Lilla Pommeni jahisadam Göteborgis asub umbes 4 miili kaugusel Göta jõe suudmest ja isegi soodsa tuulega tuleb esimesed 2.5 miili motoriseerida, sest 45 m kõrguse läbipääsuga Älvsborgsbron rippsillast ülesvoolu on purjetamine keelatud. Meid see asjaolu seekord ei puudutanud, sest muutliku lõuna- ja läänekaare vahel puhuva tuule tõttu liikusime tahes-tahtmata mootori jõul. Arutasime Ruuga, et kas ebasoodsa tuule tõttu hoopiski keerata sisse esimesse sobivasse ankrulahte ööbima. Kuna ilmateade ei lubanud ka järgmiseks paariks päevaks midagi kindlalt paremat, siis otsustasime veele jääda. Kauni kaldalähedase ning saartevahelise marsruudi asemel pidime Trolli vabasse vette tüürima, et nõrgukesest tuulest maksimaalne võtta. Kaldalähedane marsruut oleks tähendanud pidevat motoriseerimist.

Taas möödus meist mitu kaunist purjelaeva.

Meie suund oli Saksamaale Greifswaldi. Tahtsime enne Eestisse naasmist külastada seal elavat sõpra Ruthi.

Rügeni saarele lähenedes muutus liiklus taas tihedamaks.

Rügeni metsikud kaldad.

Greifswalder Bodden on hiiglaslik madal laht, kus mõistliku süvisega (alla 1.8 m) jahid võivad üsna vabalt ringi purjetada, kuid suuremad laevad peavad süvendatud faarvaatreid kasutama.

Ruth oli oma rauast purjeka Farewell-ga vastu tulnud.

Kuna õhtu lähenes, siis otsustasime Greifswaldi mineva Wieck-i jõe suudmesse, Dänische Wiek-i kahe-kolme meetri sügavusse vette, ankrusse jääda ja öö siin veeta. Ruth juhatas kätte sobiva koha ja ma lasksin Trolli ankru sisse. Kuna ennustati vähese tuulega ööd, siis võtsime Farewelli Trolli pardasse.

Õhtul ühines meiega ka Ruthi elukaaslane Rene, kes tööpäevadel on töölaeva kapten ja vabadel päevadel ehitab endale suurt traditsioonilist puupurjekat.

Ruth oli meie auks Eesti lipu saalingusse tõmmanud.

Kuna meie Saksamaa külastuse põhieesmärk – Ruthiga kohtuda oli täidetud, siis ei hakanud me Greifswaldi minemagi. Võtsime hoopis kursi kodu poole.

Ruth purjetas meiega mõned miilid kaasa, enne kui tagasi Greifswaldi poole keeras.

Tuul oli endiselt muutlik, kord vaikis ja siis jälle puhus ka.

Kolmandal sõidupäeval saime toeks korraliku pakstaaktuule mis võttis Läänemere järsu laine kohati murdumagi.

Kolka poolsaar võttis suurema laine kinni, aga tuul vihistas edasi.

Tuul vaikis äkki, aga kollitavad äiksepilved jäid.

Kodusadamas, Pärnu Jahtklubis, üllatati meid piduliku vastuvõtuga.

Üks külalistest oli vähem kui aastane.

Tore oli taas kohtuda aasta varem oma palliringilt naasnud Teakita Briti ja Viljariga.

Lõpuks ometi kohtusime laste ning lastelastega.