Meile East Londonis avanenud ilmavärav (ei tea kuidas seda eesti keeles nimetama peaks, otsetõlge inglise keelest – “ilmaaken” – ei kõla õigesti) oli ootamatult suur ja oleks meil lasknud kasvõi otse, siin rohkem peatumata, minema purjetada. Meil oli aga soov siinse tähtsaima mereäärse keskuse ja kuuldavasti lummava loodusega Kaplinnaga tutvust teha. Nii me Kaplinna poole kursi võtsimegi.

Kohe algul saime korralikku pärituult ja juba esimesel sõidupäeval hakkas laevas juhtuma – alla tuli genuat väljas hoidev spinnakeripoom. Poom  kukkus vastu Trolli metallreelingut pooleks.

Hävingu põhjustas Uus-Meremaal paigaldatud ülesveo purunemine.

Ploki mastikinnitusdetail osutus India Ookeani jaoks liiga nõrgaks. Neis keskmistes aukudes oli varem roostevaba poolrõngas.

Tasapisi ilm leebus ja me liikusime kenasti nii 10-15 m/s pärituules.

Kuna Kaplinna sadamas meile kohe kohta ei olnud, siis otsustasime sellele lähimasse suuremasse lahte, Hout Bay-sse seniks ankrusse jääda kuni küsimus laabub. Lahele lähenedes läks tuul oodatud vaibumise asemel pigem tugevamaks – ilmselt kohaliku topagraafia mõju. Rehvisime eespurje väiksemaks ning koristasime muud purjed üldse ära.

Oodatud ankrupaiga tuulevarju ei tulnudki. Kaldaäärsetelt mägedelt allatuhisev tuul ületas aeg ajalt 25 m/s ja puhanguti nägime anemomeetril 30 m/s lähedasi numbreid.

Kui lahte sisse keerates, pärast mootori soojenemist, genu kokkukerimiseks selle sooti järgi andsime, oli lapendamine nii kõva, et puri rebenes mõne sekundiga. Eks ta meil muidugi vanake juba oli ka, saime ta koos paadiga ja arvatav valmimisaasta 1996. Samast ajast pärit suurpurje pidime uue vastu vahetama juba reisi alguses Inglismaal Falmouthis.

Siin see siis kokku kerituna enne ankrusse jäämist.

Jäime ankrusse plaaži lähedale liivapõhjale, aga siiski kaldast piisavalt kaugel, et laine meie kohal veel murduma ei hakka.

Tuul järgi ei andnud ja isegi kokkukerituna lagunes meie genu jõudsalt edasi. Sellises tuules ei olnud ka mingit võimalust purje alla võtta, sest kui me selle mahavõtmiseks lahti oleks kerinud oleks sellest kohe vaid ribad järel olnud.

Kuigi laine oli madal, oli õhk vett täis.

Hommikul tulid meid vaatama delfiinid.

Pärast mõningast pusimist ja sakutamist saime vöörstaagi oma purje räbalatest vabastatud.

 

Kiirema sõiduga murdus järjekordselt ka Duogeni võlli ots.

Meid käisid tervitamas eelmisel õhtul vahis olnud vabatahtliku päästeteenistuse mehed. Ütlesid, et nad olid meil igaks juhuks silma peal hoidnud. Meie ankur õnneks lohisema ei hakanud.

Kauniduse skaalas võib Hout Bay ankrukohale maksimumpunktid anda.

Tuule pöördudes libises pilvetekk üle mägedevahelise kuru.

Kolme ülimeeldiva ankruöö järel liikusime edasi Kaplinna, Royal Cape Yacht Club-i jahtsadamasse.

Selle paarikümnemiilise ülesõidu jooksul saime nii päikest ja tuult kui udu ja vaikust.

Udu hõrenedes tulid peidust välja kaldakaljud ja nende ees, suurlinna majad.

RCYC marina asub tohutu Kaplinna sadama ühes nurgakeses ja selle kõige taustaks on loomulikult kuulus Table Mountain.

Meie ees sadamasse sisenev laev.

Taas kai ääres.