Jõudsime tegelikult Panamasse juba üle nädala tagasi. Aga et kõik algusest peale ilusti ära rääkida, siis peame alustama sellest kuidas 23, märtsil hommikukohvi ajal nii umbes kell üheksa prantsatas spinnakerpoom vastu reelingut pooleks ja kostis autopiloodi alarm. Muidugi, paat oli ennast taganttuulest pooltuulde  pööranud. Vaid mõni hetk tagasi oli kõik Dandy ja plotter näitas lainelt alla surfates üle 14 sõlme.

Seda oli ilmselt liiga palju. Avasin ruttu ahtrikajuti luugi ja pilt mida nägin ei olnud rõõmustav. Piloodi ajamit roolipalleriga ühendav 10mm roostevabast õlg oli 4/5 osas katki ja ülejäänud osas kõveraks väändunud. Õnneks puudutasid vigastused ainult rooli ühendust autopiloodiga. Roolirattale minevad trossid ja nende õlad olid endiselt paigas ja terved. Ühendasin piloodi ajami kiirelt rooli küljest lahti ning palusin Ruu rooli. Ise asusin vööritekil mäsu koristama — sisemine eespuri alla võtta ja spinnakerpoomi jäänused kokku korjata. Tuul oli endiselt kõva ja kiirus ei langenud ka ainult ühe väljapoomitud eespurjega alla viie-kuue sõlme. Kes küll mind õpetaks ettevaatlikumalt purjetama? Proovisin veel korraks meie vana, roolirattaga ühendatud varupilooti, aga see ei saanud kõrge ahtrilainega paati kursil hoitud.

Loomulikult ei käi jamad ühekaupa. Õnneks on enamus neist pisikesed. Nagu näiteks: ilma mingi põhjuseta tuli ühendusest lahti üks kevadel paigaldatud reelingutrossidest,

lagunema hakkas meie eelmiselt Trollilt päritud Eesti lipp

ja veidi tõsisemas noodis — katki läks generaatorit propelleriga ühendav messingmuhv. (Pane tähele ka päikesepaneeli asendit — oleme troopikas ja päike kõrvetab otse seniidist.)

Propigeneraator on öisel purjetamisel meie ainus energiaallikas ja kui me külmadest jookidest ei taha loobuda, siis hädavajalik. Asendasin muhvi kiiremas korras klaasriide ja epoksiidvaiguga.

Vahel käis meil ka külalisi nagu see vähem kui miili kauguselt möödunud Norra tanker

või see öösel meie küüti hääletanud lind.

Lendkalu sai igal hommikul tekilt minema loobitud.

Nüüd oli käes tõelisus mida olin reisi jooksul mõned korrad eriti kurja košmaarina unes näinud — piloodid ei toimi ja üks meist peab kogu aeg roolis olema. Taganttuules sõites ei ole jahi roolimine kahe sõrme tegevus. Iga ahtrist saabuv lainemürakas üritab paati kas vasakule või paremale kursilt ära keerata ja kui jääd hiljaks piisava jõuga vastupöördeks, siis leiad jahi hetke pärast 50-60 kraadi võrra kursilt kõrvale pöördununa. Niisiis käima läks uus rutiin: päeval roolime Ruuga kumbki ühe tunni ja siis anname rooli üle, öösel üritame 2-3 tundi järjest roolis olla, et teine meist korralikult magada saaks. Üllataval kombel see rutiin töötas ja üleväsimust ei tekkinud. Põhimõtteliselt suudaks nii nädalaid eksisteerida. Loomulikult jäid ära toredad ühised söögivalmistamised ja mõnusad koos einestamised. Kõige rohkem oli kahju meie rituaalsest õhtusöögijärgsest kinoseansist.

Tuul andis peatselt järgi ja liigse kiiruse asemel hakkas muret tekitama mõttettu loksumine. Roolimine võttis enam vähem sama palju energiat sõltumata sellest kas läksime pärilainet kuue või kahe sõlmega.

Õnneks sai meie 35 aastat vana varupiloot nüüd rooli keeramisega hakkama ja andis meile ühe vaba õhtu ning öö. Nagu nõiaväel ilmus lauale lasanje.

25. märtsi hommikul oli selge, et me selle tuulega järgmise päeva õhtuks kanali suudmes asuvasse Shelter Bay Marinasse ei jõua ja käiku läks plaan 2. Muutsime kurssi 90 kraadi ja põrutasime San Blas saarestiku pealinna Porvenir-i suunas. See on üks sadamatest kus on võimalik ennast Panamasse sisse möllida ja kuuldavasti tunduvalt väiksema bürokraatiaga kui kanali suudmes Colon-is. Olime endile Shelter Bay-s koha broneerinud, aga kuna tegime vahepeal nii head sõitu, siis oli meil bronnini kolm päeva varuks ja pidevalt käsitsi roolides tundus see vahemaa päevahüpetega teha väga meeldiv alternatiiv. Pealegi on San Blas saarestik tuntud kui Panama pärl — üks kauneimaid kruiisimispiirkondi Kariibi meres.

San Blas paistab läbi siinkandis kuival perioodil nii tavalise hägu.

Porvenir on praktiliselt olematu koht. Pisike saar hotelli, lennuvälja ja ametnike majakestega. Kui siin ei oleks tolli ja immigratsiooni, siis ei tuleks selle saare alla ankrusse eriti keegi.

Panime ennast paika ühe väga mahajäetud olemisega Norra paadi kõrvale.

Siiski on siinsamas lähedal veel paar saart mis on tihedalt kaetud Kuna indiaanlaste onnidega. Elu ja saginat on kõvasti.

Meie juurde ja meist mööda sõidab mitmesuguseid kohalike indiaanlaste meresõidukeid.

 

Üle hulga aja kohtasime jälle ka üht vennasrahvaste laeva: siin on Leedukad oma uhke puidust kuunariga.

Nagu mujalgi Kariibi mere kallastel on ka siin näha mitmeid mere poolt kaldale uhutud purjekavrakke.

Siin on kohalik vigurivänt meiega äri tegemas. Küll lubas uue spinnakerboomi meie katkenu asemele tuua või siis jälle puu ja juurvilju või mida tahes muud muretseda. Põhiline, et raha oli ette vaja saada. Andsime talle dollari sooda ostmiseks ja mõned lisaks “puuviljade” eest ning rohkem me teda ei näinud.

Käisin veel korra veeliini kadakase pannilabidaga üle

ning Ruu tegi loojanguaegse ujumistiiru.

Purunemistest rääkides, gaasiballooni vahetamise käigus sain lahti surveregulaatori vindi viimastest jäänustest. Söögivalmistamine toimub kuni paranduslahenduse või uue Camping Gas-i regulaatori (Prantsuse värk) leidmiseni matkapriimusel.

Saabumisõhtul õeldi mu sissemöllimissoovile vastuseks Manjana. Siin siis kapteni teine katse meie kohalolekut legaliseerida.

Veidi üle viiesaja dollari vaesemana lehvib saalingus kollase asemel Panama lipp. Siinne bürokraatia ei ole odav. Ja kanali läbimise kuludele ei ole veel eriti mõtlemagi saanud hakata.

Järgmiseks õhtuks jõudsime ankrusse pisikeste kaljusaartega ümbritsetud Isla Lintoni alla.

Isla Lintoni-il elavad ainul ahvid. Neid polnud näha, küll aga oli neid kuulda.

Üksildasena end siin ei tunne. Mõnesaja meetri kaugusel on üks selle kandi tuntumaid paadihoiukohti: Panamarina.

Päike loojus nagu ikka naabri paadi taha

ja õhtusöök (pytti-panna) valmis taas gaasipriimusel.

Edasi läks teekond kanali suuet kaitsvate muulide suunas. Vupsti muulide vahelt sisse. Selleks peab luba küsima. Vastuseks meie ühendusevõtule käskis Christobal Signal Station meil purjed ära koristada ja kiirust juurde panna – iga mõne minuti järel väljus või sisenes muulide vahelt mõni laevamürakas. Purjekad tunduvad siin kohatuna.

Üle hulga aja on taas päris kena tunne kai küljes olla.

Temperatuur kõigub 30 ümber ja loodus on tõeliselt troopiline.

Shelter Bay Marina on päris suur ja kohti leidub nii super- kui ka tavalistele jahtidele.

See on marina madalam väikeste paatide kai.

Õhtul tuli vaim peale ning nüüd on regulaator taas gaasisüsteemiga ühendatud. Akusirr, varuks olnud gaasilohv, paar roostevaba klambrit ja veidi isevulkaniseeruvat teippi kulusid marjaks ära. Seni peab.