Pärast pikemat peatust on tore jälle teel olla. Liikusime päeval ja ankurdasime ööseks sobivatesse lahesoppidesse. Kui minek tundus mõnus ja polnud viitsimist kuhugi sisse keerata, siis tegime ka üleöötrette.

Esialgu olid kauguses näha kuulsad Glasshouse Mountains ehk Kasvuhoonemäed. Need on mõnesajameetrised kaljumürakad, mis tasasest kõrbeväljast kihvadena välja ulatuvad. Kahju oli neist see kord ilma kohapeal käimata mööduda, aga lähem tutvumine oleks tähendanud kuhugi sadamasse keeramist ja auto rentimist, milleks meil hetkel pole ei kannatust ega ka vahendeid.

Madalad mangroovikaldad muutusid liivadüünideks. Lähenesime maailma suurimale liivasaarele – Fraser Islandile.

Fraseri ja suure maa vahel on laevatatav läbipääs nimega Great Sandy Strait oma madalate ookeaniummika eest kaitstud vetega. Loomulikult otsustasime selle üle vaadata. Lõuna poolt sinna sisenemiseks tuleb ületada tõusu-mõõna hoovuste kujundatud liivavall, mis nagu meie plaažidele voolavate rannaojade suudmedki, pidevalt oma kuju muudab. Juba eemalt oli näha ja kuulda tohutuid murdlaineid – paarimeetrine pikk ummikas muutus sügavuse vähenedes enam kui viiemeetriseks, horisonti varjutavaks, järsuks ning vahuseks veeks. Kusagil pidi olema vooluvee uhutud läbipääsukanal, aga kus? Esimesel pilgul oli murdlainete vall kogu horisonti kattev. Õnneks on Fraseri rannal meremärk suunatud tulega, mida vastavalt läbipääsu asukohale ümber häälestatakse. Öösel on tuli kolmevärviline: valge – oled õigel teel, kui tuli läheb roheliseks – hoia vasakule ja samuti, kui tuli muutub punaseks, siis paremale. Päeval on sellest tulest näha ainult valge komponent. Seega, kui tuli kustus, siis EI OLE õigel sihil! Lähenesime liivavallile merekaardile märgitud kursil ja loomulikult polnud näha mingit tuld. Piki murdlainevalli liikudes üritasin selles kas auku või vähemalt madalamat kohta leida ja ühel hetkel tundus see ka seal olevat. Mis siis ikka, vöör saare suunas. Endal peas keerlemas mõte, et mis saab siis, kui laev külje murdlainesse peaks keerama või valitud koht valeks osutub ja kiil liiva lõikub. Kõik läks siiski viperusteta ja lummavas lainekohinas ning vahus hakkas paistma ka valge juht-tuli.

See pilt on tehtud tagasivaates kohe meie valliületuskoha kõrval.

Võrdluseks veel mõni minut hiljem tehtud pilt meile vastu sõitnud umbes 15 meetrisest ketsist juba veidi rahunenud vees.

Idüll, vaid mõne miili järel, meie ankrukohas Pelican Bay-s.

Nii see siin käibki – pärast päevarahmeldusi läheb ankur sisse ja meeskond mõnuleb kokpitis looduse värvimängu jälgides.

Kohalikke plaažisõidufänne Fraserile vedav praam. Kaisid ei ole, peale- ning mahasõit toimub liivarannal.

Fraseril pidid dingod elama. Läksime seda väidet oma järgmises ankrukohas Garry’s Anchorage-s kontrollima, aga kahjuks me peale värskete jälgede midagi ei näinud.

Meie ankrunaabrid vihaseks tõmbuva taeva all.

Ikka edasi piki Fraseri kallast, see saar on umbes 70 miili pikk. Vastu tuleb igasugu ujuvvahendeid.

Üks hetk paistis erksinises taevas päike…

…ja järgmisel joonistus vihmasabinas horisondile vikerkaar…

…või kaks.

Kauni nimega Lagoon-i ankrukohas pidime jääma paika lihtsalt kalda äärde, sest laguun ise oli meie jaoks (vähemalt mõõnaajal) ilmselt liiga madal. Kuna tuul hoidis Trolli küljega ummikas, siis pidime kõikumisest jagu saamiseks taas ahtrianku kasutusele võtma. See pisike täpp kauguses olen mina kummikaga ankrut välja viimas.

On aeg Lagoon-iga tutvuma minna.

Troll helesinises vees (vaatamata hallidele pilvedele).

Katad mõõnavee lompides.

Sigrimigri rannaliival.

Tagasi koju.

Järgmisel hommikul avastasin mastitoppi seirates, et meie Raymarin-e tuuleandur rippus õnnetult paari juhtmekarva otsas. Miks küll nüüd? Polnud ju mingit kõvenat tuultki olnud!

Sama pilt suts lähemalt.

Üks pilt Trollist ka.

Katki mis katki.Plastist kinnitusmuhv oli otsad andnud.

Nii tunni pärast oli andur taas ühes tükis.

Kuid nagu pärast paigaldust mastitopis, tööle see värk siiski ei hakanud. Lähemal uurimisel oli selge, et lisaks korpusele oli järgi andnud ka üks ühenduspistiku pinnidest. Raymarine ja selle edasimüüjad saavad jälle jõukamaks.

Taas tavaelu juurde.

Austraalia kalad on mihklid lante nööri otsast ära hammustama.

Nad teevad seda nii puhtalt, et isegi lipsu landipoolne aas jääb terveks!

Hakkame lähenema oma järgmisele pikemale peatuskohale Whitsunday saarestikule ja täpsemalt selle keskusele Airlie Beach-ile.

Veel üks sõiduöö ja olemegi kohal.

Noorkuu tähendab kõrgeid tõuse ja madalaid mõõnasid.

Airlie Beach elab turismist.

Kas see paat elas siin ankrus troopilise tsükloni Debbie üle? Purjedest ei ole just palju järgi jäänud.