Vlielandist võtsime suuna Põhjamerele Skageraki suunas. Tahtsime hüpata läbi nostalgilisest Göteborgist. Ühtlasi lootsime trehvata sealseid sõpru.

Meri oli endiselt täis puurtorne ja tuuleparke.

Skagerakki ennustati tormi. Meilegi oli näha ilmamuutuse märke.

Seetõttu keerasime Skageraki läbimise asemel sisse Taani põhjaosa läbivasse Limfjordi. tuul oli kõva sealgi, aga lained väiksemad. Limfjord on kohati kitsuke ja siis jälle silmapiirini ulatuv laevatee, mida mööda saab Põhjamerest Kategatti lõigata. Siin tuleb hoolsalt meremärke jälgida, sest mõne hetkega võib faarvaatri viiest meetrist liivaseljandiku pool meetrit saada.

Üks väike saar oli üleni tehast täis ehitatud.

Meist möödus Taani Kuningliku mereväe jaul Svanen. Meeskond oli valgete särkide ja viigipükstega.

Meie lasksime dressides edasi.

Mööda libisesid Taani farmide põllu ja karjamaad.

Esimesele sillale lähenedes ja selle valvega kanal 16-l ühendust võttes selgus, et avamine on iga täistund.

Näidati mingeid tulesid ka, aga neist täit sotti ei saanudki. Mingid punased olid. Rohelisi ei olnud.

Kui plats oli puhas põrutasime läbi.

See väike paat purjetas meiega tükk aega kaasa kuid jäi siiski lõpuks järk-järgult tahapoole.

Tore rookatusega elamu.

Üks sildadest oli piisavalt kõrge, et selle alt läbi purjetada.

Õhtul jäime ankrusse nii kolmemeetrises vees Attrupi sadama lähedal. Oleks saanud ka peafaarvaatri servas ära ööbida, aga kuna faarvaatrilt viis sadamasse kenasti tähistatud rada, siis otsustasime sellele lähemale kolida. See mõttetu kõrvalepõige (mingit tuule- ega lainevarju see sadamale lähem ankrukoht meile ei andnud) oleks võinud meile kalliks maksma minna. Vaevalt olime sissesõidu punaste ja roheliste vahele keeranud kui sügavus kiiresti kahanema hakkas. 1,6 meetri juures oli süda kurgus ja sealt kahanes see kajaloodi näidu järgi veel 1,3 meetrini enne kui näit taas suurenema hakkas. Tõenäoliselt olin kajalood oma parandusekoefitsiendi, umbes pool meetrit, aja jooksul ära unustanud, sest Trolli 1,7 m süvisega oleks me muidu kiiluga kindlalt põhjas istunud. Teine võimalus on, et tige tuul ja kõrge laine peksis madalas nii palju liiva ning muda üles, et kajaloodi kiir põhjani ei jõudnudki. Igal juhul saime ankru sügavamas vees kenasti sisse ja vööriga tuules ning laines seistes oli elu igati mugav.

Lainetest lõigatud liivaluited.

Kuigi vesi tundub siin lai olevat oli kanal tegelikult nii kitsas, et see süvendajat tõukav puksiir vajas täpseks navigeerimiseks lootsi abi.

Kohati oli ka suuremaid asulaid ja jahtsadamaid.

Järjekordne tõstesild.

Lähme läbi Aalborgi raudteesilla alt.

Aalborg on siinkandi suurim linn ja sildu on selles koguni kaks.

Avamisajad on kenasti sillapostil kirjas.

Taas vabas vees.

Tuulegeneraatorite jalgade osad ootavad paigaldust.

Kaldaäärsed majad muutusid järjest uhkemateks.

Jäälõhkujad Hals-is kai ääres talve ootamas.

Siinsamas, kenas lahesopis, jäime taas ankrusse. Tuul oli rahunenud ja tulemas kaunis õhtu.

Varakult järgmisel hommikul asusime ületama Taani ja Rootsi vahelist vett. Meist möödus mitu, arvatavasti Tall Ship Race-st osa võtvat, purjelaeva.

Läsö ümbruse madalas vees tuli korduvalt DuoGen-i vetikatest ja ka kilesodist puhastada.

Lõpuks ometi Rootsis. Ankurdasime Trolli tuttavasse Skalla Hamni ja läksime ujuma. Siin on vesi, eriti võrreldes Põhja-Prantsusmaa omaga, meeldivalt soe.

Seltsi pakkusid mingid hanelaadsed linnud.

Hilisõhtuks kogunes siia ankrusse enam kui kümme purjekat.

Skääridesisene teekond Göteborgi algas vaikses tuules. Taas oli aega paadi kohendamisega tegeleda. Tuunisin DuoGen-ile pandud tugevduslahast.

Ühtlaselt kaljused on siin nii kaldajoon kui saared.

Mida Lähemale Göteborgile seda tihedamaks muutus purjeka- ning muu laevaliiklus.

Göta jõe suue.