Pika peale vastutuul vaibus ja meil oli aeg edasi kodu poole liikuda.
Vaevalt olime asunud Cormes ankrut üles võtma kui merelt vajus meile peala paks uduvaip.
Kui ankru üles saime oli nähtavus null.
Alles siis kui olime lahest väljas ja juba pisut kaugemale, ookeanile, jõudnud, hakkasid paistma tuttavate küngaste tipud..
Tuul oli vaikne. Ünneks lõbustasid meid pingviinid ja vaalad.
Biskaiat olid ületamas peale meie veel nii mõnedki paadid ja osa purjetas neid mööda meile päris lähedalt.
Neljanda sõidupäeva hommikul sisenesime Ouessanti lääneotsas pikka ning varjulisse Lampaul-i lahte.
Siin on hulgaliselt valgeid külalispoisid. Nendel seismise eest tasu ei võeta.
Meie plaan oli siin vaid päevaks peatuda et, teha veidi toiduoste ning seejärel kohe mandri-prantsusmaale edasi purjetada.
Järgmisel hommikul, soodsa hoovusega, kees vesi lahesuus nagu värske äiksepagi ajal. Tuul tegelikult peaaegu puudus.
Järgmine peatus oli planeeritud Aber Wrach-i, sest sealses jahisadamas on mugav kütusekai.
Teel sinna möödus meist mitmeid huvitavaid purjekaid.
Läheneme jahisadamale.
Siin võtsime täis nii kütuse kui ka veepaagid.
Õhtuks läksime faarvaatri serva ankrusse.
Edasist kurssi joonistades märkasime meie tee lähedal saari nimega Les Sept Iles. See on seitsmest suuremast ja hulgast väiksematest saartes koosnev kogum, mis üldiselt on juurdepääsuta kaitseala. Siiski on seal hea ilmaga võimalik ankurdada ühel majaka ning kindlusega saarel ning ka väike jalutuskäik teha.
Purjetasime mööda merel triivides aega parajaks tegeva suure reisipraami nina alt.
See ongi kai ning ankrukohaga Ile Aux Moines.
Vaevalt olime järgmisel hommikul kohvi joodud saanud kui kai äärde tuli turiste vedav laev. Õnneks oli see kai ääres ainult hetke ning tuli siis poi äärde oma aega ootama. Kasutasime soodsat momenti ning läksime ka ise saart uudistama.
Turistidele anti saarel aega ainult pool tundi ja kui me julla maale saime tuli laev neid taas peale korjama.
Seega oli saar jälle ainult meie päralt.
Isegi see väike majake oli kindluse moodi ja laskepiludega.
Troll ankrus kivises lahes.
Teel majaka juurde.
Teises saare otsas on kindlus.
Kajakapojad olid küll juba suure linnu mõõtu, aga veel hallides sulgedes.
Kindluse väravad.
See oli sobiv koht lõunapeatuseks.
Tagasi kai suunas.
Pealelõunal purjetasime edasi, sihtmärgiks Cherbourg.
Lindudest valge küngas.
