Aeg Kariibidel kulub kiirelt ja nõnda olemegi oma juttudega ajast üle kuu maas. Viimasele Grenadiinidest mida me külastasime jõudsime veidi üle kuu aja tagasi. Bequia Admiralty Bay ankruplats on paatiderohke, aga siiski rahulik. Ankurdada on ruumi küll ja küll. Hetk pärast ankrusse heitmist märkasin, et olen valinud koha sama Šveitsi paadi lähedal mille kõrval ankurdasime Barbadosel. Ilmselt on meie ankrupaiga valiku kriteeriumid väga sarnased. Igatahes olid nad üsna üllatunud kui ma neid jullaga tervitamas käisin.

Bequia on eriline saar. Tänavad lähevad siin otse mäkke…

…igal paadil polegi nime…

…ja pühakoja tunneb juba kaugelt ära.

Kitsed on siiski kõigi siinsete saarte jaoks ühine nimetaja.

Ronisime veel kohaliku kindluse varemete juurde kust avanes kaunis vaade kogu Admiralty Bay-le.

Kuidas see vapper lind selle kaktuse oksal seista suutis jääb meile igaveseks mõistatuseks.

Õhtu ja ankrus purjekad.

Järgmisel hommikul võtsime suuna mereröövlisaar St Vincent-ile.

Siin filmiti esimene Kariibi mere piraatide film ja seda on siiani märgata.

Kuidagi on Poola lipp sattunud piraadilippude hulka.

Troll ja piraadisaare asukad.

Wallilabou (see oli meie ankrulahe nimi) lähedal, nii umbes viieteist minutise jalutuskäigu kaugusel on tilluke botaanikaaed. Loomulikult pidime me seal ära käima.

See on algaja leivapuu.

Ja neist punastest lihakatest õitest (või viljadest) tehakse intensiivse, punasele sõstrale sarnase maitsega mahla.

Igal lehmal peab olema vähemalt üks Iibis.

Palmilehed suisa hõõgusid eredas päikeses.

Loodus on St Vincentil tõeliselt lopsakas.

Tohutu puu kasvab massivse müüri kohal mille all voolab oja. Kas inimesded või loodus on siin küll üle pingutanud.

Lihtsalt taim selline.