Bridgetownis saab ankrus olla mõnesaja meetri kaugusel linnasüdamest mis on päris kenasti restaureeritud ja õhkab endiselt koloniaalaja hõngu. Julla saab jätta praktiliselt vana raekoja ette, vana sadama Careenage lõpuossa, aga millegipärast vaikivad sellest võimalusest kõik lootsiraamatud. Saime vihje meie naabruses ankurdanud Šveitsi vanapaarilt.

Enamus linnast on Euroopa mõttes siiski slumm, aga on ka väga hoolitsetud elurajoone.

Meie ei ole seni viitsinud veel mootorit julla ahtrisse kinnitada, sest aerutamistrenn kulub pärast nädalaid paadikokpitis lesimist väga ära. Siin pildil on näha Saksa katamaraaniseltskond kes otsustas meid oma kokkupandava “banaanipaadi” sleppi võtta.

Meie internetikohvik “Screwdock” asub vanas kruvidokis. See on päris omapärane laevade paranduseks kuivale tõstmise seadeldis ja väidetavalt viimane omataoline säilinu kogu maailmas.

Kui “suurlinn” hakkas ära tüütama sõitsime liinibussiga saare teisele kaldale Andromeda Gardens-i nimelisse loodusparki. Igasugust õitsevat kraami oli siin ohtralt ning õied olid troopiliselt suured ja värvikad.

Puud olid ka suured. Kui õhujuured maad puudutavad, siis võtavad need pärisjuured alla ning neist saavad uued puutüved.

Elu areneb mis mühin. Kodus ei kujutaks ette, et inimesi oleks vaja langevate lehtede eest hoiatada.

Paar uudishimulikku kala kohalikus tiigis.

Kiire paadi slepis saab küll ruttu koju, aga läbimärjalt.

Vanaaastaõhtu külma kohaliku õllega ja värskelt valminud kokpitikatte varjus. Temperatuur on 32 kraadi.

Tuul tagant ja purjed liblikas. Suurpuri on sellel kursil kasutu, ainult rapsib ookeanilaines. Sellises konfiguratsioonis purjedega (lisaks veel besaan mida sel pildil näha ei ole) möödus enamus ülesõiduks kulunud pisut alla 25 ööpäeva. Kui mitte arvestada pidevat küljelt küljele kõikumist, siis oli elu mugav – söö ja maga. Landi võis vette lasta ainult siis kui kalaisu oli, sest mahi-mahi oli kohe otsas. Selle landi kasutamiseks sain vihje raamatust “The Care and Feeding of the Offshore Crew”. Seal on ka palju muid häid näpunäiteid. See on esimene, väiksem, umbes 70 cm kala. Siis ma veel ei teadnud, et kohe kui landi vette lased tuleb järgmine. Lendkalu tuli tekilt igal hommikul koristada. Pidulikumat sorti eine vaikse ilma puhul. Need mahi-mahid on landijärjekorda voõtnud. Ruu läks kalu vaatama. Mahi-mahi praekartulite ja tomatisalatiga – lihtne kuid maitsev. Teame, et Kariibi päike armu ei anna. Siin õmbleb Ruu meile kokpitikatet. Pesupäev. Pesu sai ainult kokpitis kuivatada, sest mujal lendasid soolased pritsmed. Kui riided soolaseks saavad, siis need siinses niiskuses enam ei kuiva. Tuul tugevnes märkamatult ning keeras suure genua poomi kõveraks. Saime selle siiski enam vähem sirgeks tagasi vintsitud ning mõlemad eespurjed taas vedama pandud. Autopiloot ning külmkapp nõudsid pidevalt voolu ja meie päikesepatareid ei suutnud pilvisema ilma puhul selle voolutarbega kaasas käia. Seega oli pildil olev propelleriga generaator suureks abiks. Kahjuks pidi seda pidevalt sinna kinni jäänud mererohust puhastama. Bridgetown paistab. Purjekas jäi ankrusse ja seejärel võis jullaga sadamasse ennast sisse möllima sõita. Formaalsused seljataga ja kollase garantiinilipu asemel läheb saalingusse Barbaadose plagu.

Mõnikord läheb laevas mõni asi katki. Siis tuleb see jälle ära parandada. Juba valja sõites me tedsime, et meil on paras nimekiri asjadest mis lähiajal korda tulevad teha. Näiteks topi käigutuli ei põlenud, tekituli viskas kaitsme välja, raadio oli tumm, kardinad ainult pooleldi valmis jne. Mitte midagi Sellist mis sõita ei laseks, aga siiski esimesel võimalusel jonnde ajada tuleb. Nagu näha võtsitki naisterahvad kohe kardinad käsile ja õnneks hakkas raadio iseenesest tööle (mul veel tööisu puudus). Purjed nõuavad pidevat hoolt. Suurpuri otsustas sel hooajal liiste loopima hakata ja ma pidin liistutaskute otsad üle teipima ja õmblema. Siis pistsin veel suurpurje kokku lapates sõrmed läbi suurpurje. See on juba paha märk — selle purje päevad on loetud. Teipisin/õmblesin ka selle prao kokku, aga Poola Ocean Sailsile läks tellimus uue groodi õmblemiseks sisse. Kadri õmbles üle eespurje lahti loperdanud õmbluse ja mina õmblesin üle besaanil need kohad mis meil reisi algul tihedas tormituules lahti olid õnnestunud käristada. Göteborgis saime kätte juba varem tellitud 100m ankruketti ja teleskoop-spinnakerpoomi millega saab pikemal pärituuleotsal suure geenua välja poomida. Need panime ka kasutuseks valmis. Nüüd jäi veel masti otsa ronida ja tuled ära klaarida. Just enne Põhjamere ületuse algust tuligi sobiv soe ja tuulevaikne hetk ning mastis ma olingi. Topitulele läks uus pirn ja tekitulega oli asi veelgi lihtsam. Selgus, et oli vaja kaks juhet masti sisse minevas pusas omavahel ära vahetada. Et asi ikka balansis püsiks otsustas TV antenn töö lõpetada. Hetke konsensus on, et see on rikkis olemiseks kõige sobivam riist. Nii et las see siis praegu olla. 

Suurepärane purjetamine Turu saarestikus. Tänased 24 miili olid ilmselt parim purjetamine mis üldse olla saab: 4-5 meetrit tuult, praktiliselt ei mingeid laineid ja kaunid saared ümberringi. Muidugi, päike ka paistis kogu aeg. Õhtuks jöudsime Tunnhamni sadamasse mis asub sobiva 27 miilise päevateekonna kaugusel Hankost. Saar on olnud sama perekonna käes juba 16 sajandist saadik. Kogu vajalik elekter toodetakse kohapeal, tuulest ja päkesest. Varuks on siiski ka diiselgeneraator.

Purjetasime nii kaua kui tuul vähegi puhus. Mis sest, et pidime loovima alla kolmemeetrises tuules. Viimased 5 miili ikkagi motoriseerisime. Õhtuks oli vesi peegelsile. Jungfruskäril ammuvad lehmad ja kasvavad puravikud. Viimaseid on sedavõrd palju, et kiire õhtune ring 3 km loodusrajal andis neid meile terve kilekotitäie. Vaene Ruu, tema peab need õhtusöögiks ära puhastama.

Tuntud ka kui Granskär. Totaalselt imeilus. Selle me võtame. Mahe tuul, soe päike ja ei ühtegi inimest – nirvaana.

Ilm on endiselt karvane. Puhanguti puhub 12 m/s põhjakaarest. Sadam on põhjatuultele avatud, aga me olime selleks valmis. Kõrged kaldad ümberringi võtavad tuulel kõige teravama kandi maha ka. Eilse 25 km silumiseks tegime täna kohaliku 5 km ringi. See käis mööda kindlusetornide varemeid ehk siis läbi oluliste vaatepunktide.

Leidsime sadama teadetetahvlilt mustvalge uduse A4-ja infoga mingist jalutusrajast. Pidi olema 13km pikk ja minema Kastelholmi kindluse juurest Bomarsundi, läbi looduskaunite kohtade ja Ahvenamaa vanima kiriku juurest. Jope selga ja jalutama! Ettearvamatult kujunes probleemiks raja (hästi tähistatud!) alguse leidmine. Kastelholmi kindluse juures seda ei olnud. Kindluse pääslamutt ei viitsinud asjast üldse rääkida ja saatis meid turismiinfosse. Turismiinfomutt oli kuidagi häbelik nagu peaks emakeele asemel turistiga rootsikeelt rääkima. Ütles, et algab küll kuskil ja rehmas käega mingisse suunda – seal kuskil on mingi plakat. Ei üritanud meile isegi kohalikku kaarti müüa – istu, 2. Hakkasime siis Bomarsundi suunas astuma, aga ei mingit vihjet “hästi tähistatud” raja alguse kohta. Lõime käega kogu värgile ja klihtsalt kõndisime Bomarsundi suunas – lihased vajasid liigutamist. Nii umbes 8 km pärast tekkis teele viit vihjega kindluservaremetele. Kuna Bomarsundi oli jäänud ainult 1 km ja meil sinna eriti vaja minna ei olnud (homme pidime sinna purjekaga niikuinii sõitma), siis keerasimegi varemeid vaatama. Ja ennäe imet: selle kindlusetorni juures oligi Kyrkledeni üks ots! Lühidalt, see on üks kauneimaid jalutusradu mis me kunagi kõndinud oleme. Siin mõned pildid.

Kõva põhjatuul puhub kõikjal kuhu pääseb. Otsisime varju Kastelholmist. Siin on korralik sadam ja kuna põhjatuult on ennustatud ka homseks, siis jääme siia kaheks ööks. Õhtul tuli sadamasse Inglise lipuga lahtine katamaraan. Kas tõesti kogu tee Inglismaalt?

Pärast rahulikku hommikut Mariehamnis asusime teele Kastelholmi kindluse suunas. Esialgne plaan oli Ahvenamaale päripäeva ring peale teha, aga ennustatavad tugevad põhjatuuled sundisid meid oma plaane muutma. Eks ta ole, inimene plaanib ja jumal naerab. Kastelholm asub Ahvenamaa suure sisemere Lumparni loodeosas ja et Mariehamnist sinna pääseda tuleb läbida Lemströmsi kanal. Kui juba plaanide muutmiseks läheb, siis ikka korralikult. Nimelt jäime kanalit ületava silla viimaseks avanemisajaks 3 minutit hiljaks. Sild avatakse mistahes ajal ka, aga siis maksab see 80 eurot. Kuna loodus on siin ilus ja ööbimiseks on on olemas poi, siis me neile seda raha maksma ei hakanud. Mis siin ikka, vahuvein lahti ja õhtu võib alata.