Tagasi Opua-s hakkasime hoolega ilmal silma peal hoidma, sest reisisiht Sydney asus teisel pool kurikuulsat Tasmani merd ja isegi suvekuudel müttab siin tugevaid torme ringi. Kui vaadata ilmakaarti, siis on siinkandis tavaliselt 2-3 tsüklonit keerlemas. Siin üks üsna tavapärane pilt kohalikust ilmast.

Need Austraalia idaranniku ja Uus -Meremaa vahelised tsüklonid tekkivad seal kuskil Tasmaania kandis ja põrutavad seejärel Uus-Meremaa suunas, mõni veidi lõuna poole, mõni teine jälle põhja poole, kaldudes. See viimane on just selline situatsioon mida meile vaja ei olnud, sest tee Uus-Meremaa põhjanukast Sydneysse on otse läände, ehk sel juhul siis otse vastutuult.

Meie teine probleem seisnes selles, et Uus-Meremaa piirijõud tahtsid Opuast lahkumisest pikaajalist (4 päeva!) etteteatamist. Nii pikalt ette otsustades kaotaksime me kogu ilmaennustuse usaldusväärse osa!

Kui siis mõistlikuna tunduv ilm lähenema hakkas andsime ametiisikutele lahkumisest teada ja otsustasime, et kui ennustus ebasoodsas suunas muutuma peaks, siis me lihtsalt ei lähe ja kõik. Teine muutus plaanides seisnes selles, et soodsate tuulte tõenäosuse suurendamiseks ülesõidu lõpu poole, ei lähe me mitte otse Sydneysse, vaid hoopis sellest 230 miili põhjas asuvasse Coffs Harbourisse. Pealegi oli netist kuulda, et Coffsi ametiisikud on oma Sydney ametikaaslastest mõistlikumad.

Üks huvitav moment oli, et Duogen-i dioodsillad otsustasid lahkumiseelse tormi käigus maha põleda.

Õnneks olid varuosad olemas ja enne mõnetunnise remondi järel oli meile purjetades nii oluline energiaallikas jälle töökorras. Igatahes oli ajastus hea, sest seda kolakat ookeanilaines ahtrist maha kruvida on küll tehtav, aga äärmiselt ebamugav.

Kui lahkumispäev kätte jõudis, oli ilmaennustus endiselt soodne: pakstaak- või pärituul vähemalt esimeseks kolmeks – neljaks päevaks. Mis siis muud kui lahkumispaberid piirikatega korda ajada ja meie päevinäinud julla ligi kuuekuuse järjepideva kasutamise järel taas kord tekile pakki panna.

Siin veel üks lahkumise eelne Uus-Meremaa lill.

Kuigi päike paistis ja tuul seljatagant, ilm merel eriti soe ei tundunud.

Peagi olime taas oma harjumuspärases ookeanirutiinis: söö – maga – loe.

Esimene merenädal lõppes ööpäevaga kus tuul alla 14 m/s ei langenud. Ruu meil teatavasti merehaige ei käi ja minagi suutsin hommikukohvi ning -munad kenasti sees hoida.

Peagi tuul rahunes ja meid külastas nii sajapealine delfiinide parv. Nende mängu oli tore vöörstaagile nõjatudes vaadata.

Sellele seltskonnale tundus eriti meeldivat lainetest alla surfamine.

Meelelahutust pakkusid ka värviküllased päikseloojangud. Tuleb tunnistada, et päiksetõusud magasime me enamasti maha.

Sadakond miili enne Coffsi vajus meri päris maha.

Nüüd sai jälle rahus laevatöid teha. Siin taastan ma besaani pudeneva hakkavaid õmblusi. See puri tuli meil laevaga kaasa ja on üle 20 aaasta vanune. Riie veel peab, aga õmblused hakkasid järgi andma juba Vormsi ning Rukkirahu vahel.

Vaiksest veest oli veel nii palju kasu, et nägime ära pisut eemal veepinnal puhkavad vaalad.

Veel paar päeva ja olimegi Coffs Harbouri sisesadamas külalispoi küljes. Coffs Harborisse võib rahulikult siseneda kasvõi südaöösel ja ilma mingi stressita suurde väissadamasse lainemurdja varju ankrusse jääda. Mugavam on muidugi varjulisemas sisesadamas külalispoi küljes. Ankurdamisruumi on siin siiski vähevõitu.

Päris tormikindel see sadam ka ei ole nagu selgus aasta tagasi juunis, kui tsüklon siin pool sadamat maha lammutas. Praeguseks olid kaid taastatud ja me saime Trolli sisse möllimiseks marinasse sisse tuua.

Coffs Harbour on kena, tohutute surfirandadega linn.

Oleksime siia kindlasti kauemaks jäänud, aga kuna ennustus näitas lähemateks päevadeks meile Sydneysse seilamiseks nii vajalikku kuid siinkandis haruldast põhjatuult, siis tegime vaid kiire shoppingu ning lahkusime juba järgmise päeva hommikul.