Pärast Pittwaterit tegime veel kiirkülastuse Sydneysse – Graham lendas tagasi koju Mackaysse ning meie tegime kiirshoppingu, täitsime tühjaks kasutatud gaasiballooni ning imesime Trolli mageveepaagi taas pilgeni täis. Oleksime ka stiili mõttes (diislipaagid olgu alati diislit täis) mõnikümmend liitrit kütust võtnud, aga sedakorda olid Rushcutters Bay tankurid katki. Pole viga, oleme ju purjetajad.
Plaanis oli rahulik üleööpurjetus. Tuul nii ei arvanud ja puhus meid vaatamata meie konservatiivsele purjepinnakasutusele juba kella üheks öösel Port Stephensi sissepääsuni. Sissepääsu sektortule, radari ja taskulambi abiga olime poole kaheks Shoal Bays külalispoi küljes kinni.
Hommik plaažil.
Jalutasime piki Shoal Bay kallast Tomaree Headi tippu roniva rajani. Tahtsime nüüd kõrgemalt näha, mis kitsustest ja karidest me öösel mööda purjetasime.
Stephens Peak ja Zenith Beach vasakul (ookeani pool). Paremal on meie ankrulaht Shoal Bay.
Keda huvitab, see võib teadmiseks võtta, et see purjekas möödub parasjagu Boondelbahi kaljusaarest.
Majakaga (hetkel poolsaar) on Mount Stephens, mida suure maaga ühendab liivane Fingal Spit. Seda, sõltuvalt tõusule-mõõnale kas saart või poolsaart, peab kindlasti uurima minema.
Ka see on sõnajalg.
Troll, nüüd juba ankrus, Shoal Bays. Nimelt osutus, et sattusime külalispoi otsa just päev enne selle ettenähtud väljatõstmist ja hooldust. Vahel lihtsalt ei õnnestu nii laisk olla kui sooviks!
Selles Nelson Headi nimelise neeme tipus asuvas hoones asub kohalik merepäästekeskus.
Kalastamine on siin tõsine asi. Elussööta saab rannas asuvast automaadist osta ööpäev läbi. Väga elus see sööt siiski enam ei ole. Pigem on valik mitmesuguse külmutatud kala ja kalmaaride vahel.
Erinevaid linde kuivanud puul.
Lihtsalt lummav eukalüpt.
Tee Mount Stephensile läheb üle liivaluidete. Et kuiva jalaga tagasigi saada, on mõistlik teele asuda langeva veega.
Ruu ja liivaluited.
Vesi on taandumas ja Fingal Spit peaaegu kuiv.
Kajakatel on mõõnanõupidamine.
Saarel, rajaäärses võsas, kasvasid sidrunipuud.
Neeme tipus oli majakas.
Majakatagused kaljud.
Ookeanis hullasid küür- ehk pikkloib-vaalad.
Kuna tuul oli olematu ja ennustus lubas veel paar päeva samasugust, siis jäime Port Stephensisse pikemaks. Liikusime vaid kümmekond miili sügavamale lahe sisemusse Tilligerry Creeki. Kuulu järgi pidid seal koaalad elama.
Päike paistis ja elu oli ilus. Meie laiguline julla Trolli kiiluvees.
Shoal Bay läbipaistev sügavsinine vesi asendus Tilligerry mudakollakaga. Pilti elavdasid siiski kümned tohutud meduusid.
Ankrus Tilligerry Creekis.
Ootamine on läbi – ussid on lõpuks ometi müügis.
SUUR vastasseis.
Siinsed pelikanid on kuidagi eriliselt rasvased.
Koaalad olid eukalüptilatvades ja meile ennast ei näidanud. See-eest oli piisavalt muud vaadatavat.
Raske oli ennast siitkandist minema saada, aga tuul keeras lõunakaarde ja ka Mary Poppins lahkus siis, kui tuul pöördus.
Port Stephens on üks neist kohtadest kohtadest kus võiks kasvõi terve elu veeta.