jõudis ta Galapagosele 35 päevaga ja Galapagoselt Fatu Hivale Markiisidel taas 35 päevaga.
Vihm ja madal päike.
Raudlinnud jõel.
Troll omasuguste hulgas.
Õhtupäikeses lõkendav hoone.
Vasksed peegeldused pilvelõhkujal.
Brisbane mattub öösse.
Story Bridge.
Troll ankrus Brisbane jõel. Külgmised päiksepaneelid on igaks juhuks alla lastud, sest ankurdatakse tihedalt, tõusu-mõõna hoovused on tugevad ja piki jõge vilistavad tuuleiilid mõjutavad igat paati erinevalt. Seega, kokkupõrkeoht on olemas.
Tähti seirava Tsiolkovski kuju Brisbanest kümmekonna kilomeetri kaugusel asuva Mount Coot-tha botaanikaaia esisel, observatooriumi kõrval.
Vägev sukulent.
Ja veel õitseb ka!
Toredaid taimi nii Austraaliast kui Aafrikast.
Mina ja agaav.
Sinine vesiroos.
Kameeliaõis.
Vaade Brisbane kesklinnale Mt. Coot-tha tipu lähedalt.
Tiigis vedeles krokodill. See on see väiksemat sorti, kes elab magevees (freshy).
Ruu naudib platipussi.
Kail saime tuttavaks siin pikemalt viibivate Ken-i ja Bron-iga. Pildil on nende rauast, kuid kenasti kumer, Nichola.
Ken-i ja Bron-i juures külas. Neil on plaan veel nii aasta Brisbane-s tööl käia ja siis Fidji suunas purjetada.
Ken ja Bron meie juures õhtusöögil.
Teine tore seltskond, kellega me juttu sattusime puhuma, oli Marocco päritolu prantslane Djyllalli ja poolatar Patrycja (Djidji ja Pat). Nemad tulid Vaiksesse ümber Lõuna-Ameerika ja (üllatus-üllatus) koos meile juba tuttava soomlase Markkuga.
Sellele pildile mahtus ka nende kohalik sõber.
Järgmisel päeval võtsime kos Djidji ja Patiga ette rattaretke Lone Pine-i koaalaparki.
Peale koaalade on siin muudki vaatamisvääset. Pildil unine vombat.
Saab sööta wallabysid.
Wallabyd on julged ning mõnusalt pehmed-karvased.
Päris kängurud kätte ei anna.
Sattusime vaatama karjakoerte etteastet.
Kui lambad olid aedikusse aetud, siis võis peni neil veidi aega puhata.
Koaalasid nägime igas vanuse- ja unisuse astmes.
Taas ei puudunud seltskonnast kookaburra.
Eine enne tagasi paati väntamist.
Õhtu Trolli pardal.
See on Djidji ja Pati Jeanneau 44.
Brisbanest välja, piki jõge, kulgesime taas mootori jõul. Plaanis oli ennast jõest välja vedada ja siis sealsamas, veidi jõesuudmest põhjapool Deception Bays, ööseks ankrusse jääda. Nii see läkski ja ainus märkimisväärne sündmus selle päeva jooksul oli tulekahju jõesuudmes asuva rafineerimistehase territooriumil. Väga kaua see seal ei leegitsenud, aga leegid ja tossupilv olid muljetavaldavad.
Teel Queenslandi
Üldtuntud tõde lõunapoolkeral on, et põhja pool on soojem. Samuti on teada, et öösel alla kahekümne kraadi langev õhutemperatuur hakkab pikapeale närvidele käima. Seega oli vaja põhja poole liikuda. Ka tuul oli meiega ning kandis Trolli mõnusa nahinaga põhja suunas. Vaimus olime valmis nii Gold Coast Waterwayni välja kimatama, et seal sisevetele suunduda ja sedakaudu Brisbane-i liikuda. Nii siiski ei läinud. Juba teise sõidupäeva hommikul tuul nõrgenes, keeras vastu ja lõpuks vaibus sootuks. Kuna olime selleks ajaks juba Coffs Harbouri lähedal, siis läks mootor käima ning mõne tunni müristamise järel olime taas kohas, kus meie Austraalia uurimine oli veidi üle kuu tagasi alanud – Coffs Harbouris külalispoi küljes.
Ida poolt kaitseb Coffs Harbourit pikk kivimuul. Sisenemine on tänu valgustatud liitsihile lihtne ja välissadamas on alati ankruruumi.
Meie saabudes oli välissadam tühi ning kai ja sisesadamat kaitsva lainemurdja vahel asuval kahel külalsipoil oli Troll ainus kunde. Ka marinas oleks meile kohta jätkunud kui me oleks olnud nõus 44 dollarist kaimaksu maksma.
Päris tormikindel see sadam ka ei ole. Alles 2016 aasta juunis oli neil siin selline põhjatorm, et lained murdusid üle pildil parempoolse muuli otse sadamasse. See oli täielk kaos – ujuvkaid murdusid kinnitustest ning nende külge kinnitatud jahid pilluti üksteise otsa.
Sadamamuulilt pääseb jalutama kaunile Muttonbirdi saarele. Hea õnne korral saab siit ka mööduvaid vaalu silmata.
Siin selle madala põõsastiku alla muttonbirdid oma urud kaevavadki.
Sadamas on kena uus avalik ujuvkai kuhu saab oma laeva lühipeatuseks kinnitada. Meie jätsime siia oma laigulise julla.
Kalalaevad marina kõrval kalasadamas.
Linna võib jalutada kas mööda tänavaääri või siis piki Coffs Creeki kulgevat jalutusrada.
Puud sõlmes.
Sadama ning linna vahel asub kena botaanikaaed.
Metsikuid kalkuneid jätkub nii botaanikaaeda kui metsa vahele.
See Mehhiko lepa (Mexican Alder) nimeline puu meenutas kangesti kodust kaske.
Mangroovid peegeldumas Coffs Creekis.
See on linnupesasõnajalg (Bird Nest Fern).
Järgmisel päeval võttis taas tuule üles ning aeg ajalt lainetelt enam kui 15 sõlmega alla surfates olime vähem kui ööpäevaga kuulsal Gold Coastil.
Gold Coast asub pisut lõunapool Brisbane-i ja kujutab endast liivamadalikele ehitatud turismiarendust. Ning uskumatult edukat sellist.
Keerasime lainemurdjate vahelt sisse ja jäime hommikusöögiks ankrusse siin ilmselt nädalaid veetvate jahtide vahel.
Veidi puhanuna jätkasime oma teed, aga nüüd juba sisevetel mis selles kohas kannavad Broadway nime.
Meile sobivalt oli ka tõusuhoovus selleks ajaks ennast kenasti põhja suunas voolama seadnud.
Vett on siin küll laialt, aga õigelt rajalt eksides võib ennast kergesti põhja kinni sõita.
Pärast rahulikku ankruööd Moreton Bay lõunaotsas olime juba järgmise hommiku tõusuveega teel mööda Brisbane jõge.
Tere tulemast Brisbane!
Port Stephens – idüll veidi Newcastlest põhja pool
Pärast Pittwaterit tegime veel kiirkülastuse Sydneysse – Graham lendas tagasi koju Mackaysse ning meie tegime kiirshoppingu, täitsime tühjaks kasutatud gaasiballooni ning imesime Trolli mageveepaagi taas pilgeni täis. Oleksime ka stiili mõttes (diislipaagid olgu alati diislit täis) mõnikümmend liitrit kütust võtnud, aga sedakorda olid Rushcutters Bay tankurid katki. Pole viga, oleme ju purjetajad.
Plaanis oli rahulik üleööpurjetus. Tuul nii ei arvanud ja puhus meid vaatamata meie konservatiivsele purjepinnakasutusele juba kella üheks öösel Port Stephensi sissepääsuni. Sissepääsu sektortule, radari ja taskulambi abiga olime poole kaheks Shoal Bays külalispoi küljes kinni.
Hommik plaažil.
Jalutasime piki Shoal Bay kallast Tomaree Headi tippu roniva rajani. Tahtsime nüüd kõrgemalt näha, mis kitsustest ja karidest me öösel mööda purjetasime.
Stephens Peak ja Zenith Beach vasakul (ookeani pool). Paremal on meie ankrulaht Shoal Bay.
Keda huvitab, see võib teadmiseks võtta, et see purjekas möödub parasjagu Boondelbahi kaljusaarest.
Majakaga (hetkel poolsaar) on Mount Stephens, mida suure maaga ühendab liivane Fingal Spit. Seda, sõltuvalt tõusule-mõõnale kas saart või poolsaart, peab kindlasti uurima minema.
Ka see on sõnajalg.
Troll, nüüd juba ankrus, Shoal Bays. Nimelt osutus, et sattusime külalispoi otsa just päev enne selle ettenähtud väljatõstmist ja hooldust. Vahel lihtsalt ei õnnestu nii laisk olla kui sooviks!
Selles Nelson Headi nimelise neeme tipus asuvas hoones asub kohalik merepäästekeskus.
Kalastamine on siin tõsine asi. Elussööta saab rannas asuvast automaadist osta ööpäev läbi. Väga elus see sööt siiski enam ei ole. Pigem on valik mitmesuguse külmutatud kala ja kalmaaride vahel.
Erinevaid linde kuivanud puul.
Lihtsalt lummav eukalüpt.
Tee Mount Stephensile läheb üle liivaluidete. Et kuiva jalaga tagasigi saada, on mõistlik teele asuda langeva veega.
Ruu ja liivaluited.
Vesi on taandumas ja Fingal Spit peaaegu kuiv.
Kajakatel on mõõnanõupidamine.
Saarel, rajaäärses võsas, kasvasid sidrunipuud.
Neeme tipus oli majakas.
Majakatagused kaljud.
Ookeanis hullasid küür- ehk pikkloib-vaalad.
Kuna tuul oli olematu ja ennustus lubas veel paar päeva samasugust, siis jäime Port Stephensisse pikemaks. Liikusime vaid kümmekond miili sügavamale lahe sisemusse Tilligerry Creeki. Kuulu järgi pidid seal koaalad elama.
Päike paistis ja elu oli ilus. Meie laiguline julla Trolli kiiluvees.
Shoal Bay läbipaistev sügavsinine vesi asendus Tilligerry mudakollakaga. Pilti elavdasid siiski kümned tohutud meduusid.
Ankrus Tilligerry Creekis.
Ootamine on läbi – ussid on lõpuks ometi müügis.
SUUR vastasseis.
Siinsed pelikanid on kuidagi eriliselt rasvased.
Koaalad olid eukalüptilatvades ja meile ennast ei näidanud. See-eest oli piisavalt muud vaadatavat.
Raske oli ennast siitkandist minema saada, aga tuul keeras lõunakaarde ja ka Mary Poppins lahkus siis, kui tuul pöördus.
Port Stephens on üks neist kohtadest kohtadest kus võiks kasvõi terve elu veeta.
Pittwater
Pittwater asub vaid kümme miili Sydneyst põhja pool ja moodustab koos Cowan Creeki ja Brisbane Watersiga (pole mingit pistmist Brisbane linnaga muide) omaette kruiisimispiirkonna kus on võimalik mõnusalt nädalaid kui mitte kuid veeta.
Meie reisil Pittwaterisse oli Trolli kolmandaks meeskonnaliikmeks Ruu onupoeg Graham.
Keerasime Coasters Retreat nimelisse lahte üsna Pittwateri suudmes. See on populaarne koht kümnete erapoide, kämpingu ning meie õnneks ka kahe külalispoiga. Ka ankurdamiseks on ruumi küllalt, aga nagu ütles Sir Winston – kui saad lamada, siis lama, kui saad istuda, siis istu. Seega võtsime oma koha külalispoi küljes.
Kämpingus ootas meid kookaburra…
…ja trobikond pisikängurusid – wallabysid.
Need ei ole eriti kartlikud loomad.
Leidsime raja ning võtsime ette tegevuse, mida Graham nimetas lühidalt: bushwalk. Teel oli mitmeid imelikke ja ilusaid taimi.
Tühjaks põlenud eukalüptitüvi.
See wallaby tegeles otse raja kõrval sellega mida wallbyd teevad.
Igaks juhuks meid aeg – ajalt silmanurgast piiludes.
Toredad karvased puuviljad.
Ruu imetleb kohalikke kõrrelisi.
Selles kohas oli loodus hea lahmaka kiviparketti ladunud.
See siin on autotee.
Ussimuster eukalüptitüvel.
Tee ääres kasvas kängurusaba (Kangaroo’s Tail).
Vaade kõrvallahele. Siia pääseb vaid paadiga, sest pisikese rannaküla taga kerkib järsk kaljusein.
Vaade Pitwaterit ookeanist eraldavale kitsukesele poolsaarele. Vasakul on Barrenjoey Head koos sellel asetseva tuletorniga. Ees laiub Palm Beach. Kahjuks me ajapuuduse tõttu sinna ei jõudnudki.
Kaldakaljude hõre mets.
Kuna südatalv oli lähedal, siis oli enamik poisid tühjad. Mõlemad külalispoid on siiski hõivatud.
Selline vares siis.
Eukalüpti metsapõleng ei tapa, küll aga kõrvetab.
Ikka alles lähistroopika, aga kuhu seeme langeb, seal puu kasvab.
Siia mahuks paduka eest peitu.
Need muljetavaldavad, nii kolmekümne sentimeetri pikkuse õiega põõsad, on banksiad.
Kivine kodutee.
Vahepeal oli tuule üles tõstnud ja trenni mõttes laevale jäetud päramootor andis veel järgmisel hommikul selja- ja õlalihastes tunda.
Teade merelt, 22.06.17 02:00
Ankrus Airlie Beachil kohe marina sissepääsu kõrval. Ankrunaaber vihjas, et marinas on vaba jullakai. Eks me näe.