Kauaoodatud kütusepump oli küll iga hetk saabumas, aga ikkagi veel mitte kohal ja meil polnud muud teha kui Horta ümbruses ringi jalutada või lihtsalt paadis puhata.

Uskumatu, et selline metsik rada asub kohe linna servas.

Vaade linnalähedaselt künkalt.

Lilledesse kasvanud katus Horta äärelinnas.

Rahuloleva olemisega lehm sealsamas mäenõlval.

Tänavad on järsud ja linn mitmetasandiline.

Veel mõned kaldalähedased vaated.

Kaldakaljudele on tehtud betoonteed, et ujuda soovijatel oleks lihtsam veeni jõuda. Selle “plaaži” parkla kõrval oli ka mageveedušš.

See Eesti tüdruk oleks hea meelega meiega mandrieuroopasse hääletanud, aga ütlesime talle ära, sest oleme kahekesi purjetamisega liialt harjunud.

Sadamas seikles igasugu karvaseid ja sulelisi. See 122 jalane Ghost üritas ennast marina kai äärde saada, aga loobus ja sildus kaubalaevadele mõeldud kohas.

Midagi all- ja pealveelaeva vahelist.

Paar kena puupurjekat.

Mingi vilgas kohalikku tõugu paat.

Jullad ja eriti nende mootorid on kohalike kajakate lemmikpaigad.

Ühel hommikul meil vett tualetist välja pumbata enam ei õnnestunud. Hea, et see sadamas toimus, sest töö on mahukas ja must.

See 5 cm läbimõõduga toru oli sooladest praktiliselt olematuks ladestunud.

Seekord polnud meil vaja isegi paadipoodi külastada, sest osaliselt taaskasutasime puhastatud vanu torusid ja kuigipalju on meil sobivat toru ka varuks olemas.

Viieteist päevaga tõi DHL meile Saksamaalt kohale ka uue kütusepumba.

Selle paigaldamine on üsna tülikas töö, aga hakkab mõningase harjutamise järel juba selgeks saama.

Asja tegi põnevamaks ka see, et uus pump on pisut suurem ja nibin- nabin tolerantside piires. Näiteks on vaja kütusevoolikud pumbale külge ühendada enne selle paigale kruvimist, sest hiljem mutrivõti enam poldi peale ei mahu. Sain mõningase pusimise ja pumba kinni-lahti kruvimise järel selle siiski korralikult ja diislitihedalt paika ning nüüd käivitub mootor taas koheselt ja tiksub nagu kell.

Neil rootslastel, Mikael-il ja Jeanette-l, seisab mootoriremont alles ees, sest nende kai äärde pukseeritud Halberg Rassy Monsuun-i mootor oskab kuskilt diisli õli sisse saada ning pritsib seda ka ühe pihusti vahelt välja. Mikael on juba mõnda aega seda Volvo-Pentat igasugu trikkidega töös hoidnud, aga nüüd tundub, et see siiski Rootsini nii vastu ei pea.

Paadivalvur.

Paadiperede lapsi on sadamamurul mängimas enam kui kümme.

Piko on endale pähe tõmmanud hoogsa pilvemütsi.

Ennustus lubas algul nõrka vastutuult ja seejärel veidi tugevamat vastutuult, aga ei mingit tormi. Otsustasime Ouessanti poole liikuma hakata.

Esimene ööpäev möödus saarte vahel loovides.

Korraks käis läbi mõte Terceirale sisse pöörata, aga ei viitsinud.

Päike tõmbas endale ümber kena halo.

Meid tuli vaatama lõbusamat sorti delfiiniparv.

Mereelu jälgimas.

Üks hea ajaviitemoodus on lahja fosforhappega, nüüdseks juba kõikjal leiduvaid, roosteplekke välja võtta.

Ühel õhtul Trolli ahtrituli enam ei süttinud. Tegemist on Hella Uus-Meremaal valmistatud mitteavatava LED-tulega. Kuidagi oli paar tilka merevett sellesse kvaliteetlampi ikkagi ennast sisse smugeldanud. Ilmselt oli korpuse ja tuleklaasi vaheline “hermeetiline” liimühendus lainete tümitamisele lõpuks ikkagi alla andnud.

Nakitsesin selle “mitteavatava” tule ettevaatlikult kuid sihipäraselt jõudu kasutades lahti.

Pärast seda, kui sool oli lambist piiritusega välja pestud, läksid LED-id taas heledaks. Näis kui kaua see tuli meil veel vastu peab.

Ilus purjetamine vaikses külgtuules.

Kui tuule üles võtab ja minek tõsisemaks läheb, siis tööisu enam ei ole.

Kuidagi õnnestus meil keevitusest lahti murda üks reelingupostidest. Kuna Ouessantil on paadihooldusega asjad kehvavõitu, siis muutsime kursi Hispaaniale, täpsemalt vanasse tuttavasse väikelinna Muxiasse. Seal on korralik marina, kus kai ääres seistes saame kindlasti selle väikse keevitustöö mõistliku hinnaga joonde.

Paremasse saalingusse läheb meil päevinäinud ja korduvalt kohendatud Hispaania lipp.

Muxia marina on praktiliselt tühi. Teenindus seevastu on äärmiselt viisakas ja kiire.

Teise sadamapäeva õhtul saime keevitustöö tehtud.

Seni kõndisime linnas ning selle lähiümbruses ja nautisime kõva pinda jalge all.

Kütusekaid siin ei ole, aga diislit saab käru ja kanistritega sadamakontoriga ühildatud tanklast. Paakidesse mahtus meil seda 70 liitrit, mis polegi nii palju arvestades viimase ülesõidu alguse nõrku tuuli.

Sadamarotid me ei ole. Kohe kui hädavajalikud tööd tehtud, andsime otsad lahti ja võtsime kursi üle lahe, põhjatuulte eest kaitstud Camarinase külale.