Viimane õhtu Lanzarotel möödus kiiresti. Olime kutsutud Pat-i ja Ruth-i juurde õhtusöögile nende 35 jalasesse Midget-isse. Paat on Hollandi päritolu ja iseäraliku sisekujundusega selles mõttes, et vöörikajut puudub ja kogu laeva esiosa on salong. Ahtris on kaks identset madalat kuid muidu ruumikat magamiskajutit ja keskel ühel pool kambüüs ja teisel tualett. See tundus kõik kokku hästi töötava lahendusena ja oli ehitatud Hollandi töömeestele kohase hoolikusega ning hoitud äärmiselt heas korras. Pat on pensionil politseinik ja Ruth varajase pensioni võtnud medõde. Nüüd nad talviti seilavad Kanaaridel ja suviti rändavad maitsi Euroopas või tegutsevad kodus Šotimaal. Õhtu sujus kenasti ja juttu jätkus kauemaks.

Enne külla minekut selgus, et mu pluusid on kapis hallitama läinud. Ruu pesi need hommikul ära ja soojas tuules olid need hommikusöögi jooksul praktiliselt kuivaks puhutud.

See kõik toimus enne sadamakontori avamist kell üheksa. Kuna meil oli ambitsioonikas plaan Fuerteventura lõunaosas asuvasse Grand Tarajal-i purjetada, siis tahtsime lahkuda nii vara kui võimalik, aga enne tuli maksta sadamatasu viimase üleplaanilise öö eest. Tuul vilistas lootustandvalt ja esialgu me ka kimasime ainult genu ja besaaniga kena kuue sõlmega, siis aga hakkas tuul jantima ja kiirus langes kohati alla kolme sõlme. Oli selge, et valges me kohale ei jõua. Suurpurje heiskamisest ei oleks midagi kasu olnud, sest tuul oli praktiliselt tagant ja puri oleks tugevas külgummikas kohutavalt rapsinud. Poomisime genu välja ja võtsime rahulikult – lootsiraamatu järgi oli Grand Tarajal-i sissesõit ka öösel lihtne. Õhtul tuul tõusis ja mustavate vulkaanide taustal loojangut nautides oli kohati juba üle seitsme sõlme sees.

Leidsime sadamasuu kenasti üles ja õnneks oli ka üks vaba koht kus saime kenasti vööriga vastu tuult kai ääres olla. Vabu kohti oli veelgi, aga ülejäänud ei olnud nii mugava asetsusega. Sadam on siin peaaegu kaks korda odavam kui Kihnus – pisut üle kümne euro öö meiepikkusele purjekale. Hommikul möllisime ennast kolmeks ööks sisse – otsutasime, et siin saarel kuhugi enam ankrusse ei lähe ja sõidame otse siit Santa Cruzi.

Linn ise on väike, aga põnev. Paljud tühjad majaseinad on pilte täis maalitud ja need pildid on head.

Linn asub musta liivaga plaaži juures.

Meie kainaaber – Orange Bleue ja nende moto: “La tierra es azul como una naranja”.

Lõbusavärvilised kalapaadid kõrvalkai ääres.

Esimene jalutuskäik viis meid linna lähedale mäe otsa.

Veel pilte linnast.

Seekord läks pessu minu mere- ja higisoolane seljakott.

Teisel päeval tegime jalgrattamatka Tarajalejo suvituslinnakesse kus põhikeeleks tundus olevat rootsi keel.

Teel möödusime kitsejuustufarmist.

Orange Bleue-s elas lisaks Katy-le ja Jean Marie-le veel kaks kassi, üks neist 20 aastat vana. Pikaealisuse saladus peitub ilmselt regulaarses rohusöömises.