…aga mitte päris. Martinique kuulub Prantsusmaale ja Euroliidust siia saabujalt ei küsita isegi passi. Astud lihtsalt lennukist maha ja kõmbid pagasit vastu võtma — väga mugav. Seda kasutavad ära tuhanded prantslased kes siin puhkamas käivad. Ka meie saabumise vastu pealinna Fort De France-sse ei tundnud keegi mingit huvi. Sisse möllisime ennast kohalikus paaditarvete poes asuvas tolliarvutis.

Linn ise on segu Prantsuse pompöösist ja Kreooli värvikirevusest. Elu on suhteliselt odav ja keegi ei käi sulle otseslt peale sooviga sind sinu rahast eraldada. suur osa südalinnast on tohutu jullakai. Ja väga korralik selline. Ankrusse saab heita praktiliselt kesklinnas ja väiksema süvisega jahiga võib korraks kasvõi jullakai äärde sõita.

See on raamatukogu.

Karneval oli lähenemas ja poed olid selleks valmis.

Turg oli värvikirev nii müüdava kui müüjate poolest.

Mahi-mahid ootavad kalaturul ükeldamist. Selliseid elukaid oleme ise ka mitu tükki kätte saanud ja ära söönud.

Õigeks Mahi tükeldamiseks on vaja kahte matšeetet.

Loodusesõber peab siiakanti sattudes kindlasti kohalikus botaanikaaias ära käima. Sinna saab liinibussiga.

Sõnajalad on suured.

Midagi õitsvat jätkub igale maitsele.

 

Need on mingid vesiroosid.

Ühel palmil on selline ogaline koor.

Portselanroos või roosa tõrviklill nagu kellelegi meeldib.

Mõned hibiskuseõied.

Väike väle elukas.

Kui Fort De France oli üle vaadatud purjetasime edasi põhjasuunas St. Pierre-i.Siin pildil on naabri koer.

Pärast väikest vees vedelemist olime valmis linna suunduma.

Kuni vulkaanipurskeni 1902 aastal oli see koht Martinique pealinn. Purske käigus sai surma 29933 ja selle elas üle 2 inimest. Praegu on see paras tondilinn kus purskejärgsed varemed ja korrastatud majad on samal tänaval kõrvuti.

Meie huvi oli Mt. Pelée nimelise vulkaani otsa ronida. Läksime bussijaama bussi ootama.

    

Lõpuks buss tuli ja oli mõõduka lisatasu eest meid oma sihtkohast edasi otse raja algusesse viima. Lisaks leppisime kokku, et ta tuleb meile õhtul hiljem sinna järgi ka. Rada oli järsk ja vaated ilusad.

Hiired tuules.

Missugune neist on Troll?

Mäest alla jõudes ootas meie buss meid juba ees ja bussijuht oli veel mõned pilusilmsed turistid kuskilt üles korjanud, et neile ka taksot teha. Neil oli soov rummivabrikus käia ja nii tuli see ekskursioon meile boonusena tasuta kätte.

Valik on suur.