Tahiti ja eeskätt muidugi Papeete on purjetajate kogunemiskoht. Papeete- ja Taina sadamates ning nende läheduses on peatumas sadu jahte. Väiksematest ning väsinumatest kuni hiigelsuurte kõrgläikes Perini Navi-deni. Meie jõudsime, nii nagu planeeritud, Tahiti külje alla varavalges, kuid kulus veel tunde enne kui me vaikses tuules tiksudes ümber saare põhjatipu Marina Taina-st pisut lõuna pool asetseva Taapuna läbipääsuni jõudsime. Nagu kõik “Seltskonnasaared” on ka Tahiti ümbritsetud korallrahuga ja maale pääsemiseks tuleb läbida üks läbipääsukanalitest.
Tahitist veidi põhja pool paistsid Moorea pilvised tipud.
Vaade Marina Taina-le.
Taina on kena ja korras. Vabu kaikohti on vähe, aga poikoha üldiselt saab. Meie eelistasime ankurdada ja selleks on ka alati võimalust.
Tainast Papeetesse saab bussiga. Üks ots on umbes poolteist eurot.
See on Papeete raekoda.
Raekoja kõrvale on ehitatud traditsiooniline polüneesia kogunemiskoht. Sellel “rahvamajal” seinu pole ning mõnus tuul puhub vabalt läbi.
See on raekoda tagantpoolt. Nende verandade varjus asuvad igasugu linnaametnike vastuvõturuumid.
Linna ja sadama vahel on imekena riba parki.
Pargi merepoolses servas on tuliuus Papeete mariina.
See on Polüneesia atollidel tehtud tuumakatsetuste mälestusmärk. Prantslased panid kahel siinsel atollil plahvatama ligi tuhat aatomipommi.
Võite kodus selle kala nime ütlemist harjutada.
Linn jätkub mäenõlvadel.
Ruu ja linn.
Mina, mahid ja delfiinid.
Paar kohalikku ka.
Lihtsalt üks kõrts.
See gaasihoidla paistab silma oma erilise rohelusega.
Vesi on siin üldiselt kristallpuhas. Siiski lükkas hoovus meist aeg ajalt mööda selliseid orgaanilise sodi parvesid.
Alustasime kohe ka paaditöödega. Kuna meie juhtmega ankruvintsi pult mis elab koos ankruketiga laeva vöörpiigis oli seest täiesti õõnsaks roostetenud, siis hankisime sadama paadipoest uue, juhtmevaba süsteemi, mille paigaldasime vöörikajuti kappi parematesse tingimustesse. Nüüd saan ma taas paadi vöörist ankrupeli juhtida ega pea käega vehkides rooli taga olevale Ruule peli juhtimiseks märguandeid tegema.
Meie kõrval oli ankrus Ameerika lipu all purjetav ungarlane.
Üks omamoodi kata.
Rannaelu korallrifil.
Moorea ilma pilvedeta.
Õhtutuledes Marina Taina.
Järgmisel päeval otsustasime tõsisemalt jalgu sirutada ja läksime kohalikke künkaid uurima.
Ühtegi jalutusrada me ei leidnud ja nii me kõndisimegi piki külavaheteid.
Vaade Tahiitit ümbritsevale korallivööle. Pildil vaskul on Taapuna Pass.
Kuskil seal all on ka meie Troll. Valge riba moodustab veealusel korallvööl murduv ookeaniummikas. Sealt läbi ei pääse.
Marina Taina-s kohtasime üle hulga aja taas ühte purjetavat soomlast. Markku on Swan 41-ga teel juba pea kaks aastat. Oma retke alustas ta Kariibidelt ja on nüüd Kap Hoorni kaudu Polüneesiasse jõudnud.
Tal on meeskonnas Kolumbia päritolu Johan.
Niisiis, ümber Hoorni on tuldud.
