Istume Sligo kesklinnas (praktiliselt) pontooni ääres ja ootame, et järjekordne madalrõhkond üle Iirimaa pühiks. Peale selle, et pontoon koos tõusude ja mõõnadega üles-alla liigub ning keegi seni veel raha küsimas pole käinud, siin midagi väga erilist ei ole — ei dušše, ei pesumasinaid ega kütust (kõik need oleks meile juba ära kulunud). Gola saare idaküljelt tegime lühikese hüppe Aran-i saarele ankrusse. Ilm oli kõva ja sōit läks isegi palja eespurjega nagu vuhiseb. Saar on tundrulaadne — kaljud on kaetud sambla ja hõreda rohuga, puid praktiliselt ei ole, välja arvatud mõne maja juures aias. Mäeküljed on pikitud tagasihoidlike valgeks võõbatud majadega ja mööda nõlvu jooksevad sammaldunud kiviaiad — karm paik. Edasi, ümber Rossan Point-i väikse Teelin-i kaluriküla kai lähedale ankrusse. Taas kivi ja sammal ja valged väikesed majad ja jumalikud vaated ümbruskonna kaljustele nõlvadele. Kuna värsked toiduained olid otsakorral keerasime järgmisel hommikul sisse Killybegs-i, kohalikku kalapüügikeskusesse. Iga norrakas teab, et kala on raha ja seda oli seal ka tunda: majad on suured, kirikuid on palju ja sadam on täis igasugu kalalaevu pisipaatidest kuni suurte traalerite ja baaslaevadeni. Kuskil oli kirjas, et suur kalapüük käib talvel, hetkel liikusid ringi ainult umbes kümne meetri pikkused vähinattadega tegelevad paadid. Neid vähinattasid (kaks poid pika otsa küljes, et vähemalt üks neist ka tõusuveega pinnal oleks) on kõikjal. Päeval ei kujuta need ka mootoriga sõites ohtu kui neile just otse peale ei sõida, aga öösel on suhteliselt kerge mõni neist omale kiilu või propi külge haakida. Proviant peal ja mõnus öö külalispoi otsas veedetud oli aeg edasi liikuda. Nagu purjetades ikka määrab tuul marsruudi ja tempo. Ilmaennustus lubas paariks päevaks tugevaid läänekaare tuuli, seega avaookeanile, et piki Iirimaa läänekallast lõuna poole rühkida, ei olnud meil lähipäevil asja. Suundusime Sligo-sse vahelduseks linnaelu vaatama. Purjetades Killybegs-ist Sligo-sse jääb paremat kätt pisike Inishmurray saar mis on kuulus kahe asja poolest: esiteks, see on eemalt vaadates veidi pinnale tõusnud allveelaeva moodi ja legend räägib, et mingi laevastik oli selle tühja saare pihta kõvasti tuld andnud, ainus kannataja oli merevälaste ego; teiseks on seal päris hästi säilinud VI sajandist pärit kivihooned. Kahjuks lugesime seda kõike alles hiljem, muidu oleks ehk üritanud saare alla korraks ankrusse jääda ja asja oma silmaga üle vaadata. Sissesõit Sligo-sse meenutab jahiga Kuressare sadamasse minekut — pikk ja kitsas kanal viib läbi madala mere. Siin on lisalõbustuseks veel tõusu-mõõnahoovus mis Rosses Point-i juures täis- ja noorkuu paiku pidi kuue sõlmeni ulatuma. Meie laksime sisse mõõna lõpupoole ja suurim vastuhoovus mida kohtasime oli alla kahe sõlme. Kanal on üle nelja miili pikk ja seda reklaamitakse kui hästi tähistatut ning igal ajal läbitavat. Poid ongi enamuses valgusega, aga kanal on siksakiline ja kord ühest ja siis jälle teisest servast sügavam. Kohalik kes öösel pärast meid sisse tuli oli kaks korda põhja kinni jooksnud ja üsna väsinud olemisega — it was too much. Kui ennustus hommikul liiga kole ei ole, siis hakkame homme vaikselt lääne poole tiksuma ja otsime endale kusagil tuule suunaga sobiva ankrukoha.