Reisiraamatuid lugedes ei tekkinud mul mingit soovi Dominicat külastada. Meie reisikaaslaste Toonika ja Agoga oli aga hoopis teisiti — Dominika oli neile oluline reisisiht. Ja kui õigus neil oli. See saar on oma lopsaka rohelusega täiesti eriline.

Pärast Roseau-s ankrusse heitmist aj laeva ning meeskonna Dominica-le sisse möllimist algas kõik taas turistile vajaliku kohaliku info hankimisega. Seda sai hotelli fuajeest. Kui jäime kaarte ja brošüüre uurima tegi meiega juttu kõrvaloleva ärikeskuse turvamees.

Peatselt ilmus nagu iseenesest välja kohalik taksojuht (ilmselt turva sõber) ja asjad hakkasid edenema. Leppisime kokku päevatripis jugade ja väävliallikate juurde.

Esimesena olid sihikul Middleham-i joad ja tee sinna nägi välja selline.

Puujuurte vahele võis peitu pugeda.

Liaanide otsas sai rippuda.

Sõnajalapuud on lihtsalt fantastilised.

Lõpuks ometi oodatud juga.

Ja nüüd väävliallikatele!

Kaljud olid väävlist kollased ja õhk lõhnas mädamuna järgi.

Kivi seest purskas tulist vett.

Aurupilved kuumaveeallikate kohal.

Veel paar juga — Mama ja Papa. Kumb on kumb?

Papa on pikk ja sihvakas, Mama on lühem ja vormikas.

Turistid jugasid imetlemas.

Orkaanist räsitud puu.

Kohalikus spaas valitses orkaanijärgne vaikus.

Tagasiteel tabas meid ootamatu õnn. Teel lebas kümneid avokaadosid ja tänu meie taksojuhi kiirele reaktsioonile saime neid terve kotitäie.

Enne sadamasse jõudmist sõitsime läbi linna botaanikaaiast. Seal on reliikviana säilitatud orkaani ajal murdunud puu alla jäänud koolibuss. Bussis õnneks selle õnnetuse ajal kedagi ei olnud.

Matkajad olid väsinud, aga õnnelikud.

Järgmiseks päevaks oli meil SeaCat-iga kokku lepitud päevane trett Boliling Lake-i (keeva järve) juurde. SeaCat on omamoodi kohalik kuulsus kellele kuulub üks tuntuim turismifirma Dominical.

Meie giid (seljaga) ja SeaCat.

Kohalik vaatamisväärsus: puust veemagistraal. Ja paluks seda pidi mitte kõndida!

Teekond algab. Siin on meie giidil veel plätad jalas…

…ja siin enam mitte. Nii, paljaste taldadega, käis ta kogu meie kuue tunni pikkuse teekonna üle kivide ja läbi muda.

Looduslähedased, sõna otseses mõttes rohelised, vihmavarjud.

Läheme läbi nii mõnegi oru ja üle nii mõnegi kuru.

Kuni jõuame orgu kus maa seest purskub kuuma vett ja väävliauru.

Kuumaveeallikas keedab giid meile kaasavõetud munad.

Seda trikki võiks munadepüha paiku teha.

Kuumaveeallikas keedetud muna maitseb nagu muna ikka.

     

Kohalik muda teeb näonaha kakskümmend aastat nooremaks.

Edasi piki auravaid kuumaveeallikaid keeva järve suunas.

Isegi selles karmis ümbruses leidub üht-teist õrna ja ilusat.

Siin see siis ongi — järv tõesti keeb. Ärge oma nina katlasse pistke.

Meie kamp keeva järve kaldal.

Tagasiteel said mõned meist veel ka ujuda.

Meie kolmandal Dominica päeval tuli kellelgi pähe mõte minna snorkeldama mõne kilomeetri kaugusel asuvale šampanjeriifile. (Nimi tuleneb asjaolust, et seal eraldub merepõhjast hulgaliselt pisikesi gaasimulle, nii et kogu vesi meenutab šampust.) Nagu tavaliselt, ütlesin kohe, ilma üldse mõtlemata, mida ma sellest asjast arvan: mina bussiga snorkeldama ei sõida. Snorkeldama minnakse otse jahist! Mõõduka veenmise järel lasksin ennast siiski ühistransporti vedada.

Mullid olid tõesti olemas ja kalu mida vaadata oli ka.