Oleksime võinud veel Saarte Lahes ka aega veeta, aga uudishimu sundis lõuna poole liikuma.

Enne seda kui lõunasse saab keerata, tuleb ümber Brett-i neeme purjetada. Peatusime paariks ööks Oke lahes, et Bretti-i neemega tipneval kitsukesel kuid pikal poolsaarel mõned jalutuskäigud teha. Meie saabudes lebasid plaažil mõned liikumatud kehad.

Laht ise on tore peatuspaik ja üks viimaseid võimalikke enne Bretti neemest möödumist. Kohe enne Bretti on veel Deep Water Cove mis  põhja- ja idakaare tuulte puhul kaitset pakub ja kust on suhteliselt lühike tee Bretti neemega tutvuma minna. Meil puhus enne Bretti neeme värske läänetuul ja Deep Water Cove oli täidetud vahuste murdlainetega. Aga tagasi Oke Bay-sse. Nagu ikka, võtsime esimeseks asjaks ette tutvumisretke kohalikku külla. Oli väike lootus, et siin on mingi külapood, aga seda ei olnud. Küll aga oli puhkajaid ning kena jalutuskäik kohaliku poolsaare tipu suunas.

Kellegi üsna omapärase arhitektuuriga maja.

Jalutusrada kulges esialgu mööda ribiharja.

Üle lahe avanes vaade Urupukapuka saarele, kust me äsja tulime.

Karmid ookeanituuled on idakalda puud voolujooneliseks püganud. Ega enne Hoorni siin kaitsvat maad ees ei ole.

Samuti on ummikas hoolega kaldakaljusid uuristanud.

Päris neemetippu me välja ei jõudnud. See oli kellegi eravaldus ja sõnum viidal oli lühike.

Tagasiteel piilusid meid metsavahelt sellised puuslikud.

Inimesed tunduvad siin eriti mugavustarmastavad olevat.

Jalutuskäigu ajal oli meile ankrunaaber tekkinud.

Järgmisel päeval kõndisime ida poole meie tulevase teekonnaga tutvuma. Siin veel paar vaadet tagasi Bay of Islands-i suunas. Keskel taas Urupukapuka.

See on vaade Whangamumu lahele poolsaare idakaldal.

Taas Whangamumu, aga teise nurga alt.

Te Toroa laht.

Järgmisel päeval oli tuul endiselt läänest ja seega soodne ümber Brett-i neeme sõiduks. Sinna me ka suundusime. See on Brett-i neeme majakas koos juurdekuuluva helikopterite maandumisplatsiga. Tegemist on turismiatraktsiooniga ja kopterid sõelusid pidevalt majaka ning Paihia väikelinna vahet.

Läheneme neemele.

Majakast veidi allpool on endine majakavahimaja, kus matkaja nüüd mõõduka tasu eest ööbida saab.

See on kuulus Piercy saar, mis eemalt näeb välja nagu mammut. “Londi” ja “esijalgade” vahelt mahub päris suur turistikata läbi sõitma.

Ööseks jäime ankrusse just enne Whangaruru lahte Bland Bay-sse. Lahe kaldal sõid lehmad rohtu ja osa plaažist oli hõivatud kämpijate poolt.

Mõned taimed ka.

 

Bland Bay-st olid kenad jalutusrajad poolsaare teisele poole Whangaruru suunas.

Kusagil siin pesitsevad Kiwid, aga neid päeval ei näe.

Nägime selliseid linde.

Ja sellseid puuvilju.

Järgmise öö veetsime juba Mimiwanghata lahes. Tuul polnud selle koha jaoks just soodsaim, aga leidsime endale tohutust plaažist veidi kirde pool pisikese lahesopi kuhu laine sisse ei tulnud. Järsul kaldanõlval olid mõned maalilised kuivanud puud.

Troll turvaliselt ankrus.

Kuigi vesi oli külmavõitu otsustasin ära kasutada muidu kena ilma ja paadi põhja puhastamas käia. Mürkvärv on enamuselt paadipõhjast juba lahkunud.

See on tohutu Mimiwanghata plaaž. Nagu näha, ei ole rannahooaeg siin veel alanud.

Plaažil tegelesid oma asjadega oyster catcher-id (austripüüdjad).

Ruu ronib lähedalasuva künka otsa.

Paremal on Mimiwhangata plaaž. Pildi vasakus osas väiksema plaaži lähedal olev valge täpp on Troll.

Siin jätkub jalutamist mitmeks päevaks.

Metsikud papagoid.

Karjamaad on pikitud võimsate vanade puudega.

Küngastevahelistes lohkudes olid suured tiigid ja nendel tihedalt veelinde.

  

Üks ärapuhutud puu.

Mõned pohutakawa-d olid juba õites. Jõulude ajal on need üleni punased.

Lehmad on uudishimulikud loomad.

Meie ankrulaht on üsna madal. Kaldale lähemale me tulla ei usaldanud.

Viimased vaated enne lahkumist.

Meie järgmine ankrukoht — Matapouri. See on väike suvituslinn fantastilise valge liivaplaažiga.

Siin käis rannaelu juba täiega.

Vaatamata kõrghooajale olime siin ainus ankrusolev jaht.

Kohe plaažilt algab kena ja korralik jalutusrada, mis põikab ka kõrvallahte Whale Bay-sse. Siin mõned raja kõrval nähtud õied.

Troll ankrus Tutukaka sadama kõrval tillukeses ühe-paadi-lahes.

Plaažilt algav rada viib väiksesse parklasse, kust ühele poole jääb sadamasse viiv tee ning teisele poole Kukutauwhao pisisaarele viiv rada. Viimane tundus eriti huvitav, sest sinna pääseb ainult madala veega.

Vaade Tutukaka lahele.

Tutukaka on turistlik, korraliku marinaga väikelinn.

Meie ankrukoht oli mõnusalt rahulik.

Veetsime ühe öö ka Whangarei lahe suudmes Smugglers Bay-s ja arutasime, et kas minna Whangareisse või kimatada edasi lõuna suunas. Uudishimu võitis taas ja hommikul suundusimegi Omaha lahe poole lõunasse.

Kalamehed on siin viisakad ja uudishimulikud. Erinevalt Läänemere kaluritest üritavad nad purjekale mitte ette jääda. Siingi on nad kiiruse maha võtnud ja lasevad meid purje all eest läbi sõita. Super!

Külas käisid mingid mürakad delfiinid. Vist bottlenose-id.

Nad mängisid meie paadi vööri ümber vahelduva eduga üle kahe tunni.

Ankrus Omaha Bay-s. Ilm oli hea ning sisesadamas, Leigh Harbour-is, oli kitsas, nii et sinna trügima me ei hakanud. Üks väljasõitev kalalaev võttis kiiruse maha ning ainus mees pardal hõikas meile, et ta on mõned päevad ära ning lubas meil oma poid seni kasutada. Super!

Tänasime teda, aga jäime siiski ankrusse. Ainult üheks ööks ei viitsinud ümber paigutuma hakata.

Tee Leigh-is, mida sai kasutada ainult madala vee ajal.

Nagu maili õhtul lahti tegime märkasime Whangarei Riverside Marina teadet, et kui soovime, siis on neil meie jaoks põhjavärvimise võimalus olemas. Tüüpiline, just sama päeva hommikul olime neile 40 miili lähemal olnud! Otsustasime siiski pakkumise vastu võtta ja järgmisel päeval kimatasimegi tagasi Whangarei suunas. Soodsa kuid nõrga tuule ning mootori abiga olimegi õhtuks Riverside Marina kai ääres kinni.