Taas ankrus Blackwattle lahes Cydneys. Plaan on küll põhja poole liikuda kuid hetkel tuuled seda ei luba.

Pittwateris külalispoi otsas. Plaanis oli varane start, aga saatus tuli vahele. Ärgates leidsime kummika ühe poole tühjana – kulunud koht oli lõhkenud.

Üle hulga aja taas liikvel ja selleks ööks poi otsas Hermite Bays Rose Bay idaservas. Homme on plaanis Cydneyst välja liikuda.

Tuul rauges mõned miilid enne Sydney lähistele jõudmist ning kui valgenes ja sissepääsu ääristavad North- ja South Head-i kõrged kaljud hämaruses välja joonistuma hakkasid, podistasime juba mootori jõul kerges vastutuules.

Kuna oli pühapäeva hommik, siis tuli meile kesklinna pilvelõhkujate poolt vastu kümneid kaatreid ühe-kahe kalale suunduva linnavurlega pardal.

Lähenedes avanes hommikuvalguses tuntud Sydney panoraam.

“Päris kalamehed” olid juba teel kalaturule, öösel püütud saaki rahaks vahetama.

Möödusime Fort Denison-ist.

Ooperiteatri hoone ei ole kuulus asjata. Selle detailiderohket arhitektuuri võiks jäädagi imetlema.

Ankrukoha suhtes olime teinud veidi eeltööd. Nii suusõnalise- kui ka netiinfo alusel asub mugavaim ning ühtlasi ka südalinnale lähim ankrukoht pildil otse ees oleva Anzac-i silla taga, Blackwattle lahes.

Kaardilt oli selge, et mahume kõrge (27m) Anzac-i silla alt oma 12m kõrguse mastiga vabalt läbi kuid arusaamatuks jäi, mis saab selle teise, meile lähemal oleva sillaga. Kohale jõudes oli muidugi kohe näha, et see vana Glebe saare sild ega seda ületav tee ei ole enam ammu kasutuses ja pöördsild on pidevalt avatud.

Troll õnnelikult ankrus Blackwattle lahe, poidega selleks eraldatud, servas. Kuigi lisaks meile oli siin ankrus ainult 3-4 laeva ei olnud ankruruumiga laiutada, sest legaalne piirkond on väike. Seetõttu ei julgenud ma 4-5 meetrises vees üle 15 meetri ketti välja lasta. Õnneks on põhi siin hea pidamisega tihe muda. Hiljem kuulsin, et aeg ajalt pidid siin paadid tugevate tuuleiilide tõttu ankruid libistama ka hakkama. Tavaliselt on see laht tänu oma asukohale, kõrgete südalinnamajade ja mäeküljel asuva pargi vahel, siiski praktiliselt tuulevaba. Samuti, kuna maks kiirus lahel on piiratud nelja sõlmega, ei tekita mööduvad turisti- ning kalalaevad siin olulist lainetust.

Õhtune Anzac-i sild Trolli kokpitist vaadatuna.

Koeri jalutav tädi kaiäärses pargis

Tee laevast südalinna kulgeb mööda Darling Harbour-it ületavat Pyrmont-i silda. Tegemist on samuti avatava, pöördsillaga, mis küll mõeldud ainult jalakäijate liikluseks.

Darling Harbour on siinne turismikeskpunkt. Kogu kaldajoon on ümbritsetud kohvikute, baaride, restoranide ning muude kohalelennanuid lõbustada ning neid nende rahast eraldada aitavate asutustega.

Ülbe kesklinnakajakas.

Linnaelu harjutamiseks võtsime kohe ette kohaliku kunstimuuseumi, mille parim osa on aborigeenide tehtud. Need siin on kohaliku selgituse järgi “naissoost veehaldjad” ehk siis eesti keeli näkid ja aborigeenikeeles Yawkyawk-id.

Äärmiselt huvitav seltskond ja nagu aborigeenidel ikka, on igal mustril oma jutt rääkida.

Siin veel üks pärismaalaste teos.

Sydney kunstigalerii asub otse suure botaanikaaia kõrval. Siin samas on ka südalinna moodsad majad ning tornid.

Need pikanokalised on ühed tüüpilisemad siinsed linnalinnud ja oma poolemeetrise kõrgusega üsna muljetavaldavad.

Lähistroopiline taimestik on värvikas ning liigirohke.

See inimesest kõrgem lopsakas taim nägi välja täpselt nagu päevalill, kui mitte arvestada vaid 3-4 cm läbimõõduga tillukesi õisi.

Botaanikaaias õitses ka meile Vaikse ookeani saarte üks lemmikuid Papaia.

See on vorstipuu (Sausage tree).

Mingi banaanilaadne.

Meiesuguste kaktusesõprade tõeliseks lemmikpaigaks aga kujunes siinne sukulentide aed.

Kuna ilm oli suurepärane, siis otsustasime ära teha hädalisemad paaditööd. Rullgenu UV-kaitse oli vaikses tuules rapsimisest korralikult narmendama hakanud. Kleepisin katkisemad kohad kaasavõetud purjeteibiga üle. See purjeteip tuleb originaalis pisut üle meetri laiustes rullides ja on mõeldud purjetähiste ning -reklaamide valmistamiseks ning on üks ülihea materjal oma tugeva struktuuri ja kõva liimiga. Võtsin reisile kaasa terve hunniku trükitöödest jäänud jääke, aga nüüdseks hakkavad need juba otsa saama. Ühtlasi õmblesin genul üle ka paar meetrit hargnema hakanud õmblusi.

Teine tähtis töö oli besaanmasti loksuma hakanud saalingu parandus. Ühe neist neetisin üle juba Uus-Meremaal, nüüd vajas kõpitsemist ka teine saaling. Siin paar vaadet ankrukohale besaanmasti otsast.

Saime tuttavaks ankrunaabrite Ženja, Kostja ning nende kaheaastase tütre Michelle-ga. Ženja ning Kostja tulid Peterburist Sydneysse viis aastat tagasi ning on tänaseks sedavõrd rasva kogunud, et ostsid omale purjeka ning otsustasid mõneks aastaks kruiisima minna.

Enamus Sydney oma-aegseid sadamaladusid on tänapäeval uhketeks, isikliku kaiga, veeäärseteks kortermajadeks ümber ehitatud.

Päris odavad need korterid siin ei ole, eriti kui otsustada mõne siin seisva mootorjahi mõõtude järgi.

Ruu ja ooperiteatritaguse Farm Bay kaldakaljud.

Ma mäletan, et ükskord oli pidu… (Esmaspäevahommikune vaade läbi ooperiteatri suvelava ümbritseva aia.)

P&O kruiisilaev väljub Sydney Harbour-ist.

Ligikaudu 100 km kaugusel Sydneyst asub üks nii kohalike kui ka turistide lemmikpaiku Blue Mountains. See on metsiku looduse, vägevate kaljumägede ning sügavate orgudega piirkond, kus on võimalik suhteliselt väikese vaevaga saada mingi arusaamine sellest, kuidas Austraalia tegelikult välja näeb.

Tegime sinna päevase jalutuskäigu, et läbi kõndida Prince Henry Cliff Walk.

Siinsed vaated on kindlasti väärt paaritunnist ühistranspordis loksumist.

Sinimägede keskuses Katoombas on tehtud kõik, et turistid ennast siin hästi tunda saaks.

Nende kaljude nimi on Kolm Õde.

Mastaabist saab ettekujutuse kui otsida üles pildil vaskul pool, kaljudevahelisel sillal, seisvad inimesed.

Tükike Prince Henry Cliff Walk-i.

 

Tähistasime siin oma reisi 700. päeva.

Õhtu lähenedes saime aru, miks need siin Sinimäed on. Päeva jooksul puudelt aurustunud eukalüptiõli muudab õhu orgudes intensiivsiniseks. See on värvidemäng, mida ilma nägemata ette kujutada ei ole võimalik.

Oluline osa Sydney külastusest on jalutada üle kohalike suuremate sildade. Siin vaade piki Anzac-i silda.

Silla kõrval, Rozelle Bay ääres on Sydney City Marina imposantne “paadikuur”.

Troll ankrus vaadelduna Anzac-i sillalt.

Siin ühed teised “sillaalused”. Kodututesse suhtumine tundub siin olevat vägagi inimlik ja selliseid kodutute kolooniaid võib näha paaris paigas ka kesklinnas.

Vana ja uus Sydney vaadatuna üle Sydney Cove-i, kus läbi moodsa kortermaja paistab vana Government House.

Keerates pead vasakule avaneb vaade Circular Quay-le, mis on siinne ühistranspordi keskus ühendades praami- bussi- ning rongiliiklust.

Vasakule jääb ooperiteater.

Sama vaade, aga veidi kõrgemalt, Sydney Harbour Bridge kõnniteelt.

Õhtupäikese jänes.

Meie teine väljasõit oli lõunapoolkera suurimasse, Mount Annan-i botaanikaaeda. See on pigem nagu tohutu (400 hektarine) drive-in park. Siiski saab siin näha üle 4000 erineva taimeliigi ja kusagil peaks veel olema kängurud ning koalad keda me seekord siiski ei kohanud. Siin on Ruu Mount Annan-i tipus.

Lilled ja liblikad.

 

Üks pargi küngastest tee ja araukaariatega.

Noored araukaariavõrsed.

Horisondil paistab Sydney kesklinn.

Ruu vari näitab, et kell on kaks.

Kivikringel.

Midagi pole jäetud juhuse hooleks.

Austraalia tundub muu maailamga võrreldes üleorganiseeritud. Kas inimesed on siin tõesti nii rumalad, et neil igal sammul kätt tuleb hoida? Näiteks ei ole siin võimalik üheski bensiinijaamas gaasiballoone täita ja nende täitmiseks tuli minna rongiga tööstusrajooni, kus oli üks putkafirma mis kella poole viiest hommikul kuni pooleüheteistkümneni täitis kohalike firmade kahveltõstukite ja muu sellise tööstuslikke gaasiballoone. Rongipiletid maksid kokku rohkem kui gaas ise ja kogu ettevõtmine võttis parema poole päevast.

Siin valmib kesklinna raadioosade poest ostetud akupurkidest uus aku VHF-i käsijaamale.

Taksod Darling Harbour-is.

Siin samas asub ka Sydney meremuuseum. Enamus huvitavat asub hoone kõrval vees.

Pildi paremas osas on James Cook-i Endeavouri koopia.

See stiilne mootorpaat sõidutas omal ajal ühte mereväeohvitseri.

Veel mõned klassikud.

Elu Austraalias on mitmekesine.

Muuseumis on välja pandud Austraallanna Kay Kottee 37 jalane purjekas, millega ta 1988 aastal 189 päevaga esimese naisena üksi ilma peatusteta ümber maailma purjetas.

Õnneks trehvasime selle jahi juurde siis, kui üks pensionärist muuseumi vabatahtlik jahi juures toimetas ja nii saime sinna sisse ka piiluda.

Järjekordne kena õhtu ankrus.

“Paadivalvur”

Sydneys igavaks ei lähe. Ikka leiab kohti kuhu minna ja asju mida teha. Juba ainuüksi kenasid kaldapealseid, kus jalutada, on kümneid kilomeetreid. Siin mõned pildi meie jalutuskäigult Darling Harbour-ist Circular Quay-ni.

Politseipaat hoiab liiklejatel silma peal.

See on Sydney observatooriumi peatorn. See 120 kg kaaluv pall langetatakse korraks iga päev täpselt kell üks ja seda on tehtud iga päev alates 1858 aastast.

Kuidas salvestada ilmamuutusi? Need küünlad sulasid pehmeks Sydney ühes majas 1. jaanuaril 2006, kui temperatuur varjus oli 44 kraadi.

Observatooriumitagune park.

Moderniseeritud laod kaldapealsel.

Harbour Bridge läänepoolt vaadatuna.

Ookeaniterminal südalinnas Circular Quay kõrval.

Kaadervärk restaureeritud majaseinal.

See maja on sõna otseses mõttes roheline.

Kohalik kommerts.

Superjaht Farm Bay-s.

Siin on pildid ühe Sydney kuulsama plaaži, Bondi Beach-i lähistelt.

Käisime ujumas ja jalutasime ringi.

Oli laupäev ja elu käis täiega nii kaljudel, lainetel, kui ka rannaliival.

See ongi kuulus Bondi rand.

Jalutasime Bondi-lt Lõunaneemele (South Head).

Vastas paistab Põhjaneem (North Head). Otse ees on sissepääs Sydney sadamasse.

Õhtune Sydney Lõunaneeme poolt vaadatuna.

Niipea kui tallad taastusid, asusime taas linna uurima. See purskkaev asub Hyde Park-is.

Südalinn ei ole kaugel.

Paar-kolmkümmend tonni vett ripub taevas – kellegi verandabassein vaatega Sydney südalinnale üle Double Bay.

Postkast Sydney moodi.

Sügis läheneb.

Vesi on nii 22 kraadi.

Lihtsalt üks majasein.

Tagasi Opua-s hakkasime hoolega ilmal silma peal hoidma, sest reisisiht Sydney asus teisel pool kurikuulsat Tasmani merd ja isegi suvekuudel müttab siin tugevaid torme ringi. Kui vaadata ilmakaarti, siis on siinkandis tavaliselt 2-3 tsüklonit keerlemas. Siin üks üsna tavapärane pilt kohalikust ilmast.

Need Austraalia idaranniku ja Uus -Meremaa vahelised tsüklonid tekkivad seal kuskil Tasmaania kandis ja põrutavad seejärel Uus-Meremaa suunas, mõni veidi lõuna poole, mõni teine jälle põhja poole, kaldudes. See viimane on just selline situatsioon mida meile vaja ei olnud, sest tee Uus-Meremaa põhjanukast Sydneysse on otse läände, ehk sel juhul siis otse vastutuult.

Meie teine probleem seisnes selles, et Uus-Meremaa piirijõud tahtsid Opuast lahkumisest pikaajalist (4 päeva!) etteteatamist. Nii pikalt ette otsustades kaotaksime me kogu ilmaennustuse usaldusväärse osa!

Kui siis mõistlikuna tunduv ilm lähenema hakkas andsime ametiisikutele lahkumisest teada ja otsustasime, et kui ennustus ebasoodsas suunas muutuma peaks, siis me lihtsalt ei lähe ja kõik. Teine muutus plaanides seisnes selles, et soodsate tuulte tõenäosuse suurendamiseks ülesõidu lõpu poole, ei lähe me mitte otse Sydneysse, vaid hoopis sellest 230 miili põhjas asuvasse Coffs Harbourisse. Pealegi oli netist kuulda, et Coffsi ametiisikud on oma Sydney ametikaaslastest mõistlikumad.

Üks huvitav moment oli, et Duogen-i dioodsillad otsustasid lahkumiseelse tormi käigus maha põleda.

Õnneks olid varuosad olemas ja enne mõnetunnise remondi järel oli meile purjetades nii oluline energiaallikas jälle töökorras. Igatahes oli ajastus hea, sest seda kolakat ookeanilaines ahtrist maha kruvida on küll tehtav, aga äärmiselt ebamugav.

Kui lahkumispäev kätte jõudis, oli ilmaennustus endiselt soodne: pakstaak- või pärituul vähemalt esimeseks kolmeks – neljaks päevaks. Mis siis muud kui lahkumispaberid piirikatega korda ajada ja meie päevinäinud julla ligi kuuekuuse järjepideva kasutamise järel taas kord tekile pakki panna.

Siin veel üks lahkumise eelne Uus-Meremaa lill.

Kuigi päike paistis ja tuul seljatagant, ilm merel eriti soe ei tundunud.

Peagi olime taas oma harjumuspärases ookeanirutiinis: söö – maga – loe.

Esimene merenädal lõppes ööpäevaga kus tuul alla 14 m/s ei langenud. Ruu meil teatavasti merehaige ei käi ja minagi suutsin hommikukohvi ning -munad kenasti sees hoida.

Peagi tuul rahunes ja meid külastas nii sajapealine delfiinide parv. Nende mängu oli tore vöörstaagile nõjatudes vaadata.

Sellele seltskonnale tundus eriti meeldivat lainetest alla surfamine.

Meelelahutust pakkusid ka värviküllased päikseloojangud. Tuleb tunnistada, et päiksetõusud magasime me enamasti maha.

Sadakond miili enne Coffsi vajus meri päris maha.

Nüüd sai jälle rahus laevatöid teha. Siin taastan ma besaani pudeneva hakkavaid õmblusi. See puri tuli meil laevaga kaasa ja on üle 20 aaasta vanune. Riie veel peab, aga õmblused hakkasid järgi andma juba Vormsi ning Rukkirahu vahel.

Vaiksest veest oli veel nii palju kasu, et nägime ära pisut eemal veepinnal puhkavad vaalad.

Veel paar päeva ja olimegi Coffs Harbouri sisesadamas külalispoi küljes. Coffs Harborisse võib rahulikult siseneda kasvõi südaöösel ja ilma mingi stressita suurde väissadamasse lainemurdja varju ankrusse jääda. Mugavam on muidugi varjulisemas sisesadamas külalispoi küljes. Ankurdamisruumi on siin siiski vähevõitu.

Päris tormikindel see sadam ka ei ole nagu selgus aasta tagasi juunis, kui tsüklon siin pool sadamat maha lammutas. Praeguseks olid kaid taastatud ja me saime Trolli sisse möllimiseks marinasse sisse tuua.

Coffs Harbour on kena, tohutute surfirandadega linn.

Oleksime siia kindlasti kauemaks jäänud, aga kuna ennustus näitas lähemateks päevadeks meile Sydneysse seilamiseks nii vajalikku kuid siinkandis haruldast põhjatuult, siis tegime vaid kiire shoppingu ning lahkusime juba järgmise päeva hommikul.

Ankrus Sydneys Blackwattle lahes. See on praktiliselt kesklinnas. Ülesõit Coffs Harbourist oli kiire kenas pärituules.

Olemegi Austraalias! Saime just ennast Coffs Harbouris külalispoi külge. Jäime selle asjaga pimeda kätte, aga õnneks on ümberringi sadamatulede kuma.

Rääkisime just Ruuga, et nii mõnusat vaikset purjetamist, ilma mingi loksuta, ei ole varem olnud kuskil mujal kui Stocki saarestikus. Ja siis tulid vaalad.

Imeilus, üsna tuulevaba päev, aga kuhu meil kiiret? Tiksume nii umbes sõlmega mööda pikki madalaid ummikaid ja naudime elu.

123 miili Coffsini. Tuul on meid maha jätnud, aga muidu on elu ilus: sööme, loeme ja magame.