Ankrus Omaha lahes Leigh küla lähedal. Oli kena tihttuulesõit. Läheme kohalikku kaubandust tsekkima, sest värske kraam hakkab otsa lõppema.

Ankrus Kawau saare sügavas Bon Accord lahes. Ilm on tuuline ja vihmane ning homme peaks veel hullemaks minema. Üritasime Barrierile minna, aga tulime tagasi.

Ankrus Kawau saarel Mansionhouse lahes. Ilm on imeilus ja lahes erinevalt eelmise korra paarikümnest vaid kolm pasti. Kõrghooaeg on möödas.

Ankrus Tiritiri Maitangi saarel Fishermans lahes. See on pisike ja küllaltki sügav laht, aga õnneks on tuul täpselt saare teiselt poolt.

Auckland on Uus-Meremaa suurim linn ja ka siinne purjetamispealinn.

Meie saabudes oli südalinna meresadamas kolm suurt kruiisilaeva.

Siin pildil keskel on “Ferry House” ehk siis vana laevaterminal.

Kesklinna Westhaven Marina-st möödudes jäi silma turiste lõbustav kahvelkuunar.

Esimese öö Aucklandis veetsime ankrus. Kohe pärast silla alt läbi purjetamist jääb vasakut kätt hea ankrukoht kalda ja pisikese Watchman-i saare vahel. Siin on lähedal mitu väikest plaaži ja üks korralik kai mis on kõik ühiskondlikuks kasutamiseks, nii et kaldale pääsemisega ei ole probleemi ja kesklinn on paarikümneminutilise jalutuskäigu kaugusel. Linnaliinibusse me ei ole küll tarvitanud, aga ka need on täiesti olemas.

Järgmisel hommikul kolisime ümber oma broneeritud kohale Westhaven Marinas. See on suur ja põhiliselt kohalikele jahtidele mõeldud sadam. Külalisjahte nägime peale Trolli vaid ühte ja seegi oli pigem superjahina kirja minev elukas. Nagu oleme nüüd aru saanud, ei ole Auckland eriti kruiserisõbralik koht. Toidupoed on kallid ja kaugel, tohutus sadamas on vaid üksikud duširuumid ning ainult kaks pesumasinat. Autorenti sadamas ei ole, peab kõndima kesklinna. Sadamakontori rahvas oli küll kiwilikult lahke, aga ega neil mingeid teenuseid ega ka linnainfot pakkuda ei olnud. Pigem olid nad pisut ehmunud, et mis me neist tahame. Tõsi, ega meil neid vaja ei olnudki, sest kõik rahalised tehingud olid internetis ette tehtud ning väravakoodidki olid e-mailiga käes. Ilma koodita poleks isegi kailt välja pääsenud, et kontorisse minna. Marina ise on korralik – kaid on uued ning stabiilsed ja igal kaikohal on oma elektri- ja veeühendus, mille kasutamist mõõdetakse ja mille eest siis vastavalt ka tasuda tuleb.

Siin üks kena puupurjekas.

Dinghy dock.

Sky Tower sadama poolt vaadatuna.

Värviliste pisipurjekate võistlus sadamaterritooriumil.

See on üks võimalus oma mootorpaati kesklinnas hoida.

Kohe nende endiste tsemendihoidlate taga on superjahtide kaid.

Kalad sadama kalaturul.

Marinast pääseb südalinna üle tõstesilla.

Igati moodne arhitektuur.

Olemas on nii tavalised- kui ka vesilennuk-, kaater- ja koptertaksod. Palju liiklust käibki just kesklinna ja lähisaarte vahel.

Südalinna kaide äärest leidsime lisaks nii mõnelegi superjahile ka ühe Mini Transat-i 6,5 meetri pikkuse purjeka.

See on üks endistest Uus-Meremaa Ameerika Karika jahtidest millega nüüd lõbusõite tehakse. Üks huvitav võimalus on võtta osa kahe Ameerika Karika jahi vahelisest match race-st.

Peatänav Queen Street.

Siin on tuliuute pilvelõhkujate vahel ka mõned vanemad hooned.

Kräu ja Ruu Victoria pargis puu juures.

Purskkaev Victoria pargis.

Aucklandi muuseumi massivse hoone imposantne sissepääs. Muuseum ise on ka päris põnev pakkudes igaühele midagi.

Muuseumi kõrval pargis oli käimas laternatefestival. Telgid pakkusid nuudleid ning muid idamaiseid toite ja laval esinesid hiina artistid.

Samad sägad olevat esinenud ka Pekingi olümpia avamisel.

Öine vaade kesklinnale sillatagusest ankrukohast.

Otsustasime, et ka meie julla on omale rattad ära teeninud. Neid kasutades saab ka üks inimene mootoriga julla kaldale veetud.

Vajadusel saab need rattad lihtsalt küljest monteerida.

Linnapargis lõbutsesid tudengid. Lisaks sellele, et nad isa nalja tegid, oli neil  vaja ka muid sealviibivaid inimesi igasugu lollusi tegema panna.

See säga käis näiteks purskkaevus ujumas.

Heidil värvisid nad ühe küüne pärlmutterlakiga ära.

Siin mõned lilled linnapargist ja selle talveaiast.

Üks ekstrakole paarisentimeetrine putukas ka.

Ankrus Oneroa lahes Waiheke saarel. Kuna on reede õhtu, siis on laht kubinal jahte täis ja neid tuleb muudkui juurde.

Ankrus Motuihel Takutairatoa lahes. Laht oli tühi kui me siiapoole pöörasime, aga nüüd on siin lisaks meile kaks suuremat ja üks väiksem mootorpaat.

Ankrus Islingtoni lahes Rangitoto vulkaani kõrval. Oligi juba aeg linnast minema saada.

Taas Aucklandis Westhaven marinas. Ilm on suvine, ehk liigagi suvine sadamas istumiseks. Lähme linna jalutama.

Järgmisena olid meil plaanis paarissaared Rangitoto ja Motutapu. Need on kaks üksteisega kitsa maaribaga ühendatud teineteisest totaalselt erinevat saart. Rangitoto on ainult 800 aasta vanune vulkaanisaar kus puude vaheline pind on kaetud musta karuse basaldiga. Motutapu seevastu kujutab endast kaunite roheliste küngastega pastoraalset idülli. Mõlemal saarel on kilomeetreid korrastatud matkaradu.

Ankurdasime Trolli nende saarte vahelisse Islington-i lahte ja võtsime esimesena käsile Rangitoto vulkaanisaare. Siin me kõnnimegi Rangitoto 259 meetrise tipu suunas.

Vulkaanikraatri servas asuvalt platvormilt avaneb kaunis vaade Aucklandile.

Siin me Ruuga seisamegi, seljad Aucklandi poole.

Vaade Motutapule üle Islington-i lahe. Horisondil on Waiheke saar. Ülalt vaadates tundub ka Rangitoto kena roheline.

Põõsaste vaheline tagelikkus on aga selline.

Kimalane mustal kivil.

Troll ja meie sinine julla Islington-i lahes.

Oystercatcher oma nimele kohaselt austrikarpide sisu analüüsimas.

See siin on bach ehk Uus-Meremaa traditsiooniline suvila. Need kujunesid välja suvitajate telkidest ja olid algselt käepärastest materjalidest illegaalsed ehitised mis õigustasid oma olemasolu maavalitsusest võetud kämpimislubadega. Hiljem kasvas nii mõnigi neist uhkeks klaasist, kivist ja terasest rannavillaks.

Veel üks enam vähem audentne bach.

Järgmisel päeval võtsime ette Motutapu ringi.

Maalilised puud rohustel küngastel.

Vaade tillukese kõrvalsaare Motuihe laevu täis Takutairaroa ankrulahele. Jõudsime sinna hiljem meiegi.

Home Bay. Seal on suur telkimisplats.

Pastoraalne idüll.

Eemal paistab Little Barrier-i saar.

Motutapu põhjatipust mööduv kahvelkets. Või ehk hoopis jaul, sest besaanmast on üsna ahtris ja besaan ise üsna pisike. Põhiline ideeline vahe ketsil ja jaulil on, et ketsi besaan on disainitud andma jahile olulist lisakiirust, samas kui jauli besaan on mõeldud pigem purjestust tasakaalustama.

Vaade tagasi, piki Motutapu läänekallast, Rangitoto vulkaani suunas.

Kivine Administration Bay.

Teepuuhekk.

Kaunis roosaõieline põõsas.

See lind nokkis mingi ülekasvanud (2-3m kõrguse) tilli sarnase taime seemneid.

Veel üks usin mesimumm.

Värvikas plaaž Administration Bay-s.

Need heinapallid vajasid vaid kerget tõuget, et piki mäenõlva alla veerema hakata.

Männid on siin kaitsealadel põlu all kui sissetoodud taimed. See väike männiriba on siiski ellu jäetud.

Meie järgmine stopp oli väikesel Motuihel.

Oli pühapäev ning Takutairaroa laht oli puupüsti paate täis.

Motuihe on vaatamata oma väiksele pindalale mitmekesise loodusega. Siin on kaks plaaži, kõrgeid kaldakaljusid, karjamaid ja metsa.

Waiheke on suur ja eriti suvel äärmiselt rahvarohke saar. Kuna see saar asub Aucklandist ka lühikese autopraamiteekonna kaugusel, siis on siin palju jõukate aucklandlaste suvekodusid ja ka aastaringses kasutuses olevaid elumaju. Lisaks on siin palju viinamarjapõlde ja pruulitakse kohalikke veine. Kuna põhjapoolt ookeanilt tuli saarele korralik ummikas ja tuul puhus läänest, siis valisime ankurdamiseks lõuna suunas avaneva Huruhi lahe. Saare suurim linn Oneroa koos oma supermarketiga jääb siit vaid veerandtunnise jalutuskäigu kaugusele. Sama kaugele jääb ka superturistliku Oneroa lahe sagin ja kära.

Lahesse sisse sõites tuli meile vastu selline miniatuurne kahvelkuunar. Või on see hoopis brigantiin?

Lahe tipp on pikalt madal.

Mõõnaga kuivale jäänud rohekarbid.

Nende, üle kümne sentimeetri pikkuste karpide, sisu on söödav ja neid saab siin ka kalapoest osta.

Osa neist poide küljes olevatest jahtidest jäävad madala veega kuivale. Troll on ankrus kaldast üsna kaugel.

See siin on saare põhjakaldal asuv Oneroa laht. Vaatamata sisserulluvale ummikale oli laht paate täis.

Üheks sellel lahe populaarsuse põhjuseks on kindlasti siinne suur valge liiva plaaž. Teine põhjus on aktiivne kohalik turistielu kõikvõimalike kohvikute, restoranide ja pisipoodidega.

See kummikas vuras hiljem omal käigul siit minema, aga seekord mitte vette vaid parklas ootava treileri juurde.

Maaliline paadikuur kõrvallahe Little Oneroa kaldal.

Meie jalutuskäigu jooksul oli vesi Huruhi lahes päris kaugele taandunud ja see enne kenasti poil hulpinud kahekiiluline seisis nüüd oma kiiludele ja roolilehele toetudes lahe mudasel põhjal.

Waiheke läänekaldal on mitmeid korralikke merevaatega elumaju.

Mõne juurde neist kuulub oma viinamarjaistandus.

Kaldad ise on enamasti kõrged ja kaljused.

Rannakaljudel kulgevatelt radadelt avanevad suurepärased vaated ümberkaudsetele saartele.

Rangitoto ja Motutapu.

Motukaha.

See lind kaitses valjuhäälselt oma pesitsuspiirkonda.

Kaldakaljule on kujunenud värvikas soo.

Üks huvitav rannamaja.

Ühel neemel sattusime vabaõhu kunstinäitusele. Siin üks kineetiline skulptuur.

Puu otsa oli riputatud metallist pitsilisi paadikeresid.

Linde lennutavad paat-linnud?

Plätadest tehtud teokarp.

Taolisi erinevate kunstnike loodud rohkem või vähem paeluvaid abstraktseid objekte oli sellel neemel kümneid, mõned neist ka muljetavaldavate rahanumbrite eest müügis.

Matatia lahe ühes sopis seisid kaks purjekat postirea ääres. Need postid jäävad mõõnaga kuivale ja siis saab nende külge kinnitatud paadi kallal põhjatöid teha, näiteks sinna kogunenud molluskeid maha kraapida.

Veel mõned Waiheke kõrgetele kallastele ehitatud majad.

Kineetiline skulptuur ühe elamu aias.

Selline ratastel koer ootas meid Cable Bay-s.

Mootorjahid ankrus Owhanake lahes.

Eemal paistab Coromandel-i poolsaar.

Oli käes aeg Aucklandi poole liikuda.