Lanzarote ei ole suur saar, aga Arrecife lennuväljal tõuseb või maandub lennuki iga kümnekonna minuti järel. Turiste voorib edasi-tagasi hordidena ja pole mingit kahtlust miks nad siin on: suurepärased rannad ja hingematvad vaated. Vaatamata tuhandetele puhkajatele jätkub ka üksildasi kohti neile kes omaette tahavad olla. Pärast Costa Teguiset oli meil plaan ankrusse jääda Playa Quemada-l pisikese samanimelise kaluriküla lähedal. Ei tea kui palju seal kalureid elab (kuigi õngitsejaid oli tohutult), sest see koht nägi välja nagu üks suvilaküla ikka – puhas ja hoolitsetud. Olime ainus jaht lahes ankrus ja hommikul oli selge miks – ummikas jooksis ümber neeme lahte sisse ja kõigutas mis kole. Olime juba kohta maha kandmas ja asju kokku pakkimas kui tuli päästev mõte – ahtriankur. Oleme seni ahtriankrut kasutanud ainult Rootsi ja soome saarestikes vööriga kalju juurde randudes, aga see kõlbab ju ka selleks, et purjekas vaatamata tuulele ummikaga risti püsiks. Tuulest erinevas suunas tulev laine on see mis laeva ebameeldivalt õõtsutab. Julla sisse ja ahtriankur paati. Sõudsin kummikaga Trollist nii kaugele kui meie 60m ahtriankru liin võimaldas, siis ankur sulpsti vette ja jullaga tagasi purjekasse. Kui ankruliin oli piisavalt sisse sebitud muutus elukvaliteet purjekas trastiliselt – ei mingit ebamugavat küljelt-küljele õõtsumist. Olime rõõmsad ja sõudsime plaažile, et saart avastama minna. Lanzarote lõunaots on metsik, mägine ja kuiv. Ainus jahutus on tuulest ja päiksepoolsed kiviseinad õhkavad kuuma nagu grill. Mida need kitsed, lambad ja lehmad keda siin karjatatakse üldse söövad, see jäigi mõistatuseks. Kuna ankrukoht ei olnud ülerahvastatud (kahe päeva jooksul käis siin peale meie veel 3 jahti lõunapeatust tegemas) siis polnud meil lahkumisega kiiret. Jalutasime ka Puerto Calero jahisadamasse millest me peatumata mööda olime sõitnud – väga tora ja viisakas sadam, võib soovitada. Seal on ruumi ka suurematele jahtidele. Parasjagu oligi sees mitmesuguseid huvitavaid isendeid alates kahest 54 jalasest Amelist kuni ~100 jalaste superjahtideni. Kõrbematkasime veel teisegi päeva ja siis liikusime valitsevas põhjatuules laisalt palja eespurje all 7 miili saare lõunaotsa Playa Mujeras-sse. Siin on vahelduseks jälle valge liiva rannad, aga inimesed käivad rannas endiselt paljalt ringi.