Enne Barbadoselt minema purjetamist käisime veel kohas nimega Welchman Hall Gully. See on vihmametsa ja koobastega lõhe või org, umbes poolteist miili pikk ja tulvil igasugu huvitavaid taimi.

Ühes osas kasvasid muskaatpähklipuud. Vili näeb välja nagu suur kollakasroheline ploom ja viljalihast tehakse moosi. Vili avaneb valmides juba puu otsas ja maha kukuvad muskaatpähklid. Kui eemaldada õhuke pähklikoor (mida kasutatakse aiateede kattena), siis võib päklit kohe toidu sisse riivima hakata.

See on kakao. Iga umbes 20 cm pikkuse vilja sees on kümneid kakaoube. Ube ümbritsev valge ollus on hea puuviljase maitsega.

Läheneme Grenadale. Siin on loodus veel lopsakam kui Barbadosel.

St. David’s Harbour on vaikne kena laht. Grenada Marine-l on siin korralik paatide parandus ja ladustus. Osta saab paadividinaid ja plaažil on kõrts. Ellingus oli üle 20 suure katamaraani ja ligi sada tavapurjekat.

Iga päev tõstis travel lift mõned purjekad välja ja sama palju taas vette.

Enamus lahest on ümbritsetud lopsaka metsaga.

Siin üks äsja põhjavärvimiselt tulnud Swan 55.

Troll ankrus teiste omasuguste hulgas.

Õlu sadamabaari verandal koos oma Beneteau Oceanis 473-e vettelaskmist ootava Francoise ja Christian-iga. Nad varem juba ühe Prantsusmaa – Kariibid – Prantsusmaa tiiru teinud. Saime neilt palju olulist kohalikku infot.

Kalamehed tulid meile vähki pakkuma. See oli päris suur eluks ning me otsustasime selle ära proovida.

Põhiosa lihast on sabas. Läks õllega alla küll.

Ruu jalutuskäigul naaberlahe äärde.

Igal pool olid ähvardavad “No trespassing” sildid ja me olime juba tagasi pöördumas, aga siis kohtasime Jack-i Virginia-st kelle purjekas on samuti siin veeskamise ootel ning kes juhatas meile otsetee naaberlahe minihotelli juurde. Jack on üks palju näinud ja palju teinud mees. Vestlus oli põnev ja retk möödus kiiresti. Meeldiva kohtumise lõpuks kostitas Jack meid õllega hotelli baaris.