Ümber Nuku Hiva – Hakatea kõrguvad kaljud

Lahkusime kiikuvast ja tuulisest Taiohae-st ning suundusime itta. Meie esimene peatus oli kuulsas Davidi lahes (Hakatea laht) mis sai oma purjetajate seas nii levinud nime seal elanud kruiserisõbraliku polüneeslase Davidi järgi. See oli koht kus peatuti selleks, et tema vihmaveepaagist korralikku joogivett võtta. David siin enam ei ela. Ta kolis või koliti siit välja, et teha ruumi TV-seebi filmimiseks.

Kaheharuline laht on maagiline. Ühes harus on laavaliivaga must plaaž ning sealt algab retk maailma ühe kõrgeima, 350 meetrise joa juurde. Teine haru on see kus ankrus ollakse ja seda kaunistab valge koralliliivaga plaaž. Kõikjal ümberringi kõrguvad järsud roheluses mäenõlvad ja selleks, et siin ankurdavaid jahte ümbritsevast kaunidusest pilti saada tuleb oma peaga skaneerida kahes suunas, nii vasakult paremale kui alt üles.

Juba lähenedes muutus kaldajoon sakiliseks ja metsikuks.

Imekombel leidus pilsis veel üks kodune õlletops. See sai ära tarvitatud meie traditsioonilise saabumissõnumi lähetamise juurde. Ankrus, kõik korras.

Loomulikult võtsime esimese asjana ette treti selle kuulsa joa suunas.

Matkajad on veel puhanud ja meel hea.

Laavaliiva randa jooksid nii meetrised murdlained. Oli tegu, et jullaga enam vähem kuivalt kaldale saada.

Muld on siin orus viljakas – mis maha kukub see kasvama läheb.

Lilled tõusid otse rannaliivast.

Jõesuudmes on “küla” kus elab kaks peret. Mõlemad tegelevad lisaks turistidele ka kopra ning puuviljandusega. Näha on kookospalme, leivapuid, papaiasid, banaane, sidruneid ja muid, mille nime ei ole veel selgeks saanud.

Külatänav.

Vaade eelolevale retkele.

Külast maitsi teed välja ei vii. Seda rada kasutatakse orust kookospähklite toomiseks.

15cm läbimõõduga hibiskuseõis ja mingi “tõru”.

Nii söök kui jook vedelevad maas.

Matšeetet pole vaja, joomiseks saab pähkli ära “teritada” ka hea taskunoaga.

Tuuma juurde aitab pääseda terava nurgaga kivi.

Esimene vaade joale. Me pole veel isegi samas orus.

Lähenedes joale tulevad lähemale ka kaljuseinad.

Vaade avaneb ainult üles.

Lähemalt juga enam kahjuks ei näe. Ümberringi on ainult püstloodis kaljuseinad.

Meid hoiatati kukkuvate kivide eest, aga midagi sellist me ei oodanud. Maapinnal olid siin ja seal kaljurahnude kukkumisest tekkimud kraatrid. Algul arvasin, et keegi oli kividest midagi otsinud ning neid selleks purustanud. Need kaljutükkidega kaetud kraatrid tundusid täiesti värsked – kauaks me seda kohta imetlema ei jäänud.