Ankrus. Kõik korras.

Iirimaa läänerannik on karm ja kaljune. Sadamaid kus purjekaga kai juurde saab minna ei ole palju ja tihti on need lahesoppide põhjas sügaval sisemaal, aga ankurdamine sobibki meile paremini. Esimeseks lääneranniku ankrukohaks võtsime kauni liivaranna ja kõrgete kaljukallastega lahesopi kohe Fanad Head-ist lõunas. Kummaline on see, et mingit korralikku teed või isegi rada pidi sellele rannale ei pääsegi, ainult üle tarastatud lehmakarjamaa. Täielik inimtühjus ja omaetteolemine. Jäime siia kaheks ööks, sest ennustus näitas tugevat vastutuult. Eile oli ikka veel vastutuul, aga mõistlikuma tugevusega nii et loovisime terve pika päeva ja õhtul tuli hoovusega võitlemiseks ikkagi mootor appi võtta muidu oleks öö peale jäänud. Ja hea oli, et viimases valguses Gola saare lääneraannikule ankrukohta jõudsime, sest kogu rannajoon ja ka ankrulaht on tihedalt natapoisid täis pikitud. Nendega pole probleemi kui neile päris otsa ei sõida, aga pöörlev prop haarab igasugu otsi innukalt. Täna on meil rahulik hommik, sest hoovus keerab lõunasse alles kella ühe ajal. Hea, et enne reisi tuli pähe sõiduplaan kaasa osta.

Ankrus. Kõik korras.

Kadril hakkas puhkuse lõpp lähenema ja see tähendab, et meil oli vaja leida sadamalinn kust neil Thoriga oleks võimalik vähese vaevaga Dublinisse lennukile pääseda. Portrush Põhja-Iirimaa põhjarannikul tundus igati sobiva kandidaadina ja seda see oligi — väike, aga puhkajatest sumisev suvituslinn korraliku sadama, kahe tohutu plaaži ja rongiühendusega Belfasti. Nii plaanisimegi kaheks päevaks siia jääda, et veidi ringi vaadata ja kaks meeskonnaliiget kojusõiduks rongile panna. See osa plaanist ka nii läks. Käisime kõk koos jalutamas kiloeetritepikkusel plaažil ja imetlesime kivististerohkeid kvartsi, lubjakivi ja basaldiseguseid kaldakaljusid. Ärasõidu eel tuli aga kõigevägevama käsi vahele — ilmaennustus lubas korralikku tormi tuulega just sealt kuhu meil vaja minna oli. Lükkasime ärasõidu kahe päeva võrra edasi ja selle aja ulus tuul vantides päris korralikult. Isegi selles üsna kaitstud sadamas Puhus iiliti üle 16 m/s ja üks kohalik jaht mis muidu kahe poi vahel sadama akvatooriumis seisis murdis ketid katki ja omanik pidi aluse tagasi toomiseks päästjate abi kasutama. Meie Troll hüppas ujuvkai ääres üles ja alla ning esimene õhtu kulus lisaotsi kinnitades ning tuunides. Öö vöörikajutis oli nagu Ameerika mägedel. Tegelikult oli kogu sellel värgil põhjus ka. Kõigevägevam ei tahtnud, et me ilma Gigant’s Causeway-d, kuuetahulistest basaltsammastest kaldakaljusid, nägemata siinkandist lahkuksime. Panime rattad kokku ja väntasime läbi tuule ja vihma kümmekond kilometrit Portrush-ist asuvat maailmaime vaatama. Pilt on tõesti üle mõistuse vägev — kogu kallas koosneb mustadest geomeetriliselt korrektsetest kuustahukatest. Omaette vaatepilt on ka 500 turisti kes eufoorias kuustahukalt kuustahukale hüplevad.

Kanalist väljas pidme praktiliselt kohe ööbimispaika otsima hakkama. Mis siin ikka, kaart näitas, et ühe küla juures on kalakasvatakatel külalispaatide jaoks poid valja pandud. Ilmselt selleks, et võõrad nende võrkudesse ja aedadesse ei eksiks. Poisid oli tõesti igas mõõdus, alates poole sauna suurustest mille külge kinniyusid töös mitteolevad praamid kuni lootsikutele sobivateni. Valisime keskmise suurusega isendi ja jäime õhtule. Siis hakkas see pihta — algul nooremad, aga seejärel ka vanemad hakkasid imelikke hääli kuulma. Oleks nagu mingi imelik linnulaul, aga kohutavalt tehnilise tämbriga. Õues seda eriti kuuld ei olnudki, aga seda kõvem oli lärm laevas. Olin kuulnud ammuvatest poidest ja nii leppisimegi kokku, et ju meie ööbimispoi üritab linnulaulu matkida. Hiljem saime teada, et kalakasvatajud kasutavad seda lärmi delfiinide ja hüljeste peletamiseks. Järgmisel õhtul otsisime endale vaiksema ankrukoha. Tõusust ja mõõnast veel niipalju, et siinkandis on vastavad tabelid nagu kuival maal busside sõiduplaan — kui jääd hiljaks, siis jääd maha. Väinades oleks nagu mägijõed voolanud — logi nätab 4,2 sölme, aga tegelikult (GPS-i järgi) oli kiirus 10,8. Meie viimane stopp Šotimaal oli Port Elleni nimeline suvituslinn. Pisike ja vaikne. Sadamakülaliste dušš näiteks asus mingi pisihotelli õue peal paarsada meetrit sadamast eemal ja sadamatasu tuli maksta Spar-i poe kassas.

Ankrus. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Sadamas. Kõik korras.

Ankrus. Kõik korras.

Mõnikord läheb laevas mõni asi katki. Siis tuleb see jälle ära parandada. Juba valja sõites me tedsime, et meil on paras nimekiri asjadest mis lähiajal korda tulevad teha. Näiteks topi käigutuli ei põlenud, tekituli viskas kaitsme välja, raadio oli tumm, kardinad ainult pooleldi valmis jne. Mitte midagi Sellist mis sõita ei laseks, aga siiski esimesel võimalusel jonnde ajada tuleb. Nagu näha võtsitki naisterahvad kohe kardinad käsile ja õnneks hakkas raadio iseenesest tööle (mul veel tööisu puudus). Purjed nõuavad pidevat hoolt. Suurpuri otsustas sel hooajal liiste loopima hakata ja ma pidin liistutaskute otsad üle teipima ja õmblema. Siis pistsin veel suurpurje kokku lapates sõrmed läbi suurpurje. See on juba paha märk — selle purje päevad on loetud. Teipisin/õmblesin ka selle prao kokku, aga Poola Ocean Sailsile läks tellimus uue groodi õmblemiseks sisse. Kadri õmbles üle eespurje lahti loperdanud õmbluse ja mina õmblesin üle besaanil need kohad mis meil reisi algul tihedas tormituules lahti olid õnnestunud käristada. Göteborgis saime kätte juba varem tellitud 100m ankruketti ja teleskoop-spinnakerpoomi millega saab pikemal pärituuleotsal suure geenua välja poomida. Need panime ka kasutuseks valmis. Nüüd jäi veel masti otsa ronida ja tuled ära klaarida. Just enne Põhjamere ületuse algust tuligi sobiv soe ja tuulevaikne hetk ning mastis ma olingi. Topitulele läks uus pirn ja tekitulega oli asi veelgi lihtsam. Selgus, et oli vaja kaks juhet masti sisse minevas pusas omavahel ära vahetada. Et asi ikka balansis püsiks otsustas TV antenn töö lõpetada. Hetke konsensus on, et see on rikkis olemiseks kõige sobivam riist. Nii et las see siis praegu olla.