Asusime teel õhtupoolikul, et rahuliku öise purjeretke järel hommikul juba Apataki atolli külje all olla. Nagu karta oli, ei saanud me ankrut esimesel katsel kätte. Käisin kaks korda sukeldumas, et vaadata kus meie ankur jälle kinni on jäänud ja siis ümber selle korallipea ringi sõites, ketti järgi andes ja õigel hetkel taas sisse võttes õnnestus lõpuks ankur vabaks saada. Lubasin endale taaskord, et olgu see viimane kord nii sügavas vees (18m) ankurdada. Edaspidi olgu ankrukohas põhi näha!
Läpipääsust väljusime punaka õhtupäikese särades. Atollile toodi varusid.
Läbipääsukanalis oli väike järsk laine, sest tuul oli vastu hoovust.
Päikesetõusuks olimegi Apataki lähistel.
Läbipääsukanalisse sisenesime peaaegu seisva veega – hea ajastus.
Onnid kanali servas.
Kogu side käib muidugi satikate kaudu.
Apataki on suur nagu sisemeri. Vastavalt on suured ka siinsed töölaevad.
Mingi jõukama kaluri või pärlikasvataja eluruum/võrgukuur.
Küla juures me seekord ei peatunud, sest siin mõistlikku ankrukohta ei ole.
Esimene peatus oli hoopis Apataki edelanurgas motu Rua Vahine juures. Leidsime umbes viie meetri sügavuse veega praktiliselt korallivaba liivaplatsi. Suurepärane!
Troll on hakanud jälle “karva” kasvama.
Viie meetri sügavusel liivapõhjal on kenasti näha meie vari.
Amfiibruu.
Ere päike lõi selges vees ka korallid särama.
Need on ka meie viimased veealused pildid (vähemalt mõneks ajaks), sest meie veidi üle aasta vanune “veekindel” Ricoh WG-4 otsustas vett läbi laskma hakata. Pärast ujumist akukambri kaant avades märkasin ehmatusega selle all soolase vee piisku.
Rua Vahine õhtuvalguses.
Hämarust siinkandis ei ole. Kümme minutit päikseloojangust ja ongi pime.
Hommikul sõudsime laidu avastama.
Rua Vahine’l on üks elamine. Keegi paistis ka kodus olevat.
Eemal paistab järgmine jupp Apataki atolli saarerõngast – Totoro.
Saatuse hooleks jäänud kookospähkel rannal.
Tagasivaade küla suunas. Seal sisenesime me atolli.
Kogu laiu pind on koralliklibust…
…ja karbitükkidest.
Lõuna paiku hiivasime ankru ja purjetasime piki korallrahu Totoro suunas.
Siin oli kaks purjekat juba enne meid ankrus. Puude kohal paistis kümmekond mastitoppi. Siin on võimalik lasta oma purjekas kuivale vedada, et põhjatöid teha või siis mõneks ajaks purjekas maale jätta ja ise vahelduseks koju lennata.
Siin pidime ankurdama kaldast üsna kaugel, sest kalda pool oli palju peaaegu veepinnani ulatuvaid korallipäid. Vesi oli kenasti läpipaistev ja see mis toimus 12m kaugusel olevas veepõhjas kenasti näha. Valisime endale korallivaba liivase platsi eemal külast ja kärast.
See tükk korallipitsi oli lainete poolt kaldale uhutud.
Üldiselt on maha kukkunud kookospähklite plaan idanema minna.
Kõigil neil see siiski ei õnnestu, sest ringi luusib hulk kõikvõimalikke ahneid rotte ja krabisid.
Noor kookos.
Meie naabrid.
Vana tuttav erakvähk. Neid on kõikjal.
Eesti lippu ei paistnud olevat. Ei hakanud neile andma ka.
Kõigi purjetajate sõber, legendaarne pärlifarmer Assam on pensionile jäänud: “Pärlikasvatamine ei tasu ennast enam ära, liiga palju makse”. Tema poeg ja pojapoeg tegelevad nüüd jahtide parandamisega.
Assami lemmikloom on hai, kes on väga huvitatud igasugu toidujäänustest ning ennast meeleldi sügada laseb.
On teine ennast siin üsna laiaks söönud.
Metsalagendikul on kuivale tõmmatud mitukümmend jahti.
Üks huvitav kiire olemisega kata.
Mõned jahtidest olid korallidel kannatada saanud ja ootasid korralikku parandustööd.
Läksime saare ookeanipoolset kallast vaatama.
Kuigi tõusu ja mõõna vahe pole siin suur (tavaliselt alla meetri) on mõõnaga avanev pilt tõusu ajast üsna erinev.
See erakvähk oli nõus meile oma nägu näitama.
Aga sellel oli kuhugi kiire.
Kookospalmide all krõbistasid krabid.
See kalameeste raadiopoi vilgutas meile rannale uhutuna tulesid.
Siin on katkine võrguparv mis ujuvvõrku pinnal hoiab ja mille asukoha leidmiseks neid poisid kasutatakse.
Tagasi kodus õhtut nautimas.
See saar on üle kümne kilomeetri pikk ja vaatamist siin jätkub.
Mahajäetud pärlifarmi hooned.
Farmi ümbruses oli pind kaetud noorte pärlikarpide jäänustega.
Seal kus saar on kitsukene käib tormiga laine üle ning alustaimestikku eriti ei ole.
Ruu kuul.
Musta tipulise seljauimega riffihaid pidid ka ujujate vastu huvi tundma. Siin kütib ta mõnekümnesentimeetrises vees teisi kalu.
Sealsamas kõrval, kivi peal, uudistas elu mingi krabi.
Loomulikult ei puudunud seltskonnast erakvähk.
Eile sadanud padukas kattis metsaaluse korallpinna kümnesendise veekihiga.
Apataki’lt lahkusime hommikul, sest teekond Amyot lahte Toau atollil ei olnud pikk.
