Durban, esimesed muljed

Kaikoht käes tõime Trolli kohe ankrust ära. Siseinfo kohaselt ei ole mõistlik sellega pikalt viivitada, sest süsteem on suures osas isereguleeruv ja kui koht on läinud, siis see on läinud.

Trolli kere oli päris kole. Viimati küürisin seda India Ookeani teises servas Cocos Keelingul. Pärast seda ei ole räpastes sadamavetes enam riskinud pesutööd ette võtta. Õnneks tuli oma teenust pakkuma tuuker Manta ning lubas 20 euro eest paadipardad puhtaks pesta.

Paari päeva pärast nägigi Troll palju parem välja. Sadamavesi oli aga endiselt prügine.

Paaditööde nimekiri oli pikaks veninud. Väänasin sirgeks Duogen-i kinnituskahvli. Imekombel on see endiselt ühes tükis.

Vahetasin välja ka Duogen-i läbiroostetanud “roostevaba” kinnituspoldi.

Tühjad gaasiballoonid saab anda Chris-i (tuntud ka kui Barnacle Bill) kätte, kelle kontor on sobivalt vaid sajakonna meetri kaugusel marinast. Samast võib leida ka muud paadile vajalikku träni ja ta parandab ka purjeid ning teeb muud kangatööd. Mina sain temalt purjeteippi ning -riiet. Omad varud on juba otsakorral.

Genual vajasid parandust paar auku ning hulgaliselt kulunud õmblusi. Selle peale läks terve päev.

Mastis oli vaja välja vahetada nõrgukeseks jäänud grootpoomi tirk ning läbipõlenud lamp mootorsõidutules. Ühelepoole ka taglast kontrollides selgus, et meil on probleem. Tagumine vasakpoolne vant oli praktiliselt minekul – ülemise kinnituse juurest oli katki päris mitu trossitraati. Paar traati oli katki ka vasaku barduuni ülemise kinnituse juurest.

Seega luhtus meie lootus kohe pärast jõule edasi lõuna poole liikuda. Mis siin ikka, laevas tööd jätkub.

Imekombel õnnestus meil siinse Raymarine esindaja Fonze Marine Electrical-i kaudu tellida Kaplinnast meil juba enne Rodriguest purunenud autopiloodi ajami hammasratas ja rihm. See ei olnud küll hädavajalik, sest kasutusse oli võetud varuajam, aga mine tea kaua seegi vastu peab.

Ruu süles on külaline naaberpaadist.

Kui parasjagu tööd ei viitsinud teha, siis vaatasime marinas ringi ning tegime esimest tutvust linnaga.

Durbani jahisadam sai paar kuud tagasi siin märatsenud 50 m/s tormis kõvasti kannatada. Kaid lagunesid ning paadid kuhjusid üksteise otsa. Praeguseks on enamus kaisid taas paigas ning elu normaalne, veesüsteem töötab ja mõne kai juurde oli isegi elekter juba kohale veetud.

Kuigi sadamast linnahallini on vaid paarsada meetrit ning arhitektuurist õhkub heaolu, on see kõik petlik. Tegemist on slummistuva linnaosaga kuhu valged oma jalga üldiselt ei tõsta.

Meid hoiatati taskuvaraste eest ja öeldi, et asi võib ka vägivaldseks minna. Hädavajalikud toiduostud ja muu sellise saab õnneks tehtud vaid paari bloki kaugusel sadamast ja kui liikuda vaid päeval ning silmad lahti hoida, siis saab hakkama ilma probleemideta. Igatahes on kõik kohalikud kellega meil siin tegemist äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud olnud.

Jõululaupäeval jõudis Durbanisse kohale ka prantslastest Ecolibri seltskond, kellega me kohtusime Reunioni sadamas.

Seda just parasjagu enne esimesel pühal kohale jõudnud edelatormi. Isegi jahisadamas oli tuul puhanguti üle 20 m/s, mis siis veel avaookeanil olla võis.

Esimesel jõulupühal tööd ei teinud ja käisime hoopis Durbani botaanikaaias. Kuigi see on sadamast vaid mõne kilomeetri kaugusel, ei soovitatud meil sinna jala minna – võtke takso. Otsustasime siiski jalutuskäigu kasuks, sest pärast pikka paadis istumist kulub liikumine marjaks ära.

Botaanikaaed on siin tõeliselt liigirohke ning troopiliselt lopsakas, igati külastust väärt.

Lootoste tiigis ujus paadivrakk.

Järgmises tiigis olid muud veelilled ning ka mõned veelinnud.

Ruu ja lilledest tehtud liblikas.

Orhideemaja on siin seninähtuteist mitmekesiseim.

Pargist ei puudunud ka jõuluteemaline nurgake.

Õige värvikas põõsas.

Kes Uus-Mermaal rohkem matkanud, tunneb Kauri juba kaugelt ära. See puu on veel üsna nooreke, aga mina näen selle kõrval ikka väga pisike välja.

Palmitüve kaunis muster.

Uus-Ginea eukalüpti värvikas koor.

Nagu ka mujal Durbanis on ka siin tunda, et sel linnal on olnud paremaidki aegu. Botaanikaaia palmiallee on endiselt muljetavaldav.

Mis värk see on?

Veel paar kaunist õit.

Järjekordne võimas puu.

Lihtsalt üks maagiline nurgake.

Tagasi koju. Ikka jala ja kohalike seas.

Turvanõuded paistavad kõrged olevat.

Kuna meil parandustöid vajava taglase tõttu on aeg taas maha võetud ja asume üle mõne aja jälle tsiviliseeritud, aga samas mõistliku hinnatasemega kohas, siis otsustasin küüned meie pisut tembutavasse mootorisse suruda. Pumpasin karteri põhjast pool liitrit veesegust õli välja ja jätsin selle mõneks ajaks settima, et enam-vähem puhast vett kätte saada. Maitsetest andis selge tulemuse — õlisse tunginud vesi on soolane. Seetõttu otsustasin põhikahtlusaluse, mootori õlijahuti, maha kruvida ning osadeks võtta. Seda jublakat me mootoriremondi käigus ei renoveerinud.

Kui vee sisse- ja väljavoolutorud olid maha kruvitud, siis oli näha, et õlijahutit oli juba varem silikooni abil hädapäraselt paigatud. See viga tekitas pisikese mereveeleki, kuid ei võimalda siiski veel õliga seguneda.

Parandasin ühenduse nii nagu oskasin ja panin kogu juraka taas kokku, kasutades ülalnähtust tublisti kvaliteetsemat kõrgtemperatuuri tihendisilikooni.

Igaks juhuks monteerisin maha ja kontrollisin üle ka mootori mereveepumba. See sai mootoriremondi käigus uue vastu vahetatud ja nägi endiselt veatu ja mittelekkiv välja.

Pärast pühi tuli läbi rigger Kevin, käis korra mastis ja oli minuga nõus, et vähemalt barduunid ja üks vant tuleb vahetada. Nad oleks olnud nõus selle töö kohe ära tegema, aga kahjuks neil mulle sobivaid tarvikuid (7mm trossi ja sellele sobivaid pressotsikuid) laos ei olnud. Seega lükkub töö uue aasta algusse.

Saime tuttavaks Johannesburgis elavate, aga oma paati Durbanis hoidvate Steve ja Wendy-ga.

Steve on insener ja kirglik purjetaja. Ta oli oma jahile Run Free just ise ehitatud Monitor tüüpi tuulerooli paigaldanud ja käis seda pea iga päev merel proovimas ja tuunimas.

See Koljatkurg (nii nad teda siin nimetavad) käis meie kõrvalkail jalutamas.

Üsna sadama lähedal, aga jälle: “Ärge sinna jala minge!”, asub Durbani kuue kilomeetri pikkune plaaž. No läksime ikka küll.

See on üks neist vähestest kohtadest Durbanis kus valged inimesed vabalt ringi liiguvad. Siin asub tuntud MarineWorld, mitmed hotellid ja kasiinod, rääkimata restoranidest ja kohvikutest ja muudest atraktsioonidest. Kõik kuus kilomeetrit plaaži kubiseb nii autoga, hobustel, jalgratastel kui ka jala liikuvatest politseinikest ning on korras ja puhas.