Soovisime sadamakai äärest ära ankrusse ja mõne miili kaugusel asuv Uus-Meremaa asustamise algusajast pärinev Russelli väikelinn tundus huvitava sihtkohana, aga enne lahkumist tahtsime veel mõned väiksed tööd ette võtta. Mulle on meie kasutusakud veidi muret tekitama hakanud – neist on selgelt osa mahtuvust kadunud. Mõõtsin korraliku laadimise järel akuhappe erikaalu üle kõigis 24-s akupurgis. Tulemus kõikus vähe ja leppisin, et tegemist on loomuliku vananemisega.
Kuna Uus-Meremaa seadus nõuab, et kaldavõrku ühendatud juhe oleks sertifitseeritud, siis lasksime ühe oma juhtmega seda teha. Elektrik oli lõbus ja jutukas Hollandi päritolu laevamehaanik kes mõned aastat tagasi oli siiakanti pidama jäänud.
Nagu ikka enne sadamast lahkumist võtsime paagid vett ja kütust täis. Viimane kütusetankimine oli meil Bora-Boral ja üks paagikorkidest oli selle ajaga nii kinnikorrodeerunud, et selle lahtikruvimiseks läks vaja näpitsaid.
Lühikese eespurje all veedetud matka järel olimegi ankrus Russelli lähistel Matauwhi lahes. Selle ankrukoha põhieelis on mugav maabumiskoht jullale Russell Boating Clubi-i ujuvsilla ääres.
Siin siis kogu klubihoone koos kai ja väiksematele jahtidele sobiliku slipiga.
Klubilind.
Mürakad mägisibulad teel linna.
Russelli rannapromenaad.
See viigipuu pärineb 1870-ndatest aastatest nagu kõrvalolev majagi.
Seda vägevat purjekat kasutatakse turistide lõbustamiseks.
Õhtul seadsin meie grilli üles kasutama gaasi pisikeste CampingGaz-i purkide asemel äsjahangitud Uus-Meremaa 5kg balloonist. Uus-Meremaal, nagu ka Austraalias ja USA-s, täidetakse ainult kohapeal sertifitseeritud balloone. Odavam kui meie vanade balloonide legaliseerimine oli muretseda paar uut kohalikku pudelit. Pealegi on meie 2,7 kg CampingGaz-i balloonid tänaseks nii roostes, et kahte neist keelduti Bora-Boral täitmast. Niuel saime need siiski gaasi täis lastud. Vorstid olid väga maitsvad.
Meie Troll oli ankrus heas seltskonnas.
Kohe kõrval oli tore puksiirist ümber ehitatud lõbulaev.
Ja selline kiire olemisega mootorjaht. Muidugi tri!
Russell on kena väike linn.
Otsustasime kõndida poolsaare põhjatippu.
Päiksekell oli muidu täpne, aga ei olnud keeratud suveajale.
Vaade klubi juures poi otsas olevatele jahtidele. Troll jääb paremale nurga taha.
Russell.
Russelli paadisild. Siinpool on jahte vähem.
Mõned lilled ka.
Isaga kalale. Söödaks olid kalmaarid.
Kala on in.
Vaated teelt poolsaare tippu.
Tagasi linna mõtlesime minna piki mereranda.
Algus oli ilus.
Peagi aga ronisime mööda kaldakaljusid.
Peagi sumpasime juba läbi kaldavee.
Õnneks leidsime raja läbi kultuursema äärelinna.
Hommikune külaline.
Russell asub kitsal poolsaarel ja on igast küljest ümbritsetud kaunite lahtedega. Sel päeval läksime tutvuma idapoolsetega.
See on Long Beach.
Kõrvallahes on ankrus võrdsel hulgal kata- ja trimaraane.
Otsustasime selle üle vaadata sõltumata hoiatavast sildist.
Rajaäärsed lilled.
Polnud seal plaažil hullu midagi.
Tagasi Long Beach-ile.
Kaunid rannamajad.
Pisike privaatne plaaž.
Kivikesi ja karbitükke sorteerimas.
See sobib sõrmuseks.
Minu jaoks on need siiski mõni number väiksed.
Tahtsime veel läbi käia Russelli ja Okiato (vana Russell) vahelise raja. Enne Russell-ist väljumist sattusime sellise kruusipuu otsa.
Rada läks läbi mangroovide.
Need on siinse mangroovi viljad.
Kui puu on ees, siis tuleb rada üle selle teha!
Umbtee.
Vahel tulime jälle tsivilisatsiooni välja ja siis olime taas metsas.
Teeäärne installatsioon pesupulkadega.
Rada oli korralikult etappidesse jagatud ning akuraatselt tähistatud.
Mõned lilled ka.
Okiatost on lühike praamireis Opuasse. Olime sadamavõtme enda käes hoidnud ja Ruu kasutas veel korra tsivilisatsiooni võlusid ning käis duši all. Mina ostsin paadipoest välja sinna tellitud mutrid.
Tagasi paati jõudes avastasime, et tugev, puhanguti nii kahekümnemeetrine tuul oli jagu saanud DuoGen-i rootori ühendusmuhvist ja tuulerootor vingus tühikäigul. Õnneks leidsin laevavarudest uue, nii et poole tunni pärast hõõrus meie asendamatu DuoGen taas voolu.
