Teel Rarotongalt Niuele jääb rajale praktiliselt vee alla vajunud Beveridge atoll. Sellest atollist on järgi jäänud ainult praktiliselt veega samas tasapinnas olev korallrõngas, ei ühtki puud ega midagi muud üle veepinna ulatuvat kui üks laevavrakk ja murdlained. Küll aga on siin väga hea ankrukoht puhkuseks ning kalade vaatluseks. Läbipääs atolli on nii sügav ja lai, et seda võib ka öösel üritada. Parem ilmselt siiski mitte, sest kaardistatud on see koht üksnes siin käinud purjetajate eskiisidega ning GPS-teekonnapunktidele lisaks on kasuik ka visuaalne pilotaaž.
Meie sisenesime läbipääsu lõuna ajal kui päike oli kõrgel ja veidi seljataga. Siis on vähimgi sügavuse muutus ning korallide lähedus mere värvi muutusena selgelt näha. Motoriseerisime atolli vastasserva vraki lähedusse ja jäime umbes kolme meetri sügavusele helesinisele liivaväljale ankrusse.
Eemal näha olev tumedam sinine tähistab laguuni ligikaudu 11 meetrise sügavusega sisemist osa. Seal on palju korallipäid kuid õnneks ei ulatu need pinnale nii lähedale, et meie 1.65m süvisega kiilu ohustada. Helesinine madalam osa on korallivaba liivaväli.
Plaan oli siin mõned päevad puhata ning snorkeldada. Nii me tegimegi.
Kadri näitab kuidas lenkala meile paati sai.
Huvitavam kalaelu on seal kus leidub koralle ehk siis riffi läheduses. Sinna läksime jullaga. Tuul oli kõva ja vett tuli näkku kohe hoolega.
Vastu tuli stingray…
…ja palju muidki igasugu elukaid.
Korallide vahel magas suur hai.
