Eesti aja järgi täna 21.00 algab meie teekond läbi Panama kanali. Tegelikult jõuame me esimestesse (Gatuni) lüüsidesse alles 5-6 tundi hiljem. Kui sedagi, sest nagu me aru oleme saanud on siin hilinemised tavalised. Kanalist läbi saamine võtab 2 päeva, sest esimesel päeval jõuab valges hädavaevalt Gatuni järvele kus tuleb poi küljes ööbida ja järgmisel päeval jätkub teekond üle Gatuni järve ning läbi Gaillard Cut-i Pedro Miguel-i ja Miraflores-e lüüsideni. Teise päeva õhtuks peaksime olema juba ankrus Vaikses ookeanis.

Seni oleme tegelenud viimaste ettevalmistustega. Parandsime ära oma spinnakeripoomi.

Saime kätte kokku keevitatud ja tugevdatud autopiloodi õla.

Ning panime selle paika.

Ameerikast saabus uus varupiloodi ajam ja juhtpult.

Idee oli saada kaks sõltumatut autpilooti nii, et kui ühega midagi juhtub, siis piisab ühe lüliti vajutamisest, et teine tööle hakkaks. Õnneks olid meil ülejäänud vajalikud osad varuosadena juba olemas.

Paigaldustöö algas kambüüsi tagaseina modifitseerimisega.

See oli tolmune töö.

Kasutusse läksid vana piloodi ajami kett ja hammasrattad.

Küll aga oli ketti vaja lühendada.

Selle tööga saab igaüks kel kunagi mootorratas on olnud ilma stressita hakkama.

Siin siis meie Arnold II kogu oma iluduses.

Ja ta töötab.

Kambüüsi tagasein on taas paigas.

Akusirr ja mees saavad nüüd väheke puhkust.

Päris kogu aeg me paadi korrastamisega ei tegelenud. Shelter Bay ümbrus on avastamist väärt. Ühel päeval külastasime lähedast plaaži.

Ruu ja “hai”.

Suure süvisega laevad on ankrus väljaspool muule.

Järjekordne koralliliivaga palmirand. Kookospalmidega loomulikult!

Pähklipüük käepäraste vahenditega.

Töötab!

Ujumine on alati hea.

See lind seal puu otsas on iibis.

Ja need on mingid kohalikud kullid.

Imelikke ja tundmatuid taimi kohtab igal sammul.

Puhkehetk puu varjus.

Suur kööginuga lahendas pähklit kenasti.

Käisin veel korra mastis, et väsinud tekitule pirn välja vahetada. Mastis käimine on juba nagu sahtlist lusika võtmine — paar liigutust millele eriti ei mõtlegi ja ongi valmis.

Panime veel besaanile paiga.

Ühel pärastlõunal tutvusime sadama bussiga linnas käies imetoreda Kaliforniast pärit purjetaja Kathi-ga kes koos abikaasa Don-iga purjetab 1961 aastal valminud 35 jalase Robb-iga. Robb 35 on fantatiline puust purjekas mis sisaldab suurel hulgal põnevaid konstruktsioonilahendusi. See purjekas on neil olnud viimased 32 aastat.

Kuna info on, et Vaiksel ookeanil on süüa vähe ja see on kallis, siis ostsime kolm suurt kärutäit sööki ja jooki. Õnnekombel on meil mahukas paat nii, et see kõik kadus mõne hetkega nagu hundi kurku.

Siinsamas sadama lähedal on mitu huvitavat jalutusrada. Enamus neid läheb mööda kunagisi militaarrajatisi, aga see eriti ei sega, loodus on nii võimas.

Teel vedelevad mõned puulehed.

Üsna suured sellised.

Siplgarajad on nagu väiksemad külavaheteed Eestis.

Kinnikasvanud militaarmaastik.

Rada viib mingi lahesopini.