Meie kahe aasta tagusest visiidist Guadeloupele ja selle lähiümbruse saarekestele on mälus ainult kaunid pildid. Seega lugesime stopi Martiniquel vaid tehniliseks peatuseks ja niipea kui asjad koos, purjetasime edasi põhja poole.
Viimase asjatoimetusena tõime veel Tony Crateri töökojast ära uued 5mm roostevabast valmistatud vöörstaagirautised.
Päris sellised nagu soovitud need küll välja ei tulnud, sest Kariibimeres töötatakse kariibi täpsusega, aga loodetavasti on need siiski tugevamad kui St. Helena sepa tehtud “2-e millised”.
Ees ootas üleööpurjetus, sest Dominical meil peatust plaanis ei olnud. Pealegi olid Taavi ja Kerli Point-A-Pitresse jõudmiseni jäänud vaid loetud päevad.
Kuulus Diamond Rock, kus baseerudes inglased tükk aega Martinique prantslasi kiusasid. Legendi järgi ei saanud prantslased neist enne lahti, kui rummilaadungiga laeva sinna kaljule kinni ujuda lasksid. Nagu arvata, jõid inglased end ootamatut õnne tänades purju ja prantslastel läks saare vallutamine libedalt.
Päev möödus Martinique kaunist kallast imetledes.
Öösel möödusime Dominicast ja järgmise päeva pealelõunaks olimegi Guadeloupe lähedal Saintside saarestikus Suhkrupea mäe kõrval ankrus.
Ruu läks muidugi kohe koralle ja kalu vaatama.
Meile tuli naabriks üks Hispaania superjaht.
Point-A-Pitre marinas masti otsas taglast kontrollimas.
Külalisi võtsime vastu kartulisalati ja praelihaga. Nende poolt oli must leib ning hea Eesti suitsuvorst.
Taavi ja Kerli meiega varem purjetanud ei ole, ja et laevaellu sisseelamine sujuvamalt läheks, jäime paariks päevaks marinasse, rentisime auto ning vaatasime suurel saarel ringi.
Üsna marina kõrval asub pompöösne orjandusmuuseum.
Selle juurde oli keegi sardiinikarpidest merelaine meisterdanud.
Sadamas ringi vaadates hakkas silma üks mõnd aega merepõhjas vedelenud purjekas. Ei tea kas sellest enam head nahka saab?
Järgmine päev algas kohustusliku programmiga – ujumine liivasel palmirannal.
Turgutus pärast ujumist.
Jalutuskäik mangroovidesse. Kahjuks oli viimases orkaanis vigastada saanud laudtee veel parandamata.
Seejärel läksime Guadeloupe idatippu vaatama. Need ummiklained, mis siin vahutades murduvad, ei ole alates Aafrikas takistusi kohanud.
Teisel päeval võtsime ette peaaegu alati pilvedesse peitunud Soufrieri vulkaani.
Tipus.
Korralikku vihma me seekord ei saanudki, aga tihedast udust olime ikkagi läbi vettinud.
Kohalik uudishimutseja.
Üle mõne aja olime taas sõnajalapuude all.
Kerli ja Ecrevisse juga.
Pointe-A-Pitre südalinn.
Turult maitseaineid hankimas.
See säga maalis Kerlile tunni ja viieteist minutiga tellitud motiiviga särgi.
Tuli kena välja küll ja teist sellist pole kellelgi kogu maailmas.
Õhtu Le Gosieri juures.
See on toreda liivarannaga populaarne ujumiskoht
Majakaga tutvumas.
Mõne tunni purjetamise järel olime taas Saintsidel. Seekord võtsime Suhkrupea mäe juures poi, et kaldale ja kaladele lähemal olla. Minu teada snorkeldasid nii Kerli kui Taavi siin elu esimest korda. Hästi tuli see välja mõlemal.
Vaade meie järgmisele potentsiaalsele ankrukohale Ilet a Cabrit juures.
Saintside värvikas pealinn Le Bourg.
Ka nii saab jalkaplatsi kenasti pöetud.
Lõunapeatus Pompierre lahes.
Kohalik rohusööja tuli samuti einestama.
Ankrus Ilet a Cabrit all.
See on pisike paari poolkinnikasvanud rajaga kivine ning kaktuseline saar.
Vaated ümberringi on siiski suurepärased.
Leidsime siit ka mõned õitsevad taimed.
Ja mõned loomad.
Õhtu Ilet a Cabrit ankrualal (kus paraku siiski peab oma laeva poile kinnitama).
