Rodrigueselt lahkudes viipas meile üle sadama laiuv vikerkaar.

Kuna ees ootas pärituuleretk kuumavas troopikapäikeses, siis me ei hakanud isegi kokpitikatet maha võtma. Suurpuri jäi pakituks, sest liikusime liblikas eespurjede ning besaani jõul.

Hommikupoole tegid elektrit päikesepatareid, aga õhtupoolikul ning öösel saime voolu truult DuoGen-ilt. Troopikas läänesuunas liikudes jäävad meie päiksepaneelid juba alates kella kahest purjede varju.

Liikusime nõrgenevas passaadis ja kahanevas tempos. Siiski, juba neljandal sõidupäeval hakkas paistma Reunioni sakiline profiil. Tänu stabiilsele, kuigi nõrgapoolsele, tuulele kujunes ööpäevaseks keskmiseks läbisõiduks meie kohta päris hea 118 miili.

Meie lähenedes värvus saar roheliseks.

Paistma hakkasid järsud kaljunõlvad ning kitsad orud.

Poole kolme ajal pärastlõunal üritasime siinse marinaga raadio teel ühendust võtta (kanal 09). Vastuseks ei tulnud piuksugi. Õnneks oli meil  koht kinni pandud, nii et suundusime uhkelt marina uude basseini (Darse Titan). Loomulikult, olime ju jälle Prantsusmaal, oli meile lubatud kaikohal C7 juba üks purjekas ees. Võtsime lihtsalt lähima vaba augu.

Ka kass juba ootas.

Päris põnev oli taas jahtsadamas teiste omasuguste seas seista ja naabritega muljeid vahetada. Oleme ju viimase üheksa kuu jooksul olnud jahtsadamas vaid ühe öö.

See sadamaosa on vaid kaks aastat vana ning kaid näevad uhiuued välja. Navionicsi viimasel kaardil seda veel ei olnud ja ma tegin Google Earth-ist arvutisse OpenCPN-i kaardiplotterisse uue sadamakaardi. Lihtsalt igaks juhuks, et kui oleks näiteks öösel sisse tulema pidanud. Kui ise näpukat ei tee, siis on Google Earth-ist tehtud kaart nii täpne, et sõida selle järgi või aiste vahele.

Kõik ülejäänud paatijad tundusid Prantslased olevat. Inimesel on ju omakeelses keskonnas mugavam. Viimane muulastest paatkond sellel Super Maramu-l lahkus meie saabudes. Sellel pildil imeb ta ennast enne lahkumist 0.60 euro/liiter maksvat maksuvaba kütust täis.

Siin on Vaade Point de Galets (Le Port) sadamasuule. Vaatamata internetist leitud segastele sissesõidukirjeldustele on see tegelikult väga lihtne: otse sisse ja basseini lõpus, enne kui maa vastu tuleb, paremale Darse Titan-i betoonväravate vahele.

La Port, nagu nimigi ütleb, on sadamalinn. Lisaks on siin veel mõnevõrra tööstust. Turism ja kaubandus on põhiosas mujal. Vaatamata sellele on siinne peatuspaik purjetajale väga mugav. Lähim supermarket on umbes poole kilomeetri kaugusel ja pisipoode täis kesklinn sealsamas kõrval. Oleks Darse Titan-i projekteerinud Sakslased (või Eestlased) oleks siin olnud sadamast väike trepp kesklinna suunas ja jalutatav distants veel paarisaja meetri võrra väiksem.

Marina kontor asub vanas sadamaosas ja sinna viib ebamugav, sadamatranspordi vaheline mõnekümneminutine, jalutuskäik. Mõned ütlevad, et see valge naljakas marina kontorit sisaldav maja pidi Sydney ooperiteatrit meenutama.

Täie kindlusega võib aga öelda, et see mingi firma valge kontorimaja meenutab väikest kruiisilaeva.

Keegi oli sadamasse auto ära visanud. Kapoti (mida enam ei olnud) all oli osaliselt olemas väike diiselmootor, kõik kallid sissepritsed ja hõõgküünlad veel kenasti plokis. Kahjuks on need liiga väiksed meie päevinäinud Volvo-Pentale.

Sadamas jalutades saime endale sellise sõbra.

Veel paar pilti faunast ja florast.

Kolmapäeval on La Port-is turupäev. Läksime meiegi värskevarusid täiendama. Tunnustavalt tuleb märkida, et praktiliselt kõik fruudid ning juurikad on Reunioni kohalik kraam. Hinnadki igati mõistlikud, eriti pärast Austraaliat ning mõrvarlikke Jõulusaart ja Cocos Keelingut.

Kuskil sai vist juba märgitud, et kuigi mootor töötab kenasti, on kuskilt õlisse ilmunud vesi. Umbes tunni mootorikäigu võrra tagasi Rodriguesel vahetatud õlis oli taas pisut vett. Pumpasin õlist raskema, veeseguse õli karteripõhjast välja (kuni hakkas klaari õli tulema). Kuna veesegust sodi oli karteris alla liitri, siis otsustasin õlivahetuse Lõuna-Aafrikani edasi lükata.

Kui käed juba korra määrdesed olid, siis otsustasin ka besaanvalli vintsi hooldusse võtta. See keeldus kohe Rodrigueselt väljudes tööd tegemast ja, nagu pildilt näha oli koledasti sodi täis. Ega sellest õiget elulooma enam saagi, sest isegi kinnitus on tükkideks korrodeerunud.

Katki oli ka üks vedrudest. Kuna mul Lewmari vedrusid varuks polnud, siis nakitsesin selle näpitsatega ajutisse töökorda.

Peli töötab taas nagu kell.

Siin mõned pildid kesklinna ümbruses tehtud jalutskäigult. Mäed on sajupilvedes.

See kunstlik juga on linna ainsas arvestatavas pargis.

Vaade konteineriterminali suunas. Meres ujumine on haiohu tõttu ametlikult keelatud.

Õngitsejad linnaserva kivisel plaažil.

Lõbusaks maalitud mahuti.

Matkajale on Reunion tõotatud maa. Loodus nagu Uus-Meremaal, aga 9-kraadise vihma asemel sajab siin 29-kraadist. Radu on kümneid ja enamus neist on dokumenteeritud parimal seninähtul randopitons.re nimelisel matkaveebisaidil. Meie valisime 15 kilomeetrise raja umbes tunnise bussisõidu kauguselt sadamast.

Selge ilmaga on vägevad vaated garanteeritud. Kahjuks katab siinseid mägesid tihti vihmapilvede müts. Seega on soovitav kasutada rendiautot ning alustada ronimist varahommikul, kui selge taeva tõenäosus on suurem. Samuti on kasu ilmaennustuse jälgimisest, sest päevad ei ole vennad. Kuna meie oleme mootoriremondi tõttu juba niikuinii siinses ohtlikus tsüklonihooajas, siis polnud meil muud valikut kui võtta parim mis hetkel saada on.

Leia pildilt raja algus. Lisan, et punaste siltide vahelt läheb eratee.

Jah, rada oli tõesti olemas.

Konni oli siin nagu Christmasel krabisid.

Ruu udusel mäenõlval.

Kui pilved korraks hajusid, saime meiegi avanevaid vaateid nautida.

Maagiline rada piki teravat ribi.

Vett olid täis nii õhk kui taimed.

Ruu sukeldumas kääbikumetsa.

Rada käis üle kolme, kuskil pooleteise kilomeetri kõrguse, tipu.

Puhkehetk mäetipus.

Järgmises orus avanes (mingil määral) vaade sõnajalapuumetsale.

 

Taolist sõnajalgu ning sammalt täis padrikut kohtasime viimati Uus-Meremaa lõunasaare lõunaosas. Komforditase on siinses troopikas mõistagi hoopis kõrgem

Mõni tuttavam lill ka.

Vettinud, kuid siiski mitte külmetav matkaja.

Tänu märjale ilmale võttis selle raja läbimine meil reklaamitud seitsme asemel üheksa ja pool tundi ja viimasest sadamasse minevast bussist jäime me seega maha. Õnneks möödus meist üks lõbus noor paar pisikese autoga, kes meid vaatamata sajule ja pimedale tee äärest üles noppis. Kuhu neil algselt plaan minna oli, me teada ei saanudki. Igatahes viskasid nad meid sadamaväravasse ära ja säästsid meie väsinud jalgu 18 km pikkusest lisamatkast. On veel maailmas häid inimesi!

Jälle tuleb möönda, et aega peaks rohkem olema. Siit saarelt enne paarinädalast stoppi lahkumine on tegelikult kuritegu. Pigem tuleks siia varuda kuu. Kahjuks meie pikemat puhkust siin endala lubada ei saa ja plaan on juba paari päeva pärast edasi liikuda.

Kuna meie vastremonditud mootor on juba mõned tunnid töötanud, siis on aeg plokikaane poltide pingutamiseks ja klapipilude kontrolliks. Siin on aga üks suur AGA – mul ei ole ei selleks vajalikku momentvõtit ega lehtkaliibreid. Harjutasin salongis omaette natuke aega prantsuskeelseid tehnikatermineid ja läksin naabreid intervjueerima.  Ennäe, saingi laenuks lehtkaliibrid. Momentvõtmega oli asi tõsisem. See on kallis riist ja keskmisel purjetajal seda tööriistavalikus ei ole. Õnneks oli üks sadama mehaanikatöökodadest vaatamata laupäevale avatud. Pärast väikest soojendusjuttu minu “hiilgavas” prantsuse keeles selgus, et nädala sees tegeleb see rahvas paatidega, aga laupäeval tulevad letti autod. (Mõni fänn võib ära tunda tõstukil rippuva Simca ralliauto.) Veel veidi veenmist ja kahtleva näoga mehaanik otsis kapist välja mulle nii vajaliku momentvõtme, öeldes, et see ei ole tema oma ja ta peab omanikult enne selle laenutamist nõusoleku saama. Üllataval kombel sai ta õige mehe kohe telefoni otsa, aga kõne oli lühike. OK, mõtlesin, kogu aeg ei saa võita. Üritasin taas prantsuse keelele kontsentreeruda ning hakkasin aimama, et asjad liiguvad hoopis minu kasuks. Jutt käis sellest, et peaks ikka mingi paberi tegema ja kas mul on mõnda dokumenti kaasas! Pakkusin ID-kaarti ja laeva passi, millega oldi väga rahul.

Peatselt olidki dokumendid kopeeritud ning ma võisin hinnalise tööriistaga minema kõndida.

Kes diisltega nakerdanud on, see teab, kuidas plokikaanepoltide pingutamine käib: nukkvõll maha, tagasivoolutoru maha ja sissepritse kinnitused eest ära (õnneks saab düüsid sisse jätta).

Ja saabki momentvõtmega poltide kallale. Mõnevõrra üllatavalt olid poldid heas trimmis ja lisapingutust vaja ei olnud. Mehaanik Richard oli pärast mootori proovikäivitust, hommikul enne mootori paati toomist, poldid veel korra üle käinud. Ilmselt see aitas. Seevastu klapid tahtsid reguleerimist küll. Mulle mittetavapäraselt õnnestus seekord kogu värk ilma midagi ära lõhkumata jälle kokku ka panna. Ja, üllatus-üllatus, mootor käivitus esimesel katsel. Rohkem ma ennast ei kiida, sest muidu tuleb võimalik järgnev kukkumine liiga kõva.

Nüüd ongi jäänud veel veidi paati küürida ning homme hommikul regame end Reunionilt välja. Siis pealelõunane poetiir (esmaspäeva hommikul on toidupoed kinni) ja asumegi taas teele. Sedakorda üle tormisemate vete kui viimasel ajal harjumuspäraseks saanud.