Eile õhtul kinnitasime otsa Aber Wrac’h-i sadama külalispoi külge. Tuul rauges ja kohe oli tunda lõunamaist niisket soojust — lõpuks ometi. Tegelikult oli plaan minna poi külge lääne pool, Ushant-i saarel (Ile d’Oussant), aga tuul puhus meid ida poole ja oli näha, et päevavalgel me sinna enam ei jõua. Lisaöö merel ka ei tõmmanud ja otsustasime võtta lähima sadama. Nagu eile ja täna kinnitust on saanud, oli Aber Wrac’h õnnestunud valik. Hästi kaitstud nii tuule kui lainetuse eest, suurepärane sadam, hea merevidinate pood (kuigi seda meil hetkel vaja ei ole) ja supermarket kus saime vahetada järjekordse tühjaks saanud Camping Gaz-i ballooni, umbes 20 min jalustee kaugusel (veini hinnad alates 1,5 EUR/pudel). Algne plaan oli teha siin kiire peatus ja Ushant-i poole edasi purjetada, aga õnneks tuli mõistus pähe ja lasksime suure kiire mööda, sest koht on fantastiline ja ilm pole üle Biskaia sõimiseks lähipäevil niikuinii kohane. Kokpitis rahulikku ja hilist hommikukohvi rüübates hakkas mulle äkki silma marinast väljuv Euros 41. Juba teine selle reisi jooksul! Tõusin püsti ja nägin, et see pöördus meie poole. Tegi ühe ringi ümber meie ja ma viipasin kaptenile, et ta laeva meie poordi juhiks ning hõikasin, et kas võib talle kohvi või õlut pakkuda. Jacky (see oli laeva omaniku nimi) oli nimelt meid kohe märganud ja tuli uudistama. Eelistus langes kohvile ja peatselt rääkisime meie salongis merest ja laevadest — Ruu ja Jacky rohkem, mina vähem. Minu prantsuse keel pole kunagi eriti hea olnud. Äärmiselt lahe kuju oli.