Ankrus Waiheke saare Huruhi lahes. See on siinkandi suurim saar ja siin on mitu küla. Esialgu tundub, et leidsime väga varjulise ankrukoha.

Whangarei on koht kuhu paljud ümbermaailmapurjetajad oma paadid lõunapoolkera orkaanihooajaks (siinkandis tsüklonihooajaks) varju toovad. Paljudele on see esimeseks Uus-Meremaa sadamaks. Ja miks ka mitte. Whangarei asub üsna Uus-Meremaa põhjaosas ja ongi põhjapoolt vaadates esimene arvestatava suurusega linn kust mõistliku hinnaga süüa annab osta ja muudki kaubad käeulatuses on. Rääkimata kõikvõimalikest purje-, katete-, paadi-, tehnika- ja muudele firmadele, millel orkaanihooajal purjekate teenindamisega tuli takus. Mis puutub purjejahtide remonti ja hooldusse, siis siin saab selle tehtud ja maailma parimal tasemel. Meilegi oli siia sisse põikamise peamiseks põhjuseks vajadus paadipõhja uus värv saada.

Whangarei tuntum jahisadam on Town Basin Marina ja see asub sõna otseses mõttes kesklinnas. Asendi teeb kruiseri jaoks eriti meeldivaks veel asjaolu et suurim ja odavaim toidupood asub saja meetri kaugusel kaist ja otse selle kõrval on veel suur lihakarn ning alkoholipood. Mis sa hing veel ihaldada oskad? Miinuspoolele tuleb ehk märkida asjaolu, et siia jõudmiseks tuleb ookeanilt umbes viisteist miili piki jõge sisemaa suunas sõita. Selle eest aga ei ulatu siia ookeaniummikas.

Meie esimeseks sihtpunktiks oli siiski mitte südalinna jahisadam vaid sellest teisel pool jõge, viie minuti jalutuskäigu kaugusel asuv Riverside Drive Marina kus lisaks kaikoha võimalusele on olemas ka elling ning kõikvõimalikud tehnilised teenused. Muuseas on selles marinas ka päris hea paadividinate pood.

Enne kui Whangarei jahisadamate juurde pääseb tuleb läbi pääseda uuest tõstesillast mille kuju maooride luust õngekonksu peab meenutama. Oli reede õhtu ning silda ei avata tipptunnil kella neljast poole kuueni. Kuigi tõusuhoovus oli meie poolt jõudsime sillani siiski alles 16.03. Võtsin sillaavajatega varakult ühendust ja üritasin neid ära räälkida, aga punktuaalsus jäi võidule. Õnneks on silla kummalgi poolel ootepontoonid mille külge meiegi end ühendasime ja rahulikult kuni silla avamiseni õlut libistasime. Kuhu meil ikka kiiret. Välja meid enne esmaspäeva hommikut nagunii ei tõsteta.

Kui sild lõpuks lahti tehti, siis kimatasime Riverside Drive Marina poole (siin pildil on paremat kätt).

Kuna oli reede õhtu, siis olid töötajad juba koju läinud. Leidsime väikse otsimise järel omale marina ainsa vaba kaikoha, mis hiljem osutuski väljatõstmist ootavatele paatidele reserveerituks. Ehk siis just meile. Kui lõpuks endas kindlad olime ja silduma hakkasime, olid kail juba abikäed ootamas. Üks neist, oma eluasemeks olevat mootorpaati hooldama tulnud pensionär George, tuli hiljem koos oma veinigklaasiga meile tere tulemast ütlema. Kutsusime ta korraks kokpitti istuma. Korraks sellepärast, et tahtsime veel enne poodide sulgumist supermarketis liha ja leiva järel käia.

Järgmisel päeval läksime linnaga tutvuma. Ühtlasi oli tarvis veel suuremas paadipoes ära käia. Leidsime marinast ühe lõbusa selli kes meid oma mikrobussiga kohale lubas sõidutada.

Tagasi laevale tulime üle uue tõstesilla mineva jalutustee kaudu.

Sild veidi lähemalt.

Ja nii käib see lahti.

Jõe ääres seisis bulb-kerega purjekas. Laevainseneride mõte töötab siin väsimatult! Nii palju erinevaid taglaseid ja keretüüpe kui siin ei ole me kuskil varem näinud.

Siin oleme Trolliga veel ootekai ääres.

Jõulud on lähenemas ja kohalik “jõulupuu” pohutukawa on täies õies.

Esmaspäeva hommikul rippusime juba liikurkraana lintide küljes.

Nii nägi Trolli põhi välja kohe pärast veest tõstmist. Mürkvärvi just palju alles ei ole jäänud ja kohati paistab läbi alumisi värvikihte. See tume kiht on meresodist, aga karpe ega muid vee-elukaid ei ole kuskil näha. Käisin ju korra-kaks kuus kogu põhja kadakapuust pannilabidaga üle.

Värvipoe transpordiga saabus meie uus põhjavärv Carboline ja mõned töövahendid. Värvi tellisime kokku 12 liitrit. Sellest peaks jätkuma kolmeks korralikuks kihiks.

Pärast korralikku survepesu spetsiaalsel pesualal kust kogu mürkvärvi- ja molluskijääkidega vesi kokku kogutakse, pani kraana meid pukkidele paika. Pukid on siin kavala konstruktsiooniga ja toetavad paati külgedelt, veeliinist kõrgemalt ning paarist kohast kiilu alt, jättes selliselt praktiliselt kogu veealuse kerepinna hõlpsalt värvitavaks.

Kuna Trolli veeliin oli tavapärasest suurema koormatuse tõttu osaliselt vee alla jäänud, siis otsustasin seda varasema ehistriibu võrra tõsta, et molluskid ja muu vee sodi meie pragunevat geelkoati liiga lihtsalt kätte ei saaks. Selleks tuli ehistriibu värv korralikult maha lihvida, sest muidu ei hakka mürkvärv sinna korralikult kinni. Seadus lubab siin kuivlihvimist ainult koos tolmuimejaga. Õnneks oli üks sadamatöötaja varmas meile 50 NZ$ eest päevas kogu seadmekomplekti rentima.

Kuigi põhi oli survepesu järel uueks mürkvärviks praktiliselt valmis lasksin selle kindluse mõttes korra jämeda liivapaberiga ka üle. Muret tegid eelkõige need kohad kus vanemad tundmatu värvi kihid olid välja tulnud ning kohati põhja küljest lahti koorumas.

Värvikaupmees ütles, et me võime oma korralikult pestud, Hempel Basic-u jääkidega põhja kohe uute Carboline mürkvärvi kihtidega katta. Kuna meil uue veeliini läheduses oli niikuinii haljas geelkoat väljas ja siin-seal põhja all punerdasid-rohetasid mingi tundmatu värvi kihid, siis katsime enamuse põhjapinda siiski ka kauni hõbedase Interlux-i krundiga.

Põhjatööde kõrvalt võtsime veel aega, et tellida uued kokpiti küljekatted. Mitte, et vanad totaalselt läbi oleks kulunud, aga tahtsime neid ahtri suunas veidi pikendada, et kuudi katuselt allanirisev vesi kokpitiistmetele ei valguks. Siin on Undercover Canvase omanik Ronnie Trollis mõõte võtmas. Ronnie on elupõline surfar ja tööd teeb ainult sedavõrd, et ära elada. Ise ütles ta enda kohta, et aastad pole enam need ja ta on surfi maha jätnud ning vanuritele sobivama ning füüsiliselt kergema lumilauaga tegelema hakanud.

Tallinnas vahetult enne ärasõitu uue katte saanud roolimehe iste oli lootusetult kulunud. Ronnie lubas ka sellele uue ja püsivama naha peale panna.

Siin on üks meie naaberpaatidest Riverside-s. Need rootslased on siin ellingus olevas uhkes Aphrodite-s juba aastaid elanud ja ei tundunud veel kuhugi kiirustavat.

Reede hommikuks oli Trolli põhi kaunis ookeaisinine ja veeskamisaeg käes.

Vahetult enne Riverside Drive Marinast lahkumist tuli kesklinnast mail, et neil vabanes meile sobiv hoiukoht. Nimelt oli meil plaan peatselt sõpradega kolmeks nädalaks autoreisile minna ja tahtsime selleks ajaks Trolli Whangareis postide vahele kinnitada, et süda reisi ajal tema julgeoleku pärast ei valutaks. Päris kaikoht sadamas oleks muidugi ka hea, aga meile liiga kallis. Olime juba üle kuu aja ootenimekirjas olnud ja meie võimalus avanes just parajal hetkel.

Laeva postide vahele kinnitamiseks on vaja üks ots vöörist ühe posti ümber oleva rõnga ning teine ots ahtrist teise post ümber oleva rõnga külge saada. Arvestades seda, et need rõngad ujuvad veepinnal käeulatusest väljas ja et puhus värske külgtuul ning mööda kohises mõningane tõusuhoovus, oleks see üsna triki tegevus olnud. Õnneks tuli meile appi meie kimbatust märganud Hollandi päritolu naaber.

Siin oleme juba kenasti kinnitatud, teiste omasuguste seas.

Korralik ujuvkai jullade kinnitamiseks oli meist vähem kui saja meetri kaugusel.

Nüüd kus organisatoorsed tegevused olid kontrolli all saime me rahulikult Whangareiga tutvuma jätkata. Siin paar jõuluvärvides puud.

Need lillad puud on ikka tõelised õitemered.

Ronisime ühe lähedase mäe otsa. Nii paistis sealt Whangareisse sissesõit.

Üks katamaraan on parasjagu linnast lahkumas.

Whangarei südalinn.

Nii need paadid seal postide vahel seisavad. Pildil vasakpoolne on katade rida.

Jalutuskäik sõnajalapuude all.

Raekoda.

Raamatukogu taga oli roosiaed.

Puuslikud raamatukogu kõrval.

Käisime ka linna serva, endisesse karjääri, ehitatud kunstnikelinnakus.

Ühel õhtul olime kutsutud Robbie ja Stephanie purjekasse Red Whitch õhtusöögile. Robbie on päritolult Uus-Meremaalane, aga ta pidas aastaid Kalifornias paaditöökoda. Nüüdki töötab ta aeg ajalt teiste purjekate kallal, aga plaan on peatselt jälle pikemale tuurile minna.

Peale meie oli kohal veel üks ameeriklastest purjetajapaar.

Jõulutuledes naaberpaat.

Red Whitch.

Stephanie oma igapäevase liiklusvahendiga.

Kuna jullasild on nii lähedal, siis pole maale minekuks mootorit vaja kasutada.

Saime kätte ka meie uued kokpiti küljekatted. Nüüd vihm meid niisama lihtsalt kätte ei saa.

Vaade trollile jõe teiselt kaldalt.

Streikima hakanud käivitusakut laadima mõeldud generaator tuli välja võtta.

Lähemal uurimisel selgus, et streigi põhjustasid sisemise regulaatori ebaühtlaselt kulunud harjad. Nimelt on harjad kontaktori suhtes veidi nihkes ja kulumata serv tõstab harjade pinna kontaktorilt üles. Ajutise lahendusena lõikasin harjade turris servad maha. Nüüd funktsioneerib stardiaku laadimine jälle normaalselt.

Tahtsin välja vahetada ka roolipalleri ülemise, tugevalt loksuma hakanud, laagri. See on tekile kinnituv mingist plastikust moodustis. Kuigi olin oma mõõtmistes kindel, tahtis Whangarei Engineering-u Grant enne uue treimist ikkagi Trolli roolipalleri oma mikromeetriga üle käia. Sai viie sajandiku piires sama tulemuse mis mina oma nihikuga.

Ruu kasutas jõuluaega fotode sorteerimiseks ja tõlketööks.

Siin on Robbie ja Stephie meie juures õhtusöögil. Oli mõnus ja lõbus.

Ruu koos Stephie kingitud kommidega.

Pardipere meie paadi kõrval.

Siin üks teine lind meie kinnitusposti otsas.

Frances, meie tuttav Tongalt, oli kodusest Hollandist tagasi ning tuli oma Ameerika tüdruksõbra Shirly-ga meile külla. Selle mehega jätkub juttu alati kauemaks.

Siin oleme meie vastukülaskäigul. Loodetavasti satume veel kuskil koos ankrusse enne kui Uus-Meremaalt ära sõidame. Frances ja Shirly jäävad veel vähemalt aastaks Vaiksele Ookeanile.

Külas meist kaks posti edasi parkivas Amel Super Maramu 2000-s. Küpsiseid pakuvad Michel ja Marie-Noëlle. Oma 54-ja jalaga on Maramu tõeliselt mugav ja ruumikas purjekas.

Sõbrad tulid külla.

Veel enne kui me Maila (Killy) ja Tõnu renditud autoga sisemaatiirule suundusime käisime ära ka Whangarei lähedal asuvas Kiwi House-s kus on võimalik näha kahte elusat Kiwit ning paari muud haruldasemat kohalikku elukat. Siin pilt ühest gekkost.

Kiwi House ümbruses on lisaks väga kobedale kohalikule muuseumile ka mitmeid huviklubide ruume: auruvedurid, miniraudteed, vanaautod jms.

See jõgi jõuab kunagi ka Whangareisse. Lähme nimelt Whangarei jugasid vaatama.

Lill ja Killy.

Whangarei Falls.

Jugade kõrval olid basaltsambad. Väga sarnased neile mida me Iirimaal nägime.

Noor sõnajalg.

Känd nagu karu.

Ankrus Motuihe saare Takutairaroa lahes. See on ilusa pika liivaplaažiga koht, aga avatud ookeaniummikale. Laht on pungil nädalavahetust veetvaid kohalikke.

Ankrus vulkaanilise Rangitoto saare kõrval Islingtoni lahes. Tuul ulub iiliti üle 12 m/s, aga lainet pole ja olemine on mõnus.

Ankrus Arkles-i lahes. Siin on kuulu järgi supermarket plaaži lähedal.

Ankrus Tiritiri Matangi saare juures. See on üleni kaitseala ja siin peaks elama nii mõnedki haruldased linnud, nende hulgas väiksed sinised pingviinid.

Nihkusime lahe teise serva Mansion House Baysse ankrusse. Rajad algavad siit.

Oleksime võinud veel Saarte Lahes ka aega veeta, aga uudishimu sundis lõuna poole liikuma.

Enne seda kui lõunasse saab keerata, tuleb ümber Brett-i neeme purjetada. Peatusime paariks ööks Oke lahes, et Bretti-i neemega tipneval kitsukesel kuid pikal poolsaarel mõned jalutuskäigud teha. Meie saabudes lebasid plaažil mõned liikumatud kehad.

Laht ise on tore peatuspaik ja üks viimaseid võimalikke enne Bretti neemest möödumist. Kohe enne Bretti on veel Deep Water Cove mis  põhja- ja idakaare tuulte puhul kaitset pakub ja kust on suhteliselt lühike tee Bretti neemega tutvuma minna. Meil puhus enne Bretti neeme värske läänetuul ja Deep Water Cove oli täidetud vahuste murdlainetega. Aga tagasi Oke Bay-sse. Nagu ikka, võtsime esimeseks asjaks ette tutvumisretke kohalikku külla. Oli väike lootus, et siin on mingi külapood, aga seda ei olnud. Küll aga oli puhkajaid ning kena jalutuskäik kohaliku poolsaare tipu suunas.

Kellegi üsna omapärase arhitektuuriga maja.

Jalutusrada kulges esialgu mööda ribiharja.

Üle lahe avanes vaade Urupukapuka saarele, kust me äsja tulime.

Karmid ookeanituuled on idakalda puud voolujooneliseks püganud. Ega enne Hoorni siin kaitsvat maad ees ei ole.

Samuti on ummikas hoolega kaldakaljusid uuristanud.

Päris neemetippu me välja ei jõudnud. See oli kellegi eravaldus ja sõnum viidal oli lühike.

Tagasiteel piilusid meid metsavahelt sellised puuslikud.

Inimesed tunduvad siin eriti mugavustarmastavad olevat.

Jalutuskäigu ajal oli meile ankrunaaber tekkinud.

Järgmisel päeval kõndisime ida poole meie tulevase teekonnaga tutvuma. Siin veel paar vaadet tagasi Bay of Islands-i suunas. Keskel taas Urupukapuka.

See on vaade Whangamumu lahele poolsaare idakaldal.

Taas Whangamumu, aga teise nurga alt.

Te Toroa laht.

Järgmisel päeval oli tuul endiselt läänest ja seega soodne ümber Brett-i neeme sõiduks. Sinna me ka suundusime. See on Brett-i neeme majakas koos juurdekuuluva helikopterite maandumisplatsiga. Tegemist on turismiatraktsiooniga ja kopterid sõelusid pidevalt majaka ning Paihia väikelinna vahet.

Läheneme neemele.

Majakast veidi allpool on endine majakavahimaja, kus matkaja nüüd mõõduka tasu eest ööbida saab.

See on kuulus Piercy saar, mis eemalt näeb välja nagu mammut. “Londi” ja “esijalgade” vahelt mahub päris suur turistikata läbi sõitma.

Ööseks jäime ankrusse just enne Whangaruru lahte Bland Bay-sse. Lahe kaldal sõid lehmad rohtu ja osa plaažist oli hõivatud kämpijate poolt.

Mõned taimed ka.

Bland Bay-st olid kenad jalutusrajad poolsaare teisele poole Whangaruru suunas.

Kusagil siin pesitsevad Kiwid, aga neid päeval ei näe.

Nägime selliseid linde.

Ja sellseid puuvilju.

Järgmise öö veetsime juba Mimiwanghata lahes. Tuul polnud selle koha jaoks just soodsaim, aga leidsime endale tohutust plaažist veidi kirde pool pisikese lahesopi kuhu laine sisse ei tulnud. Järsul kaldanõlval olid mõned maalilised kuivanud puud.

Troll turvaliselt ankrus.

Kuigi vesi oli külmavõitu otsustasin ära kasutada muidu kena ilma ja paadi põhja puhastamas käia. Mürkvärv on enamuselt paadipõhjast juba lahkunud.

See on tohutu Mimiwanghata plaaž. Nagu näha, ei ole rannahooaeg siin veel alanud.

Plaažil tegelesid oma asjadega oyster catcher-id (austripüüdjad).

Ruu ronib lähedalasuva künka otsa.

Paremal on Mimiwhangata plaaž. Pildi vasakus osas väiksema plaaži lähedal olev valge täpp on Troll.

Siin jätkub jalutamist mitmeks päevaks.

Metsikud papagoid.

Karjamaad on pikitud võimsate vanade puudega.

Küngastevahelistes lohkudes olid suured tiigid ja nendel tihedalt veelinde.

Üks ärapuhutud puu.

Mõned pohutakawa-d olid juba õites. Jõulude ajal on need üleni punased.

Lehmad on uudishimulikud loomad.

Meie ankrulaht on üsna madal. Kaldale lähemale me tulla ei usaldanud.

Viimased vaated enne lahkumist.

Meie järgmine ankrukoht — Matapouri. See on väike suvituslinn fantastilise valge liivaplaažiga.

Siin käis rannaelu juba täiega.

Vaatamata kõrghooajale olime siin ainus ankrusolev jaht.

Kohe plaažilt algab kena ja korralik jalutusrada, mis põikab ka kõrvallahte Whale Bay-sse. Siin mõned raja kõrval nähtud õied.

Troll ankrus Tutukaka sadama kõrval tillukeses ühe-paadi-lahes.

Plaažilt algav rada viib väiksesse parklasse, kust ühele poole jääb sadamasse viiv tee ning teisele poole Kukutauwhao pisisaarele viiv rada. Viimane tundus eriti huvitav, sest sinna pääseb ainult madala veega.

Vaade Tutukaka lahele.

Tutukaka on turistlik, korraliku marinaga väikelinn.

Meie ankrukoht oli mõnusalt rahulik.

Veetsime ühe öö ka Whangarei lahe suudmes Smugglers Bay-s ja arutasime, et kas minna Whangareisse või kimatada edasi lõuna suunas. Uudishimu võitis taas ja hommikul suundusimegi Omaha lahe poole lõunasse.

Kalamehed on siin viisakad ja uudishimulikud. Erinevalt Läänemere kaluritest üritavad nad purjekale mitte ette jääda. Siingi on nad kiiruse maha võtnud ja lasevad meid purje all eest läbi sõita. Super!

Külas käisid mingid mürakad delfiinid. Vist bottlenose-id.

Nad mängisid meie paadi vööri ümber vahelduva eduga üle kahe tunni.

Ankrus Omaha Bay-s. Ilm oli hea ning sisesadamas, Leigh Harbour-is, oli kitsas, nii et sinna trügima me ei hakanud. Üks väljasõitev kalalaev võttis kiiruse maha ning ainus mees pardal hõikas meile, et ta on mõned päevad ära ning lubas meil oma poid seni kasutada. Super!

Tänasime teda, aga jäime siiski ankrusse. Ainult üheks ööks ei viitsinud ümber paigutuma hakata.

Tee Leigh-is, mida sai kasutada ainult madala vee ajal.

Nagu maili õhtul lahti tegime märkasime Whangarei Riverside Marina teadet, et kui soovime, siis on neil meie jaoks põhjavärvimise võimalus olemas. Tüüpiline, just sama päeva hommikul olime neile 40 miili lähemal olnud! Otsustasime siiski pakkumise vastu võtta ja järgmisel päeval kimatasimegi tagasi Whangarei suunas. Soodsa kuid nõrga tuule ning mootori abiga olimegi õhtuks Riverside Marina kai ääres kinni.

Ankrus Bon Akkord Harbouris. Lähme sööki hankima.

Ankrus Coromandli poolsaare tipus Port Jacksonis. Kõikjal laiubliivaplaaž ja lapsed sulistavad vees. Peab ise ka sisse ronima sest lant ununes vette.