Doveri väina läbimine on äärmiselt soovitav sobitada kokku soodsa hoovusega, sest vastuhoovuse korral võib sinna, Inglismaa ja Prantsusmaa vahel sagivate kiirlaevade vahele tundideks kõlkuma jääda.
Esialgu oli tuul nõrk ja ilm seega sobiv väiksemateks parandustöödeks, millele sadamaaega kulutada ei soovinud. Olin besaanpurje kokku lapates juba ei tea mitmendat korda sõrmed läbi selle tagaliigi käristanud. Besaan on meil hetkel ainus veel kasutuses olev teadmata vanusega purjevanake. Kasutame seda praegu põhiliselt nõrgemas bakstaak- ja taganttuules purjetades. Taas tulid välja niit-nõel ning purjeteip.
Kuna Doverisse jõudmise aeg oli paigas, siis “purjetasime” tuule vaibudes raud-topseli all.
Doveri kandis jäi meri taas purjekatest tühjaks.
Kui ennustatud värske pärituul kohale jõudis, tuli besaan alla ja suurde läks esimene rehv.
Meie jaoks on pärituulega seilamise suurimaks probleemiks see, et vihm lahistab lahtise kajutiukse korral otse kaardilauale. Kui sissepääs suletud sai, oli salongikliima taas kontrolli all ning me võisime põhitegevuste: söögivalmistamine, söömine, lugemine ning magamine, juurde asuda.
Suursadamate, nagu Oostende ning Rotterdam, reididel ankurdas parvede kaupa laevu, mille vahelt me värskes tuules läbi suhistasime.
Kui tuul puhanguti 20 m/s juures hakkas käima, siis võtsime suure sootuks maha ning liikusime edasi vaid rehvitud ja välja poomitud genu all. Kiirus oluliselt ei langenud, aga minek oli mõnusam.
Saksa tuulikuväljad.
Need olid kiivalt valvatud vahilaevade poolt. Kuigi hoidsime tuulikutest eemale, võeti meiega üks kord siiski ühendust ja paluti kurssi muuta, sest olime sattunud liiga lähedale uue veel valmimisel tuulepargi vundamentidele.
Siin-seal oli näha ka naftapuurtorne. silmad tuli, eriti öösel, lahti hoida, sest meie üsna vanal Skagerraki ja Kattegati kaardil polnud uuemad neist peal.
Vahis saab ka lugeda ja tukkuda. Põhiline on iga 10-15 munuti järel korra kokpitis olukorraga tutvumas käia.
Vlielandile lähenedes keeras hoovus meile vastu.
Vaatamata mootori täistuuridel jauramisele liikusime saartevahelises kanalis 0.5 – 1 sõlmega.
Paari tunni punnitamise järel saime siiski sadamaesisel liivaväljal ankru sisse ning sõitsime oma päevinäinud Lohvi-ga sadamasse Margusele tere ütlema.
Õhtu jätkus Trolli pardal juttu vestes.
Järgmisel päeval võttis Margus meid vastu oma jahi Salacia pardal.
Kannisime terve päeva otste, plokkide ja seeklitega.
Lihtsalt hämmastav oli suurte ja vanade purjekate rohkus.
Iga hommik tühjenes sadam kümnekonna sellise võrra ja õhtul pakiti neid taas samapalju või rohkemgi sadama välimisse basseini.
Pukspriidid ruumi kokkuhoiuks üles veetu ja ikka nii viis-kuus-seitse külg külje kõrval.
Sadama tagumine osa kihas külalisjahtidest. Vedas neil, kes said kohe sõrm-pontoonide juurde, sest ka paljud “tavajahid” olid väljaspool, poort-poordis, parves.
Nagu teada, jalgratas on Hollandis tegija.
Neid liikus ja parkis ümberringi liigagi palju.
Jalutuskäik saarele.
Jalutamiseks ja jalgrattasõiduks on siin nii toredaid rannapromenaade kui liivaseid metsateid.
Linn ise muidugi suisa kihas suvistest puhkajatest.
Kolasime niisama ringi, vaatasime majakat ning düüne.
See mõõdik näitab põhjavee taset.
Joogipeatus düünitipus.
Põhiosa puhkajatest tuleb siia oma telgiga. Telklinnak on tohutu ja telgid spetsiaalsed, Hollandis valmistatud, tuulekindlat tüüpi elukad. Telk on uuena tumekollane, aga mida pleekinum see on, seda kõvem tegija seal elab.
Arutame siin Margusega ankurdamise nippe. Eespool paistab Trolli ahter.
Marguse Salacia ankrus Vlielandi sadama ees.
Vlielandis kütusekaid ei ole. Täitsime Trolli paake kanistrites kohaletoodud diisliga.
Õhtune sadam.
Tõusuveega saabusid uued külalised. Margus oli juba varahommikust mõõna kasutades reidilt lahkunud.
Enne kui jõudsime Trolli ankru hiivata, saabus meid kontrollima Hollandi tollikate kaater.
Midagi erilist ei vaadatud ega küsitud. Tegid veidi asja ja läksid taas minema. Kuskil raportis on jälle ristike kirjas. Tüütu värk.
