Saari kuhu minna siin jagub. Lootsiraamatuid lugedes tekkis arusaamine, et Grenadalt lahkudes tuleb suunduda väikse Carriacou külje all asuvale tillukesele Sandy saarele. Carriacou on põhja suunas purjetades viimane Grenadale kuuluv saar ja seega pidime me seal igal juhul peatuma, et ennast Grenadalt välja möllida. Milles siis seisneb Sandy Island-i võlu? Esiteks ehk selles, et seal ei ole midagi peale liiva ja mõne noore kookospalmi mis sinna pärast viimase orkaani poolt jäetud puhast vuuki istutatud on. Teiseks, Sandy on siinkandi üks kasutatumaid reklaamitaustu — see on puhas ehe millegi liigseta troopiline saar. Saare külje all poi küljes olles on kokpitist kenasti näha kuidas purjekad ja muud laevad teisel pool Sandyt seilavad. Kolmandaks pidi seal olema tore snorgeldada.
Teel olles möödus meist üks madalamaid vikerkaari mida me kunagi näinud oleme. 
Korallide kaitseks on Sandy Islandi läheduses ankurdamine keelatud ja ööbimiseks tuleb kasutada poisid. Poide kasutamise eest tuleb loomulikult maksta, aga vaade oli seda väärt.
Õhtul ajas üles päris hirmuäratava vihmapilve mis meile õnneks siiski kallale ei tulnud.
Carriacou-l endal (Hillsborough-is) ja Union Island-il (Clifton-is) peatusime ainult mõned tunnid, et vastavalt Grenada-lt välja ja St. Vincent-ile sisse möllida. Pärast lummavat Sandy-t ei tundunud nende linnade ankrukahad piisavalt ligitõmbavatena. Enamus Grenadiine (väikesaari Grenada ja St. Vincenti vahel) kuulub St. Vincent-i koosseisu ja need kannavad ühist nime SVG (St. Vincent Grenadines). SVG-ga tutvumine algas meie jaoks Mayreau saare Saline lahega, mis pärast rahvarohket Hillsborough-i ja Clifton-it oli tõeliselt rahulik ja kaunis peatuspaik.
Vaevalt olime saanud ankru sisse kui kohalik restoranipidaja tuli meid vähiga rannale grillima meelitama.
Tegime talle kiirelt selgeks, et meil on paadis hea olla küll, mille peale ta oli nõus meile mõned vähi müüma. Keel hakkas vähisalatile mõeldes vett jooksma ja võtsimegi ühe keskmist kasvu eluka ära.
See oli ka suurim mõõt mille jaoks meil keedupott olemas oli.
Toonika võttis enda peale vastutusrikka vähiliha koorikust eraldamise töö…
…ja mina segasin salati kokku. Maitses kõigile.
Järgmine päev kulus saarega tutvumiseks. Kõigepealt aga värskendav suplus ankrukontrolli ja kalavaatlusega.
Purjekad Saline lahes.
Kaktusesegamets.
Mõni kaktus õitses ka.
Mingi lind. Ei tea kas tal terav ei ole?
Künka otsas oleva kiriku juurest oli kena vaade juba tuldud teele…
…ja veel ees ootavatele Tobago Cay-dele.
Teine variant Mayreau-l peatumiseks oleks olnud maaliline Salt Whistle Bay, aga see oli kuivalt laevu täis ja ainus võimalus oleks olnud minna poi peale. Olime rahul oma ankrukohaga.
Salt Whistle Bay vaatasime niisama üle.
Veel üks lind.
