Purjetasime nii kaua kui tuul vähegi puhus. Mis sest, et pidime loovima alla kolmemeetrises tuules. Viimased 5 miili ikkagi motoriseerisime. Õhtuks oli vesi peegelsile. Jungfruskäril ammuvad lehmad ja kasvavad puravikud. Viimaseid on sedavõrd palju, et kiire õhtune ring 3 km loodusrajal andis neid meile terve kilekotitäie. Vaene Ruu, tema peab need õhtusöögiks ära puhastama.

Tuntud ka kui Granskär. Totaalselt imeilus. Selle me võtame. Mahe tuul, soe päike ja ei ühtegi inimest – nirvaana.

Ilm on endiselt karvane. Puhanguti puhub 12 m/s põhjakaarest. Sadam on põhjatuultele avatud, aga me olime selleks valmis. Kõrged kaldad ümberringi võtavad tuulel kõige teravama kandi maha ka. Eilse 25 km silumiseks tegime täna kohaliku 5 km ringi. See käis mööda kindlusetornide varemeid ehk siis läbi oluliste vaatepunktide.

Leidsime sadama teadetetahvlilt mustvalge uduse A4-ja infoga mingist jalutusrajast. Pidi olema 13km pikk ja minema Kastelholmi kindluse juurest Bomarsundi, läbi looduskaunite kohtade ja Ahvenamaa vanima kiriku juurest. Jope selga ja jalutama! Ettearvamatult kujunes probleemiks raja (hästi tähistatud!) alguse leidmine. Kastelholmi kindluse juures seda ei olnud. Kindluse pääslamutt ei viitsinud asjast üldse rääkida ja saatis meid turismiinfosse. Turismiinfomutt oli kuidagi häbelik nagu peaks emakeele asemel turistiga rootsikeelt rääkima. Ütles, et algab küll kuskil ja rehmas käega mingisse suunda – seal kuskil on mingi plakat. Ei üritanud meile isegi kohalikku kaarti müüa – istu, 2. Hakkasime siis Bomarsundi suunas astuma, aga ei mingit vihjet “hästi tähistatud” raja alguse kohta. Lõime käega kogu värgile ja klihtsalt kõndisime Bomarsundi suunas – lihased vajasid liigutamist. Nii umbes 8 km pärast tekkis teele viit vihjega kindluservaremetele. Kuna Bomarsundi oli jäänud ainult 1 km ja meil sinna eriti vaja minna ei olnud (homme pidime sinna purjekaga niikuinii sõitma), siis keerasimegi varemeid vaatama. Ja ennäe imet: selle kindlusetorni juures oligi Kyrkledeni üks ots! Lühidalt, see on üks kauneimaid jalutusradu mis me kunagi kõndinud oleme. Siin mõned pildid.

Kõva põhjatuul puhub kõikjal kuhu pääseb. Otsisime varju Kastelholmist. Siin on korralik sadam ja kuna põhjatuult on ennustatud ka homseks, siis jääme siia kaheks ööks. Õhtul tuli sadamasse Inglise lipuga lahtine katamaraan. Kas tõesti kogu tee Inglismaalt?

Pärast rahulikku hommikut Mariehamnis asusime teele Kastelholmi kindluse suunas. Esialgne plaan oli Ahvenamaale päripäeva ring peale teha, aga ennustatavad tugevad põhjatuuled sundisid meid oma plaane muutma. Eks ta ole, inimene plaanib ja jumal naerab. Kastelholm asub Ahvenamaa suure sisemere Lumparni loodeosas ja et Mariehamnist sinna pääseda tuleb läbida Lemströmsi kanal. Kui juba plaanide muutmiseks läheb, siis ikka korralikult. Nimelt jäime kanalit ületava silla viimaseks avanemisajaks 3 minutit hiljaks. Sild avatakse mistahes ajal ka, aga siis maksab see 80 eurot. Kuna loodus on siin ilus ja ööbimiseks on on olemas poi, siis me neile seda raha maksma ei hakanud. Mis siin ikka, vahuvein lahti ja õhtu võib alata.

Rödhamn on on külalissadam umbes 10 miili Mariehamnist. See asub kaljusaarel ja siin pole midagi muud peale kivide ja paari puu. Elektrit ei ole. Vett ei ole. Üsna metsik.

Tuul ei anna järele. Täna puhus endiselt 12-15 m/s. Björköl oli kena, aga meil oli vaja saada Mariehamnile lähemale. Sõit oli jälle kiire. Algselt oli plaan Degerby sadamasse minna, aga siis jäi kaardil silma Bänö Ön loodussadam. Otsustasime hoopis siia ankrusse jääda.

Vaade lea majale. Kes leiab üles?