Teekond Uus-Meremaale ja esimesed muljed.

Ilmaennustus lubas lähipäevadeks kena idatuult ja kärsitus oli hinges. Kuigi leidsime Nuku’alofa lähedalt omale ühe Tonga toredamatest ankrukohtadest (Atata laguun) kus oleks võinud veel ja veel elada, oli orkaanihooaeg lähenemas ja aeg Uus-Meremaa poole teele asuda käes.

Viimane päikseloojang Atata-l.

Lahkusime Nuku’alofa-st 15. oktoobri keskpäeval vaikse edelatuulega mootorpurjetades. Mõte oli õhtuks veel kuhugi Tonga serva ankrusse jääda, et siis järgmise päeva hommikul lõunasse teele asuda. Me ei olnud veel paari tundigi teel olnud, kui märkasin instrumendipaneelil hoiatustuld põlemas – madal õlirõhk. Mootor kohe seisma ning õli kontrollima: tase normaalne ja leket pole. Milles on viga? Kas tõesti õlipump, mis põhimõtteliselt peaks kestma kauem kui mootor ise? Otsustasime, et tagasi Tongale me ei keera ja tegeleme probleemiga Uus-Meremaale jõudes. Seal ju kõik vajalik olemas. Nii mööduski esimene sõidupäev saarestikus loovides ja nõrgukese tuulega sobivaid läbipääse otsides. Õhtul olimegi saartest ohutus kauguses. Isegi tuule täielikul hääbumisel ei oleks hoovus meid enam madalikule triivinud. Seega saime suhteliselt rahuliku südamega avaookeanirežiimile lülituda – sõidutuled ning AIS-alarm tööle ning ise magama.

Hommikuks oligi kohal lubatud värske idatuul mis puhus meid mitu päeva kenasti lõuna poole. Viiendal päeval aga tuul nõrgenes ja keeras vastu. Olime umbes poolel teel Whangareisse, aga nüüd, loovides ja tuule arvatavatele suunamuutustele mängides, algas meie selle etapi aeglane osa. Tuul vaikis aeg-ajalt sedavõrd, et võisime autopiloodi välja lülitada ja triivi jääda. Üldiselt üritasime siiski kasvõi sõlmese kiirusega kuhugi lõuna või lääne poole saada.

Vaikse ilmaga on hea laevatöid teha ja nagu ikka, neid koguneb. Magesti vesi hakkas pisut soolakaks muutuma. Kuigi otsest veeprobleemi meil ei olnud, sest paak oli endiselt peaaegu täis, võtsin riista lahti ja vahetasin ära membraani tihendid ja korraks see aitas, aga mõne päeva pärast oli vesi taas soolakas. Võtsin magestit veel mitu korda lahti ja vahetasin erinevaid tihendeid, aga lõpuks osutus ikkagi vigaseks membraan ise. See oli ootamatu ja ebameeldivalt kallis lahendus, meie magesti oli membraanivahetuseks veel liiga uus ja olime enda arvates selle eest igati hoolitsenud. Õnneks oli meil varumembraan kaasas ja sellega töötas magesti laitmatult kuni Opuani, kus me membraani taas konserveerisime nagu pikemaks kasutuspausiks kohane.

Meie üheksa aastat tagasi Inglismaalt ostetud kokpitipadjad on viledaks kulunud ja Ruu teeb mida suudab, et neid vähemalt Uus-Meremaani kasutuskorras hoida.

Nii käib ookeanipurjetamine vaikse tuulega.

Aeg ajalt külastas meid mõni tigedama olemisega pilv. Üldiselt need meie madalate mastidega alapurjestatud Trollile ohtlikud ei ole.

Kambüüsis valmis järjekordne leivapäts.

Kui tuul meie retke 13. päeval lõunasse ja lõpuks kagusse pööras, otsustasime Whangarei asemel Opuasse sisse keerata. Ette rutates võib öelda, et see oli õige otsus – see kant on kohutavalt ilus. Kuna me mootorile loota ei saanud, siis purjetasime praktiliselt Opua Bay of Islands Marina karantiinikai otsa juurde. Õnneks oli tuul soodne ja lõpuosas suisa tagant.

Sissesõit on nii lihtne, et siia oleks rahuliku südamega ka öösel saabuda võinud. Meie lähenesime kuulsale Bay of Island-ile hommikul.

Üks asi mis siin kohe silma hakkas on kõikvõimalike trimaraanide rohkus. Ainult sisse sõites kohtasime neid kümme korda rohkem kui kogu senise reisi jooksul.

Troll karantiinikai ääres. See kaijupp ei ole kaldaga ühenduses ning on siiakanti välismaalt saabujale kohustuslik esimene peatus. Enne kui tolli- ning karantiiniohvitserid oma luba ei ole andnud, ei tohi mujal isegi mitte anrusse jääda, et valget aega oodata.

Erinevalt netist saadud muljele oli sissetollimine äärmiselt kena, kiire ning mugav. Äärmiselt viisakad ning sõbralikud ametimehed, -naised ja -koerad olid selge rõõm suhelda. Viimasena meie juures viibinud tollimees andis meil veel karantiinikai juures otsad lahti küsides kuhu me edasi suundume ning, üllatus-üllatus, võttis marinakai ääres ka meie otsed vastu. Fantastiline!

See puuvilja- või narkokoer, ei tea kumb ta täpselt oli, oleks hea meelega ennast töötamise asemel hoopis meie vöörikoisse magama keeranud. Ilmselt meie paadis teda ükski lõhn ei erutanud.

Esimene päev Uus-Meremaal võttis meid vastu 12 kraadi ja uduga. Selge see, et troopikas me enam ei ole.

Suur kergendus pärast mootori õlirõhu kontrolli sõbralike mehaanikute käest laenatud manomeetriga – rõhk on normis. Miks see lamp siis põleb? Manuaalid taas lahti ja viga otsima. Lahendus oli lihtne: Trolli mootori armatuurlaud on vana, üle värvitud ja kulunud tekstidega; põles hoopis mootoriaku laadimise tuli. Kahtlus on minul – korraldasin akude laadimise Tongal ümber ja ilmselt on mingi juhe veel akuraatselt ümber asetamata. Üks töö töödenimekirja juurde. Õnneks tegelikkuses mõlemad akud laevad.

Trolli pragunenud pinnaga küljed on pika merereisi jooksul ohtralt sodi külge võtnud. Enne Tongalt lahkumist küürisin nii poordid kui põhja kenasti puhtaks. Põhi on vaatamata mahakulunud mürkvärvile enam-vähem puhas.

Pardipere prääksus parda ääres.

Nendest pungadest puhkevad Jõuluks punased õied.

Kutsusime õhtuks külla Bora-Boral kohatud Kerry ja Bruce-i.

Kuna suur mure mootori seisukorra pärast langes ära, siis saime rahuliku südamega kohaliku eluga tutvuma asuda. Pesime puhtaks kaks masinatäit pesu ning võtsime ette jalutuskäigu mõne kilomeetri kaugusel asuvasse pisikesse kuid väga turistlikku Paihia väikelinna. Rada sinna kulgeb piki randa ja on osa tohutu pikast Te Araroa rajast. Uus-Meremaa on tõeline jalutajate paradiis ja see asjaolu hakkab meile vaikselt kohale jõudma.

Need autopraamid sõeluvad Opua ja Okiato (siin asus Uus-Meremaa esimene pealinn, esialgse nimega Russell) vahel. Jalakäija saab üle 1 NZ$ eest.