Kui juba Faiali külastada, siis peab kindlasti ära käima ka siinsetel vulkaanidel. Viimased vulkaanipursked olid Faialil1957-1958 aastal saare läänetipu, Capelinhose neeme, lähedal meres. Faial kasvas seeläbi 2,5 ruutkilomeetrit suuremaks. Piirkonda tuleb endiselt vulkaaniliselt aktiivseks lugeda, sest tugevad maavärinad olid siin alles nii hiljuti kui 1998.
Alustasime oma tutvumiretke saare lääneservast. Siin pildil on Capelinhose neem ja majakas.
Majakas on nüüd turistiatraktsioon ja kuulub koos selle kõrvale, maa alla rajatud muuseumiga ühte kompleksi.
“Uus” osa saarest on veel praegugi praktiliselt vegetatsioonivaba, punakaspruuni ja halli, basaldi ja vulkaanilise tuha segu.
Mõni taim siin ja seal ikka kasvab ka.
Kaldajärsakuid kujundavad Põhja-Atlandi talvetormide tuuled ning lained.
Ronimist ja kõndimist jätkub nendel laavaküngastel mitmeks tunniks.
Capelinhose neemelt algab ka üks Faiali pikematest (20km) matkaradadest “10 vulkaani”, mis kulgeb piki vulkaanikraatrite servi saare keskpaiga põhikraatrini. Jalutasime sellest mõned alguskilomeetrid kuni selle ees paistva rohelusse mattunud Cabeco Verde-ni.
Vaade tagasi Capelinhose suunas.
Need rajaäärsed põõsad on Assooride kanarbik.
Cabeco Verde mudane põhi.
Vaade saare keskosa suunas. Selle väiksema kaatri taga paistab juba ka saare kõrgeim Caldeira, aga see on juba eraldi matka väärt koht.
Edasi viis meie tee Faiali edelatippu Morro de Castelo Branco nimelist kaljumürakat vaatama.
Mõned rajaäärsed põllulilled.
Morrot ühendab kaldaga kitsuke ja järsk kaljuriba.
Ruu ootab infot raja ronitavuse kohta. Oli ikka üsna järsk küll. Vähimagi vihma korral sinna asja ei ole.
Erosioon on oma töö teinud ja isegi hea ilmaga ei saa jalge all oleva pinna püsivuses päris kindel olla, aga ära me seal üleval käisime.
Järgmine päev algas pilvisena ja seetõttu ei siirdunud me kohe peakraatri suunas, vaid läksime hoopis kõndima Faiali väiksesse botaanikaaeda.
Kui me keskpäevapaiku Caldeira servale jõudsime, oli nähtavus nullilähedane.
Siin pildil peaks paremal olema vaade kraatri sisemusse ja vasakul Hortale ning Atlandi Ookeanile.
Sellises pilves polnud Caldeira matka mõtet ette võtta ja kuna ennustati pealelõunast pilvisuse hõrenemist, siis läksime taas allapoole siinset metsa vaatama. Huvitaval kombel meenutab Faiali loodus väga Uus-Meremaa põhjasaare oma. Isegi sõnajalapuud on täiesti olemas.
Lahe känd.
Mõned metsikud lilled.
Koduse maitsega metsmaasikad.
Kui ilm selgines, olime jõudnud saare põhjaküljele. Me ei viitsinud enam autoga tuldud teed tagasi sõita. Kuna MapsMe kaart näitas, et ka siit on võimalik Caldeirale ronida, asusimegi teele mööda põlluteid ja nurmi.
Rada jäi järjest nõrgemaks ja lõpuks kahlasime lihtsalt mööda karjamaid ning kiviribisid.
Vaated läksid aga järjest muljetavaldavamateks.
Auk laavaribis.
Ruu ja kohalik kanarbik.
Olemegi üleval umbes kilomeetri kõrgusel.
Ronimine teeb näljaseks.
Vaade kraatrile meie lõunakohast.
Ruu teeb esimesi samme 8 kilomeetrisel, mööda kraatri serva kulgeval, rajal.
Kõrguse tõttu ei ole siin rohelus nii lopsakas kui madalamatel kraatritel.
Horta võttis meid vastu tuule ning sajuga, aga pärast mitmenädalast merereisi on sadamas tore iga ilmaga. Mõned asjad siiski häirivad ka. Erinevalt teistest Assooride sadamatest kus ankurdamine on kas keelatud või siis lubatud aga tasuta, tuleb siin selle eest maksta. Taks on kõigil sama 6.22 €/päev. Sadamakai ääres oleks meiesuguse taks 19.- €/päev. Seega ankurdame. Ankrutasu eest mingeid teenuseid ei saa: julladokki ei ole, duššiskäik maksab 2 euri ja kuigi WC on tasuta on see kaks korda päevas üle tunni aja suletud ning öösel suisa kinni. Kai ääres seistes saab vähemalt tasuta elektrit. Kraanivesi on siiski kogu linnale tasuta saadaval ja WiFi on vaba. Marina WiFi on siiski nii ülekoormatud, et sellega ühendust ei saa, kasutame linnavalitsuse poolt pakutavat.
Nii jahisadam kui ankruala on purjekaid täis ja elu lärmakas. Kuna põhi on kivine mõnede liivalaikudega, siis on ankru haakumine juhuslik ning vähemalt kaks jahti kolistasid ennast otse meie silma all uude kohta ankrusse ilma kaldal viibiva meeskonna abita. Kokkupõrkeid pole seni siiski toimunud ja suhtumine paistab üldiselt olevat mõistev.
Kuna meie Saksamaalt DHL-ga teel oleva kütusepumba siia jõudmine võtab ilmselt rohkem kui nädala, siis on meil siin aega piisavalt nii paaditöödeks kui ka saarega tutvumiseks. Alustasime nagu ikka paaditöödega. Mastis taglast kontrollimas käies märkasin, et vasakul esimesel vandil on paar traati ülemise otsa silmuse juurest katki. See oli meie grootmastil viimane seni parandamata tross.
Õnneks on Hortas paar päris head paadipoodi. Ühes neist, Mid-Atlantic Yacht Services, leidus meile sobiv Sta-Lok-i pikk silmus.
Tagasi jahis, lasksin grootmasti seisva taglase lõdvemaks ning tõin vigase vandi tekile.
Pika Sta-Lok-i otsiku eelis on, et sellega saab ära parandada vana vandi, lõigates purunenud osa maha ja kruvides Sta-Lok aasa endise pressitud aasa asemale. Nagu näha, oli trossi 19-st traadist katki koguni viis
Vant taas masti, alumise otsa keermetele veidi määret ja taglas taas pingule. Kogu lugu!
Samal ajal harjutas sadamas keegi genu pea-alaspidi heiskamist.
See on prantslase Jean Christophe purjekas. Tema meeskond oli parasjagu saarel ekskursioonitamas.
Ju ta oli pisut uudishimulik, et kutsus meid oma paati teed jooma.Ta seilas Assooridele lihtsalt paati proovima ning aega veetma, et siis sügisel juba tõsisem teekond Patagooniasse ette võtta.
Horta on kena, puhas ja vaikne väikelinn. Siin on mõnus jalutada mööda pikka hoolitsetud kaldapealset.
Kui aega rohkem ja soov veidi pikem retk teha, siis siinsamas linnaservas on kaitsealused kaljukünkad Monte Queimado (86m) ning Monte da Guia (145m). Neilt avaneb vaade kogu linnale.
Siin on sadamas ankurdavad jahid Monte Queimadolt vaadatuna.
Nende küngaste jalamil, mootorveesõidukitele suletud kitsukeses lahesopis on musta laavaliivaga Porto Pim plaaž.
Vaated Monte da Guialt.
Eemal paistab Pico saar koos samanimelise vulkaaniga.
See jaht on ankrus Monte da Guia vulkaani kurjakuulutava nimega, Caldeira do Inferno, kraatris. Nagu näha, on see kraater tänapäeval ühest küljest merele avatud.
Kellegi maaliline ja looduslähedane elamine.
Jalutasime piki Porto Pimi lahe kallast ning nautisime vaateid.
Pico tikub Hortas igale pildile trügima.
Aaloehekk supermarketi kõrval.
Keegi on mäenõlvale vaala teinud.
Monaco printsi Alberto nimeline meteoroloogiajaam. Horta on siinsamas teisel pool küngast.
Üks eriti sile linnaosa.
Tee ääres kasvavad ja õitsevad meie vanad tuttavad Uus-Meremaalt – pohutukavad. Siin nimetavad nad neid Faia-deks ( inglise keeles Fire Tree) ja väidavad, et need puud on endeemilised Assooridel, Portugalis ning Hispaanias. Vaata kaugelt või lähedalt — pohutukawa mis pohutukawa.
Sadamasse tuli uhke prantsuse purjekas, kümnekonna noore inimesega pardal.
Just praegu, kui ma seda juttu kirjutan, triivib meist mööda järjekordne ankrus paat, kelle meeskond ilmselt kaldal Peter-i baaris aega veetmas on. Kuna see asi kedagi teist eriti segavat ei tundunud, siis läksin jullaga talle poordi ning sidusin ta pika otsaga meile ahtriknaapi.
Appi tuli ka parasjagu mööduv naabrimees Outremer 45 katamaraanist.
Kui kutsu meil kenasti rihma otsas oli, läksin marina kontorisse uurima, kas neil selle paadi kapteni number on. Ei olnud, sest kuigi sellid saabusid juba ööpäev tagasi, polnud nad veel ennast kontorisse möllima viitsind vedada.
Õnneks ilmusid nad enne ööd ise välja.
Troll sai oma otsa tagasi ning marina tender pukseeris mootoririkkega purjeka paremasse ankrukohta.
Teele asusime 10. mail. Gribid näitasid, et mingi sujuv ja kiire sõit see ei tule. Alguses ilmselt tihttuules ja Assooridele lähenedes on juba loterii kui palju tuulevaikust või ehk hoopis tormituuli me seal saame. Otsejoones Floresele, kuhu meil oli plaan suunduda, on umbes 2100 meremiili. Ideaaljuhul läbiksime selle maa nii kolme nädalaga, aga olime valmis ka tunduvalt kestvamaks meresõiduks.
Esimesed 10 päeva möödusidki tihttuules pressides. Kuna kreenis laevas on salongis vaid üks mugav lesimiskoht alltuulepoordi diivanil, siis võttis merekindlam Ruu koha sisse vöörikajutis.
Kaldus paadis elamine nõudis taas jälle õppimist, aga mõne päeva pärast oli meil see taas käpas ja elu oma tavapärases mererütmis – hommikukohv kokpitis ning seejärel tegeleb igaüks oma asjadega.
Üle kahe aasta tagasi Atlandil õmmeldud kokpitikate vajab kohendamist.
Pikapeale tuli jälle kalaisu ka tagasi. Ei tea missugune lant siin kala saab?
Taas leidis kinnitust tõsiasi, et väikse kala jaoks mõeldud konksu pole siin mõtet leotada. See tõmmatakse lihtsalt sirgeks.
Millimeetrisest roostevabast trossist lipsu otsa läksid hambapastatuub ja kaks suuremat konksu.
Esimesel tuulevaiksel õhtul panime mootori käima. Kütust oli kaasas umbes nelja ööpäevaseks motoriseerimiseks, aga nii kaua meie kiire sõit ei kestnud. Vastu hommikut muutusid mootori tuurid ebaühtlaseks ja varavalges suri see lihtsalt välja. Kas meie mootoriprobleemid on tagasi? Kahtlustasin mingit jama kütusega. Kõigepealt muidugi peenfiltri vahetus ja eelfiltri kontroll – mõlemad tundusid kenad ja puhtad olevat. Kütust, õhu süsteemist välja saamiseks, käsitsi üles pumbates nägin, et kütusepump lekib. Selge see, et membraan on puruks.
Kütusepumba kättesaamine on Trollis üks tülikamaid ettevõtmisi.
Aga siin see on.
Meil polnud kaasas ei varupumpa (SUUR VIGA) ega isegi mitte varumembraani. Alles mõnepäevase nuputamise järel tuli pähe idee teha asendusmembraam meie hypalonkummika paigast.
Mootor jäi pärast edukat proovikäivitust igaks juhuks siiski reservi. Kursi võtsime ka Florese asemel Hortale Faial-i saarel, sest seal pidid kõikvõimalikud paaditeenused ja poed Assooride parimad olema.
Nii me siis vaheldumisi triivisime ja purjetasime, sõltuvalt sellest kui palju ilmataadil meie jaoks tähelepanu jätkus.
Ajuti tundus, et need purjega millimallikad kimatavad kiiremini kui meie.
Korraks käisid meid vaatamas ka mingid väiksemat sorti vaalad.
Ega laevas töö lõpe. Meie soolapritsmeid saanud telekal hakkas jantima hääl, kord tulles ja siis taas kadudes.
Katsetasin teleka kõhus sorkides lihtsamaid nippe, kuid ei midagi. Tegin lõpuks uue juhtme ja nüüd kuulame teleka häält läbi laeva helisüsteemi. Filmiheli kvaliteet tõusis tunduvalt!
Esimene rehv suurpurjes ja halo päikese ümber.
Suurpuri oli hea rehvituna hoida kahel põhjusel: esiteks, luurasid meid endiselt vihmapagid, mis tuule hetkega 15 meetrini sekundis tõstsid ja teiseks seetõttu, et vaikses tuules ookeaniummikas loksudes, peksles suurpuri muidu liiga rajult.
Kui me lõpuks Faial-ile lähenesime, muutus ilm halliks ning tuul muutlikuks.
Laheda pakstaagi asemel rammisime taas tihttuules ja pidime Horta sadamasse saamiseks isegi mõned paudid tegema.
Seetõttu jõudsime muulide vahele jälle sügavas pimeduses. Sadamatulede valguses olid ankurdavate laevade siluetid siiski kenasti aimatavad ja omale mõistliku veelapi leidmine oli küllaltki lihtne.
Kokku läbisime Guadeloupelt Faialile seilates 23 ja poole ööpäeva jooksul pea 2350 meremiili.
Meie aeg soojal ja sinisel merel hakkab ümber saama. Juba homme on plaanis purjed heisata ja Assooride poole teele asuda. Siin veel mõned meenutused viimati külastatud kohtadest.
Oleksime saanud ka Saintsidelt või Marie Galantilt ennast merele minekuks välja möllida, aga kuna kiiret veel ei ole, siis mõtlesime purjetada piki Guadeloupe Basse Terre läänerannikut kena väikelinna Deshaies-eni. Sealt jääb ookeanile siirdumiseks vaid väike kurv ümber Guadeloupe loodenuka. Samuti annab see meile võimaluse vahepeatuseks ühes meie siinses lemmikkohas, Cousteau merepargis. Teel sina möödusime piktorestsest kahvelkuunarist.
Ilm siinkandis on juba keskmisest vesisem, agaoli ka kenasid päiksepaistelisi tunde. See vikerkaar kõrgub Cousteau mereparki kuuluvate Pigeon-i saarte kohal. Võtsime poi saare tuulealusel küljel ja ei kahetsenud. Vesi oli kristallselge ning kaunid kalad mulistasid ringi otse Trolli ümber.
Ruu läheb kalu vaatama.
Ja siin nad ongi.
Üks uudishimulikum kui teine.
Tore on sukelduda korallide vahele ja sealset elu lähivaates jälgida.
Õhtul puhastasin üle mõne aja taas mootori jahutusvee filtrit. See oli Atlandi vetikatest peaaegu umbes.
Päikseloojang Pidgeon-i saarte külalispoil.
Paar päeva kalu vaadanud purjetasime üheksa miili kaugusele Deshaies-e lahte.
See on väga populaarne ankrukoht.
Ummikas siin paati ei kõiguta, aga arvestama peab tugeva, piki orgu lahte tunnelduva tuulega.
Jalakäijate sild üle pisikese jõe.
Piki jõeorgu on võimalik mõned kilomeetrit ülesvoolu matkata. Kahjuks on see rada unarusse jäetud ja tänaseks peaaegu läbimatu. Trügisime siiski mõnda aega osalt läbi rägastiku ja osalt mööda jõe kive edasi.
See pilt on ühest rajaäärsest mangopuust. Viljad on praegu veel toored.
Värvilise koore all valge säsi sees on kakaooad. See vili osutus siiski, vaatamata värvikale välimusele, veel tooreks.
Nüüd oli jäänud veel Trolli paagid ning kanistrid diislit täis tankida ning viimased toidu-joogi ostud teha. Korralikku tanklakaid siin pole. Kütust peab kanistritega autotanklast vedama. Õnneks asub see jullakaist vaid paarisaja meetri kaugusel.
Külalised koju lennanud, võtsime ette purjetusretked paikadesse, mis on siinsamas Guadeloupe lähedal, aga kuhu meil seni võimalust minna ei ole olnud. Enne kümnendat maid siit Euroopa suunas purjetada ei ole hea mõte, sest sel juhul jõuab Põhja-Atlandile nii vara, et kevadtormide tõenäosus on veel suur. Samas on orkaanihooaeg juba algamas ja liialt kauaks siia pidama jääda on ohtlik. Samuti keeravad passaadid idast kirdesse ja teevad Assooride tee tülikamaks. Kõik see on muidugi puhtalt statistiline teadmine ja ole nii hoolikas kui tahad, korraliku mäsu võib Põhja-Atlandil ikka kaela saada. Samuti ei ole välistatud mingi algaja orkaaniga pihta saamine. Igatahes oli meil aega veel 3-4 nädalat siinkandis veeta, enne kui Trolli vööri põhja poole keerame.
Olime küll juba varem mitu korda Marie Galantil ehk Pannkoogil, sest sellisena paistab ta nii merekaardil kui ka horisondil, käinud, aga ei olnud kordagi selle pealinna Grand Bourg-i sattunud. Seetõttu suundusimegi pärast toidu-joogi oste joonelt sinna.
Siin on nii marina, reisipraamikaid kui ka segasumma-kalasadam kus kohalikke olusid tundes võib ka oma jahile koha leida.
Kuna sadama piires ankurdamine oli nüüdseks vastavate siltidega keelustatud (mõned seda siiski tegid), ankurdasime Trolli kohe sadama kõrvale, riffidega kaitstud parajalt madalale alale. Meie üsna vana (ikka väga vana ja uuendamata) Navionicsi Kariibimere kaart oli siin tegelikkusega sedavõrd nihkes, et sõitsime selle järgi pidevalt üle muulide ja karide. Oma silm on kuningas.
Grand Bourg-i raekoda.
Ja raekojast mitte kuigi kaugel see pisut kulunud hoone.
Pealinn ei näe just väga jõukas välja ja on raske öelda, kas elu läheb siin üles- või allamäge.
Selle individuaali vihmaveerennis kasvasid üle meetrised puud.
Tundub, et olime napilt hilinenud mingile tänavakunstiüritusele.
Kuna meie ankrukohta jooksis sisse ebameeldiv ummikas, siis tõmbasin Trolli ahtriankruga sellega risti. Nii kaob ära ebamugav küljelt küljele kõikumine.
Kohe Grand Bourgi kõrvalt algab üks paljudest Marie Galanti tähistatud matkaradadest.
Siin võtavad mehed käsitsi suhkruroogu maha. Ei uskunud sellist pilti Prantsusmaal enam nägevat.
Rada algab Murat-i mõisast, mis veidi meenutab ka meie omataolisi – suur häärber…
…ja pea sama suur viinakoda. Siin muidugi destilleeriti rummi.
Värvikad kohalikud puhkajad.
Rada oli palju käidud kuid juurikaline.
Üks rajaäärne lill.
Selle puu vastu on parem mitte nõjatuda.
Mastaapsed juured.
Pärast metsast osa pööras rada põldude vahele.
Agaaviline karjamaa.
Kolmainsus mangode moodi.
Koer heintel? Ei, pull suhkrurool.
Selle kliima kohta isegi liiga korralik seapaht.
Ka nii võib majakatuseid värvida.
Enne tagasi paati minekut valisin poolkuivast jõesängist paar tõhusamat karpi suveniiriks kaasa.
Marie Galant on hea stardiplats kaitsealuste pisisaarte Petit Terre külastamiseks. Petit Terre moodustavad kaks saart Terre de Haut ja Terre de Bas ning nende vahele jääb madalaveeline ookeaniummika eest kaitstud laguun. Ankurdada siin ei tohi. Kasutama peab looduskaitsjate poolt paigaldatud külalispoisid. Õnneks on praegu juba madalhooaeg, nii et leidsime hõlpsalt 13 olemasoleva hulgast ka ühe vaba valge poi.
Terre de Haut on linnukaitseala ja sinna minna ei tohi.
Terre de Bas aga on vaba nii päevitamiseks kui ka jalutamiseks. Siiski, oma jullat plaažile vedada ei või, see tuleb kaldalähedasele jullapoile kinnitada ning sealt vööni vees kaldale kahlata.
Petit Terre on tuntud oma iguaanirohkuse poolest. Need on umbes meetrised elukad ja tõesti, neid luurab ja krabistab siin igas põõsas…
…iga põõsa peal…
…ja paljude puude otsas.
Noorloomad on rohelised.
See boss oli suurel tihedal põõsal koha sisse võtnud, otsustas seda pügama jääda ja ei taganenud sammugi, kuigi möödusime tast vähem kui meetri kauguselt.
Siin ja seal on ka väiksemaid sisalikulaadseid.
Õhus on tunda kevadet, ehk siis vihmahooaja algust. Vihma sajabki juba rohkem kui mõni kuu varem ning puudel-põõsastel on näha noori rohelisi võrseid.
Kuigi tegemist on igihaljaste taimedega, annab sesoonsus end ikkagi tunda. Metsas kõndides avaneb lummav igavese pruunikashalli ning noore õrnrohelise kontrast.
Sellisest kohast lihtsalt ei saa niisama läbi kõndida vaid peab korraks maha istuma ja ümbrust nautima.
Saare lamedal kivipinnal on ka mõned madalad järved, mille õhukeses veekihis linnud ringi jalutasid.
Loomulikult käisime ka allveeloomastikku vaatamas. Kalu, kilpkonni ja kalmaare on ohtralt, sest kalapüük on kaitsealal keelatud.
See pooleteistmeetrine barrakuuda ei pilgutanud meie mööda ujudes silmagi. Teine tema pisut suurem suguvend püsis kogu meie siinankurdatud aja Trolli kiilu all paadi varjus.
Vaatasin siinsetes rahulikes oludes üle besaanmasti vandid, barduunid ning saalingud. Kõik tundus korras olevat.
Loojanguvalgus Terre de Bas kohal.
Tagasi Marie Galant-ile. Teel üritasin kala püüda, aga kätte sain vaid mererohupuntraid.
Seekord valisime ankrukohaks Anse Canot nimelise lahe Saint-Louis-ist mõni miil põhja pool. Ja see oli väga hea otsus. Sellist kristallselge basseinsinise veega, liivapõhja ning palmirannaga lahte ei ole siinkandis kohanudki.
Otsustasime siia paariks-kolmeks päevaks pidama jääda.
Meie paljunäinud Camping Gaz-i balloonid ei tundunud enam kaubanduslikuna ja ma tahtsin need kuskil neutraalses kohas üle värvida.
Siinse tohutu plaaži vaiksem ots tundus selliseks tööks ideaalsena. Kõigepealt siis fosforhappega rooste neutraliseerida ja balloonid värvimiseks üles riputada.
Seejärel rahulik õlu plaažil, kuni hape toimib ja balloonid kuivavad.
Uudishimulik kohalik.
Osutus, et ühest purgist värvist piisab hädapärast vaid kolme ballooni värvimiseks. Tööst oli kasu, sest saime värvitud balloonid Pointe-A-Pitre sadama supermarketis täis pudelite vastu vahetatud. Algul üritasime Uship-i paadipoes, aga seal kirtsutati pisut valet tooni balloonide peale nina ja öeldi, et pigem võtaks nad vastu pisut roosteseid kui ise värvitud balloone. Meie kobrutavas roostes pudelitega oleks meid sealt niikuinii pikalt saadetud.
Vaade meie värvitöökojast.
Piki meie ankrulahe kallast kulgeb ka siinne matkarada. Oleme seda ringi varem erinevate seltskondadega juba kaks korda teinud. See mitmekesine, üle küngaste, läbi mangroovide ning mööda kaldakaljusid ja plaaže kulgev rada oli endiselt kutsuv ja tegime selle ringi veelkord ära.
Plaažil kasvavate kookospalmide alt leidsime paar lootustanva olemisega pähklit. Kui teada kuidas, siis saab pähkli lahti ka üsna mõõdukat mõõtu taskunoa ning rannakalju koostöös.
Siin esimene neist avatuna. Enne poolekslöömist jõime selle kookospiimast tühjaks ka.
Jälle üks uudihimulik krabi.
Havisabavõsa.
Tee ääres oli just suhkruroogu võetud ja mõned varred vedelesid kasutult maas. Roosäsi on tugevalt vürtsise pruunsuhkru maitsega, nämma.
Mäetipust avanes vaade Vana Kindluse laiule (Ilet du Vieux Fort).
Helesiniselt kumavad liivamadalikud meie ankulahes.
Kuna Saint-Louis väikelinn oli vaid mõne miili kaugusel, siis otsustasime korra veel sealgi ära käia. Ankrult läksime ära purje all, ilma mootorit käivitamata. Kui Saint-Louis tihedalt purjekaid ning muid paate täis ankrukohta jõudes mootorit startida üritasime ei teinud see mingit häält. Kuna vea analüüsimiseks aega polnud, siis hiilisime poolrullitud genu all vaikselt sobivale kohale ning haakisime ankru põhja.
Suuri plaane meil siin ei olnud. Tahtsime vaid veidi värsket toidukraami saada ning pisut linnas jalutada. Kuna suvitamise kõrghooaeg on juba läbi, siis olid tänavad pooltühjad.
Tagasi paadis võtsin mootoriprobleemi lähema vaatluse alla. Vee karterisse sattumise mure oli mind hellaks teinud ning esimesena tuli pähe võimalus, et nüüd on vesi silindritesse saanud ning mootori blokeerinud. Sellisel juhul peab starteri andmisega väga ettevaatlik olema, sest vesi ei ole kokkusurutav ja liigse jõuga võib mootoris midagi katki murda. Üks lahendus on klapinookurite alla kümnesendised panna, nii et klapid on pisut avatud ning siis käsitsi väntvõlli ringi keerates vesi silindritest välja suruda. Seda trikki ma esimesena proovisingi. Väntvõlli pööramine läks üsna kergelt, aga starter ei teinud piiksugi. Loomulikult oli kõik tegelikult hulga lihtsam – panin ampertangid stardiaku juhtme ümber ja keerasin võtit. Tulemuseks vaikus ja vaevaline paarkümmend amprit stardivoolu mis loomulikult pole piisav. Selge – stardiaku on kutu. Laadimise all ja ilma koormuseta näitas see normaalseid numbreid, aga koormust ei kannatanud. Ja tuksi läks ta selle paari miili purjetamise jookul ühest ankrukohast teise. (Ankrupeli, mis saab toidet stardiakust, vintsis veel hommikul meie ankru üles ilma tõrgeteta.) Hämmastav.
Kuna mootor juba oli lahti, siis pingutasin veel üle plokikaane poldid ja reguleerisin klapid.
Mootori saime starditud kasutusakult ning tee viis Pointe-A-Pitresse uut stardiakut hankima. Seekord me marinasse ei läinud, vaid jäime sadamasuusse ankrusse.
Paadipoodi sattudes on raske sealt tühjade kätega välja tulla. Siin mõõdetakse Trollile ilusat sinist 10 mm genu rulliotsa. Uus Lõuna-Aafrikas hangitud genua on veel nii kange, et selle rullimine endise 8mm rulliotsaga hakkab käte peale. Nüüd läheb elu kergemaks. Samast poest saime ka uue 140 Ah stardiaku vana 180 Ah-se asemele. Põhimõtteliselt piisaks ka mingist pisemast nii 80 Ah akust, aga kuna meil käib stardiaku pealt ka ankrupeli (mootor niikuinii enamasti töötab ankrule minnes või ankrut tõstes), siis on tore veidi varu omada.
Karukera on Guadeloupe kreoolikeelne nimi.
See tore, agara olemisega lind, elab marinas kaide vahel.
Teen jullade vahel veidi ruumi, et daam koerakesega paremini silduma mahuks.
Uus aku läheb paika. Vana mürakas Super Heavy Duty veokaaku valmistas küll pettumuse pidades vastu vaid vaevalised kolm aastat. Laadimine on kogu aeg kontrolli all olnud ning veetase samuti.
Vahepeal õnnestus ühel ahvil oma paat meie ankru kohale ankurdada. Kuna meie lahkumishommikul seal kedagi kodus polnud, siis otsustasime ta lihtsalt tasakesi kõrvale nügida. Nagu tellitult olid tal vasakus pardas vendrid väljas. Õnneks tuli meile appi ka tuule suunamuutus ning saime oma keti ning ankru kellelegi kurja tegemata kätte.
Pärast seda “hommikuvõimlemist” võtsime kursi, jah taas, Saintsidele. Selles saarestikus oli veel üks ankrulahega saar, Terre den Bas, kus me käinud ei olnud. Saare ainus korralik ankrulaht kannab erinevatel andmetel kas Anse Fideling-u või Grand Baie nime. Kuigi lahesopp ulatub sügavale kaldakaljude taha, sisenevad idatuulega siia nii ummiklained kui Atlandi kurikuulsad vetikad. Vetikatega võidelda on võimatu, aga ummikas kõikumise vastu aitab ahtriankur.
Saarel on kaks suuremat küla, üks selle kirde- ja teine edelaosas. Nende vahel kulgeb paar üsna korras betoonteed (asfaldist siinses kliimas asja ei ole). Keskel on paar mäge ja üle saare kulgeb mitu tähistatud matkarada. Meile jätkus siin jalutamist kaheks päevaks.
Mänguväljak ühes küladest. Erinevalt allamäge veerevast Marie Galantist oli siin tunda uue raha lõhna – korras majad, mänguväljakud ja spordiplatsid.
Käisime läbi kõik siinsed matkarajad ja maanteed.
Saare kõrges keskosas on kivipõhjaga tiigid, kus elavad väiksed kilpkonnad.
Leia pildilt kolm kilpkonna.
Maastik on vaheldusrikas ja vaated kenad.
Taamal on Basse Terre – suurem Guadeloupe kahest põhisaarest.
Vesiroosiga loik.
Vaade Saintside Terre den Haut-ile.
Toredad minipalmid kellegi koduaias.
Teisel päeval jalutasime saare läänekaldale.
Siin on kaks kena liivaplaažiga lahesoppi. Üks neist kohe küla juures.
Ja teine, pisut eraldatum, paar kiltsi põhja pool.
See osa saarest on kuivem ja karmim.
Meie ankrulahe kõrvallahes on Terre den Bas muulidega kindlustatud pisike praamisadam.
Vaade Saintside asustamata Grand Ilet-le. Väiksemad kaljutükid on La Gloche ja Les Augustines.
Need saarekesed paistsid ära ka meie ankrupaigast.
Koos stardiaku jamaga oli tekkinud mingi probleem ka ühega Trolli mootori kahest genekast – see lihtsalt ei genereerinud enam. Monteerisin selle vabal õhtupoolikul maha ja võtsin osaliselt lahti. Midagi erilist näha ei olnud, nii et kahtlustasin rikkis pingeregulaatorit. Õnneks hakkas genekas päras kokkupanekut taas ise tööle. Ilmselt oli kuskil mingi tobe kontaktiviga. Mereõhk elektriseadmetele ei meeldi.
Meie kahe aasta tagusest visiidist Guadeloupele ja selle lähiümbruse saarekestele on mälus ainult kaunid pildid. Seega lugesime stopi Martiniquel vaid tehniliseks peatuseks ja niipea kui asjad koos, purjetasime edasi põhja poole.
Viimase asjatoimetusena tõime veel Tony Crateri töökojast ära uued 5mm roostevabast valmistatud vöörstaagirautised.
Päris sellised nagu soovitud need küll välja ei tulnud, sest Kariibimeres töötatakse kariibi täpsusega, aga loodetavasti on need siiski tugevamad kui St. Helena sepa tehtud “2-e millised”.
Ees ootas üleööpurjetus, sest Dominical meil peatust plaanis ei olnud. Pealegi olid Taavi ja Kerli Point-A-Pitresse jõudmiseni jäänud vaid loetud päevad.
Kuulus Diamond Rock, kus baseerudes inglased tükk aega Martinique prantslasi kiusasid. Legendi järgi ei saanud prantslased neist enne lahti, kui rummilaadungiga laeva sinna kaljule kinni ujuda lasksid. Nagu arvata, jõid inglased end ootamatut õnne tänades purju ja prantslastel läks saare vallutamine libedalt.
Päev möödus Martinique kaunist kallast imetledes.
Öösel möödusime Dominicast ja järgmise päeva pealelõunaks olimegi Guadeloupe lähedal Saintside saarestikus Suhkrupea mäe kõrval ankrus.
Ruu läks muidugi kohe koralle ja kalu vaatama.
Meile tuli naabriks üks Hispaania superjaht.
Point-A-Pitre marinas masti otsas taglast kontrollimas.
Külalisi võtsime vastu kartulisalati ja praelihaga. Nende poolt oli must leib ning hea Eesti suitsuvorst.
Taavi ja Kerli meiega varem purjetanud ei ole, ja et laevaellu sisseelamine sujuvamalt läheks, jäime paariks päevaks marinasse, rentisime auto ning vaatasime suurel saarel ringi.
Üsna marina kõrval asub pompöösne orjandusmuuseum.
Selle juurde oli keegi sardiinikarpidest merelaine meisterdanud.
Sadamas ringi vaadates hakkas silma üks mõnd aega merepõhjas vedelenud purjekas. Ei tea kas sellest enam head nahka saab?
Järgmine päev algas kohustusliku programmiga – ujumine liivasel palmirannal.
Turgutus pärast ujumist.
Jalutuskäik mangroovidesse. Kahjuks oli viimases orkaanis vigastada saanud laudtee veel parandamata.
Seejärel läksime Guadeloupe idatippu vaatama. Need ummiklained, mis siin vahutades murduvad, ei ole alates Aafrikas takistusi kohanud.
Teisel päeval võtsime ette peaaegu alati pilvedesse peitunud Soufrieri vulkaani.
Tipus.
Korralikku vihma me seekord ei saanudki, aga tihedast udust olime ikkagi läbi vettinud.
Kohalik uudishimutseja.
Üle mõne aja olime taas sõnajalapuude all.
Kerli ja Ecrevisse juga.
Pointe-A-Pitre südalinn.
Turult maitseaineid hankimas.
See säga maalis Kerlile tunni ja viieteist minutiga tellitud motiiviga särgi.
Tuli kena välja küll ja teist sellist pole kellelgi kogu maailmas.
Õhtu Le Gosieri juures.
See on toreda liivarannaga populaarne ujumiskoht
Majakaga tutvumas.
Mõne tunni purjetamise järel olime taas Saintsidel. Seekord võtsime Suhkrupea mäe juures poi, et kaldale ja kaladele lähemal olla. Minu teada snorkeldasid nii Kerli kui Taavi siin elu esimest korda. Hästi tuli see välja mõlemal.
Vaade meie järgmisele potentsiaalsele ankrukohale Ilet a Cabrit juures.
Saintside värvikas pealinn Le Bourg.
Ka nii saab jalkaplatsi kenasti pöetud.
Lõunapeatus Pompierre lahes.
Kohalik rohusööja tuli samuti einestama.
Ankrus Ilet a Cabrit all.
See on pisike paari poolkinnikasvanud rajaga kivine ning kaktuseline saar.
Vaated ümberringi on siiski suurepärased.
Leidsime siit ka mõned õitsevad taimed.
Ja mõned loomad.
Õhtu Ilet a Cabrit ankrualal (kus paraku siiski peab oma laeva poile kinnitama).
Ankrus Deshaies-is. See on kena väike linnake. Vesi on siin ujutav jaa snorkeldaminegi on OK. Siit on plaan nii viie päeva pärast suund Assooridele võtta.
