Ekskursioonid Kaplinnast

Kaplinna lähistel on rida kohti mille külastamine on siinkandis viibides praktiliselt kohustuslik. Üks neist on Hea Lootuse Neem või Tuuline Neem nagu oli selle algne nimi enne kui Hispaania kuningas selle ümber nimetas. Kaplinnast on sinna tunnike sõitu ja neem ise koos Cape Pointi nimelise kaljukünkaga asuvad tasulise sissepääsuga looduskaitsealal.

See on Cape Pointi majakas.

See kaitseala on väga populaarne nii jalutajate kui jalgratturite seas. Loomulikult käib siin igal päeval ka sadu bussituriste ning autoga piknikulisi.

See vaade on ida poole, False Bay suunas. Nimi False Bay (Vale laht) on tulnud sellest, et ida poolt tulevad meresõitjad arvasid end sellesse suurde lahte saabudes ekslikult juba Aafrika edelatipust möödas olevat ning parandasid kurssi põhja poole enne kui märkasid, et on hoopis mingis lahesopis.

See kaunis liivarand, Hea Lootuse neeme idaküljel on Dias Beach.

Hea Lootuse neem.

Ei kujuta küll ette kes siia parkida tahaks.

Tagasiteel linna käisime läbi Simon’s Townist, et seal elutsevat pingviinikolooniat külastada.

Vaade False Bayle Simon’s Townist.

Loomulikult peab Kaplinnas olles ära käima ka selle sümbolil – Table Mountainil.

Otsustasime Ruuga siin teha pikema päevaringi. Selleks sõitsime kesklinnast linnaliinibussiga Kloof Neki nimelisele Table Mountaini ja Lions Headi vahelisele sadulale. Sealt alustasime Pipe Trackiga, mis kulgeb 5 kilomeetrit piki Table Mountaini idanõlva ja kust avanevad imelised vaated Cliftoni ja Campsi lahtedele.

See mägilane oli umbes 25 cm pikkune.

See järel keerasime vasakule ja ronisime üles piki seda lõhet minevat, peaaegu olematut rada.

Palavas päikeses oli see päris tõsine ronimine.

Rajal olid mõned ootamatud käänakud ja nagu teada, on vale rajaots alati paremini sisse käidud, sest sellel on kahekordne koormus – sinna, ja kui on selge, et see kuhugi ei vii, siis jälle tagasi.

Taimestik muutus koos kõrguse kasvuga.

Paari tunni ronimise järel avanes meile vaade Table Mountaini kümnetele tippudele ja nendevahelistele platoodele ning orgudele.

Üles jõudnud võtsime suuna funikulööri ülemise peatuse suunas. Rada keerutas kivirahnude vahel kord tõustes ja siis jälle laskudes.

See mägi ainult paistab eemalt pealt tasasena. Tegelikkus on hoopis muu.

Alla ronisime mööda veidi lihtsamat ja palju käidavamat, kuid siiski üsna järsku, Platteklipi kuristikku.

Õnneks oli päike juba madalamale vajunud ja mäest alla siksakitasime juba mõnusalt jahedas varjus.

Veel üks, nii poolemeetrine ja üsna uudishimulik, mägilane.

Vaade avardub Kaplinna suunas.

Ühel pilvisel hommikul viis meie tee Table Mountaini kagunõlval asuvasse, Lõuna Aafrika suurimasse, Kirstenboschi botaanikaaeda. Praegu on see 528 hektari suurune ala riigi omanduses. Nagu palju muudki LAV-is, käisid ka need hektarid läbi magnaat ja riigimees Cecil Rhodese käest, kes ostis need valdused, et neid linnastumise eest kaitsta ning neid rahvale pärandada. Kuna siia linnaliinid ei käi, siis tuleb tulla kas taksoga või osta endale päevane HopOn-HopOff turistibussi pilet. Valisime viimase variandi, sest sellega saime sama raha eest külastada veel muid siinseid huviobjekte.

Lisaks tohutule hulgale igasugu taimedele on siin ka väike skulptuuride aed.

Samuti jalutab ringi mõningaid kohaliku fauna esindajaid.

See on ananassilill. Ananasse selle külge siiski ei kasva.

Vaadata ja uudistada on siin tõesti palju.

Korrastatud aednikumajake.

Nende tsükaadide vahel tunneks dinosaurused ennast koduselt.

Mööda seda kaunist silda saab kõndida puulatvade vahel ning kohal.

Järgmisena astusime bussist maha Kaplinna kuulsa linnupargi külastamiseks. Lisaks lindudele elab siin veel kümneid ahve ning kilpkonni.

Need on sissejuhatavad kiviahvid.

Tore on see, et siin pääseb lindudele väga lähedale. Kuna enamus siinseid linde on päästetud orvud ning siia toodud vigastatud linnud, siis nad inimesi just ei pelga. Peab olema ettevaatlik, et suu lahti kotkaid ning öökulle uudistades, mõnele rajale eksinud sulelisele peale ei astuks.