Lõpuks ometi oli tuul soodus lõuna poole liikumiseks. Kuigi üldine meelestatus sadamas oli, et võib veel oodata küll. Meie otsustasime siiski minna, sest ennustus lähipäevadeks oli enam-vähem soodne. Sihtkohaks valisime Madeira grupi põhjapoolseima Porto Santo saare. Porto Santo on tublisti pisem kui põhisaar Madeira, aga kogutud info najal tundus huvitava kohana. Sines-ist Porto Santo-sse on otsejoones umbes 450 miili, nii et arestasime viiepäevase purjetamisega. Nii see läkski, esimesel päeval oli tuul muidu hea, aga surus meid rohkem lõunasse kui me soovisime. Kui keegi meie träkki vaatab ja imestab, et mis ussi me sõidame, siis see oli vihmauss – sadas mis ladin. Üritasime minna nii tihedalt tuulde nagu saime. Õhtupoole kadus tuul päris ära ja siis sõitsime mootoriga. Seejärel oli uus tuul kohal ja läksime juba õiges suunas ja nii mis mühiseb.

Ilus elu kestis kuni neljanda päeva õhtuni kui välgud sähvima hakkasid ja tuul pärast mõningast järgi andmist (loomulikult jõudsime rehvid nii suurpurjes kui genus välja lasta) taas tõsisemalt puhuma hakkas ja peaaegu tormi numbriteni tõusis. Ega midagi, rehv suurpurjesse ja genu ka esimese rehvini kokku kerida. Paat tantsis juba päris korralikult. Peatselt sai selgeks, et suurpurjesse oleks pidanud kohe heaga kaks rehvi võtma, aga kiirust ei taha ju ka kaotada. Kui tuul üle 15 m/s puhus ei olnud pimedas tekile rehvima minna enam hea mõte. Suurt vajadust ei olnud ka, sest paat püsis püsti. Kiirust oli ehk nende lainete jaoks liiga palju ja prõmmimine oli see mis häiris. Ruu oli kõige raskema aja vahis ja oli koos tormiriietega läbimärg kui mina vahti läksin. Äike kestis kuni Porto Santosse jõudmiseni välja, tuul õnneks andis hommikul veidi järgi. Tore oli jälle sadamas olla. Siin peab kõigepealt tollile (GNR brigada fiscal) endast teada andma. Nad on sadamas 24h ja üldiselt sellised lõbusamat sorti poisid, vaatavad passid ning laevapaberid üle ja viskavad aeg ajalt ilma üle nalja. Veel sadamas sadas nii, et läksime koos Ruuga täies tormiriides ja koos vestidega nende jutule (pole ju mõtet mitut komplekti riideid märjaks teha). See meeldis neile ka. Järgmisel hommilkul oli juba salongist nina välja pistes tunda miks sõna Madeira-l on selline eriline kõla. Kuigi tuul aeg-ajalt endiselt üle 10 m/s puhus oli õhus seda sooja pehmust millest Eesti inimene nii suurt puudust tunneb. Nüüd oleme lõunas.

Portugali õlu kõlbab juua küll.

Pesupäev.

Porto Santo Marina on väike, aga kohti leidus.

See ei ole radariantenn.

Kaktuseõis.

Imedemaa – kaktused ja pilliroog läbisegi.

Aias kasvab granaatõun.

Agaav õitseb ainult korra, aga see eest võimsalt. Kes aru ei saanud – need “puud” Ruu seljataga on agaavi õied.

Sisalikud tulid võileiva lõhna peale. Kui Ruu neile tüki murdis, siis läks kakluseks.