küljes veel kolm Indoneesia kalalaeva ja Austraalia sõjalaev. Et mitte pimedas kohale jõuda, võtsime juba eile päeval kiiruse maha.

Ashmore Reefil, West Islandi kõrval poi küljes. Lisaks meile on poide

Enne Seisia-st lahkumist tegime veel kiire tiiru (mandri-) Austraalia põhjapoolseimasse tanklasse. Hinnad on siin küll päris krõbedad, nii 2 korda kõrgemad kui lõunapoolsetes suuremates kohtades, aga ega meil palju vaja ei olnudki ning tingimused on siin tuhat korda paremad kui näiteks Darwinis – paadist tanklasse on ainult paarsada meetrit ja tagasi tanklasse toob tanklaomanik sind oma autoga.

Tegelikult on enamus kraami siin Seisias umbes 2 korda kallimad kui näiteks lõuna pool Cairnsis. Nagu tanklaomanik seda väljendas – elul paradiisis on oma hind.

Selle suhtes, et see siin just paradiis on, jääme selle mehega eriarvamusele. Vähemalt Ruu jääb, sest talle on siinne kliima selgelt liiga kuum. Mina saaks siin hakkama küll, aga maailmas on selgelt paremaid paiku kui siinne punane kõrb.

Sadamas läks keegi merele siga Thooraga.

Laevale lossiti nende kuttide autosid kes enam ise tagasi tsivileiseeritud lõunasse ei viitsinud sõita. Kaubalaevaga sai pileti osta nii endale kui oma süidukile.

Asusime Seisia-st Darwini suunas teele keskpäeval, siis kui tõus mõõnaks keeras ning meid leplikult sadamast välja kandis.

Väljudes nägime ära ka siinse residentse kroku. Soolase vee krokodillid ehk salty-d on äärmiselt territoriaalsed loomad ning oma maale kedagi kõrvalist ei luba. Probleem tekib siis kui ta ka inimesi sissetungijateks hakkab lugema ja neid lihtsalt eemale peletamiseks ründama hakkab. Siinset krokut teadsid kõik ja murdis ta ainult toiduks.

Möödusime veel mõnest kivisaarest ning peagi olime taas vabas vees – ei karisid ega laevu.

Eemal paistis vaid kuulsast Neljapäevasaarest hulga suurem ja sellest pisut lõuna pool asuv Walesi printsi saar.

Igaks juhuks olime seekord korralikult öövalves, aga midagi enamat kui paar kalalaeva me ei näinud ka.

Neile kes Austraaliast ida poole, India Ookeanile suunduvad, on Darwin tavalisest viimane enam-vähem tsiviliseeritud peatus- ja proviandihankimiskoht.

Siin on mitu jahtsadamat ja peaaegu et legendaarne Fannie Bay ankruala koos jahtklubiga.

Järgmisel hommikul, kui me kaldale läksime, käis jahtklubis aktiivne sagimine – oli ju laupäev.

Siin üks tüüpiline Austraalia plastikjulla.

Jätsime oma laigulise veepiirile ankrusse. Vesi oli hetkel kõrge ja kuna kavatsesime enne järgmist kõrgvett (mis tuleb nii umbes kaheteist tunni pärast) tagasi olla, siis polnud mõtet laigulist kõrgele liivakaldale vedada.

2 x 15 kohaliku dollari eest saime nädalaks ajutisteks, kuid täieõiguslikeks klubiliikmeteks. Klubi ise just saja aastane ei ole. Isegi mina olen sellest aasta vanem.

Olles esimest päeva uues kohas on üheks võimaluseks lihtsalt mingis suvalises suunas minema hakata ja vaadata mis tuleb. Tulid uhked majad.

Ja puu all vilus istuvad kohalikud.

Mingi imelik reklaamloom.

Keerasime sisse Charles Darwini nimelisse rahvusparki mis tegelikult oli lihtsalt tükike siinset kidurat metsa.

Taas nägime kapokipuud. Seekord olid samal puul esindatud nii õied kui kui ka toored ja valminud viljad.

Maa seest  oli väljas õitsev tükike puud.

Sellist metsa ei olnud me varem kuskil kohanud.

Ruu ja termiidipesa.

Künka otsast avanes vaade Darwini südalinnale.

Darwin on kontrastide linn. Tänu kiirele arengule (ja nii mõnelegi troopilisele tsüklonile) võib siin lähestikku näha uhiuusi arendusi ja mitmekümne aasta vanuseid “klassikalisi” outbacki elamuid. See siin on Bayview elamurajoon. Oma purjeka saab kenasti maja ette parkida ning seitsmemeetrise tõusu-mõõna eest kaitseks on laguun merest lüüsidega eraldatud.

Vastavalt ümbrusele muutub ka jalutusraja kvaliteet.

Kus on Troll?

Kusagil seal kaugel-kaugel. Kaldast jäi meie ankrukoht nii kilomeetri kaugusele.

Järgmisel päeval jalutasime piki kallast südalinna suunas.

Teele jäi kunstigalerii kus on ohtralt aborigeenide, meie pilgule äärmiselt originaalseid ning haaravaid, taiseseid.

Need siin on Michael Nelson Tjakamarra maalid vinüülile trükituna ja autoustele kleebituna.

Päris kunst oli majas sees.

Libahunt figureerib ka siinses folklooris.

Kui meri taganeb, siis peavad vetelpäästjad oma varustuse sadakond meetrit edasi vedama.

See on Darwini botaanikaaed. Mitta väga huvitav kuid siiski erinev.

Tohutu känd.

Madu – lillepeenar.

Orhideele puuris ei meeldi.

Meie vana tuttav – Uus Meremaa punaseõieline jõulupuu.

Usu või ära usu, aga Darwinis on ka suusaklubi.

Cullen Bay Marinasse olid just jõudnud World ARC-i paadid. Üks neist ka Lätist.

Mõned neist ootasid alles põhjakontrolli ning sadamasse sisselüüsimist.

Ben ja Audrey Ameerikast pesid lüüsimist oodates oma Hallberg Rassyt. Nende eelmiseks sadamaks oli, nagu meilgi, Seisia.

Cullen Bay tihedalt paate täis.

See puurtorn veeti siit järgmisel päeval kahe suure puksiiri jõul minema.

Sellest Melville saare ja suure maa vahelisest pilust läheb Troll peatselt India Ookeanile.

Pargipuudel istusid uhked ning lärmakad mustad kakaduud.

Kõik teavad, et pesaupäev on üldiselt mõistlik kohaliku kõrtsi happy hour-iga ühendada. Meile oli see ettekäändeks korraks purjetamisklubi baari maha istuda.

Järgmisel päeval läksime taas Darwinit uudistama. Kalasadamast oli tuttavliku nimega Lauri-J.

See paat oli küll liialt kauaks siinsetesse viljakatesse vetesse jäänud.

Waterfronti lainebassein.

Paar kobedat vendrit Stokes Hill Warf-is.

Darwinis on ka päris kobe lennukimuuseum.

Mille pärliks, vähemalt minu arvates, on üks siinsete inimeste ehitatud Rutan Long-Ez.

Tore oli ka taas piiluda nii tuttavat DeHavilland Tiger Moth-i.

Siinne mudellennuklubi lennuväli teeks kadedaks iga kodumaise pudelvenduri (vabandust, ei suutnud ennast tagasi hoida, ikka mudellenduri).

Olemas on nii rohuväljakud kui ka mitmes suunas minevad asfalt maanumisrajad.

Tagasi sadamasse tulime taas kohalike seltsis. Aborigeenid on muide täiesti suheldavad kujud. Kui oleks siin kauem aega, siis tahaks kindlasti mõnega neist lähemalt tuttavaks saada.

Laevas ootasid meid laevatööd. Pakpoordi vints oli pisut kangelt käima hakanud.

Darwini ilm on ideaalne lakkimistöödeks.

Besaanmasti otsa läks uus WiFi antenn (Bulleti ruuter on eelmisest konfiguratsioonist ja töötab nagu kell). Seekord sain hakkama vaid kolme mastiskäiguga.

Homme lähme taas teele. Sedakorda ootab ees India Ookean ja Ashmore Reef.

Ankrus Darwinis Fannie Bays. Sissesõit oli muutliku tuule ja tugevate tõusu-mõõna hoovuste tõttu vaevaline ja ankruala on üsna avatud kuid turvaline.

Kuna varjulises sadamas meil täit ettekujutust merel valitseva tuule suunast ja kiirusest ei olnud, siis olime jätnud oma plaanid lahtiseks. Võisime püsida kalda lähedal ja sõltuvalt läbisõidust keerata sisse kas Bedford-i või Flattery neeme taha või, siis eriti ambitsioonikana, kimatada rannikust eemal asuvale Lizard-i kuurortsaarele.

Cooktownist lahkudes oli meri karvane.

Kiirus oli hea ja loomulikult otsustasime otse Lizard-ile sõita.

Lizard läheneb. Veidi lähemal paistavad ühtesulanud Palfrey ja Newt-i saared. Nende ning peasaare vahel on suur kuid madal korall-laguun mis põhjakaare tuultega on suurepärane ankrukoht. Kuna hetkel on siin talv, siis puhub kagupassaat ja meie liikusime edasi Lizardi loodeküljel asuvasse Proua Watsoni lahte.

Kohale jõudes tõin esimese asjana besaanmasti otsast alla purunenud WiFi-antenni jäänused.

Tegelikult peaks kogu kupatus veel töökorras olema. Anihileerunud on antenni ümbritsev ja seda püsti hoidev plastiktoru.

Siin ka mõned mastitopist tehtud pildid.

Järgmisel päeval võtsime ette tõsisema saareringi. Kunagi peatus siin kapten Cook kes kohalikest karidest ja läbipääsudest ülevaate saamiseks ronis saare kõrgeimasse tippu. See kannab nüüd Cooks Lookout-i nime.

Esialgu ikka jullaga randa. Liiv on lumivalge ja meri nii sini-sinine.

Plaaži põhjaots läheb koralliseks.

Pisut eemal olid ankrus kaks umbes 150 jalast mootorjahti.

Linnuke plaažil.

Ronisime vaikselt kõrgemale ja nautisime aina avaramaid vaateid.

Ankrulaht on suur ning, vaatamata tipphooajale, ülerahvastamata. Juhukülaliste ja päevaturistide jaoks asub Lizard rannikust liiga kaugel.

Siin ja seal läks rada mööda haljast kaljut.

See kollaste õitega puu on kapok.

Kapoki puuvillalaadne viljasisu on praeguseni kasutuses naturaalse padja- ning madratsitäidisena.

Rada viis mööda fantastilistest kuivanud kapokijäänustest.

Üks õitsev asi veel.

Mingi omapärane karvane vili.

Kõrgemalt avanes vaade nii Lagoon-ile

kui ka Mrs. Watson-i lahele.

Pea 250 aastat tagasi seisis siin Cook.

Panime oma nimed ning kohalviibimise asjaolud kirja tipust leitud külalisteraamatusse ja asusime laskuma, et ära käia saare vastasservas asuva laguuni ääres.

Troll ja taamal asuv kuurort.

Mõned pildid teeäärsest loodusest.

Oleksime hea meelega just siia laguuni ankrusse tulnud kuid tugeva kagupassaadiga sobis see koht vaid lohesurfamiseks.

Ja muidugi ka lõunapeatuseks.

Põõsastikust piilus saare nimitegelane.

Umbes meetrine hiidsisalik.

Veel viimased pilgud sellele kaunile saarele ja olimegi valmis taas teele asuma.

Selle meremärgi hoolduseks tullakse kohale kopteriga.

Kaldajoon muutus kummaliseks kivivaaluks.

Tuli jälle kalaisu ning saimegi kätte kena tähnilise makrelli.

Siinkandis on korallrifid otse faarvaatri kõrval ja silmad tuleb pidevalt lahti hoida, sest rohekalt helendav veealune oht ilmub nähtavale vähem kui miili kaugusel.

Hea kimaga Morris-e saare suunas.

Veetsime selle laiukese ja tema korallrahu taga tuulise kuid küllaltki ummikavaba öö.

Teel Morriselt Prtland Roads-i vahetasin ära ankruketi otsad nii, et hullult roostes ja kulunud esimesed kolmkümmend meetrid jäid nüüd viimasteks ja igapäevakasutusse tuli seni vaid mõned korrad merd näinud, praktiliselt tarvitamata lõpuosa. Seda tööd peabki ju sõidu ajal tegema, aga kas just 7-8 sõlmega vihistades, on muidugi iseküsimus.

Portland Roads-il ankrusse heites tuli meid kontrollima kohalik boss – soolase vee krokodill ehk salty.

Aeg ajalt sukeldudes vaatas see üle kõik ankrusolevad laevad.

Veel üks näide siinsete kalade landisöömistavadest. Meie võdistajast oli järel vaid pool ja kadunud olid mõlemad konksud.

Lootsime krokusid näha ka meie järgmises ankrukohas Round Point-is, sest teame, et siin nad elavad, aga võta näpust.

Enne Torrese väina suubuvasse Albany Pass-i sisenemist tõmbas mere taas karvaseks, sest hoovus ei saanud tuulega hakkama.

Niipea kui saime selle segase ala ületatud ümbritses meid rahu ja vaikus. Plotteri järgi liikusime kaheksa sõlmega, aga logi näitas vaid viit.

Selle asemel, et kohe Darwini suunas edasi kihutada, otsustasime korraks siinse aborigeenide kogukonna külasadamasse Seisia-sse sisse keerata. Meil oli infot, et see on mõnus ankrukoht poe ja bensukaga. Selle koha hinnad on küll kaks korda kallimad isegi Cooktowniga võrreldes, aga ega meil palju midagi vaja ka ei ole ning joogivesi on siingi tasuta.

Kajutiluugist on pea välja pistnud ankrunaaber Trevor.

Meie saabudes oli siin ankrus vaid kaks purjekat. Õhtul pimedas saabus veel üks kata ka.

Auto olgu suur ja tolmune.

Kämpingu kohvik ja käsitööpood.

Külatänav. Siit väljub vaid üks tee – Bamaga-sse.

Toidupood.

Koerad leiavad meid igal pool kohe üles.

Rannapromenaad.

Tänavalatern otse kiriku kõrval.

Ja siin on kirik ise.

Liikudes Austraalia Korallirannikul põhjasuunas on Cairns viimane koht kus kõik purjetaja vajadused täidetud võivad saada. See on elav, turismile orienteeritud linn. Kesklinnas paraku muud kui hotelle, baare, ja restorane eriti ei leidugi. Õnneks on suhteliselt sadama lähedal üks väiksemat sorti supermarket. Igasugu paadipoode on parem külastada rendiautoga. Nii et mingi Whangarei, Uus-Meremaa see teile ei ole.

Siin aga on üsna suur jahisadam ning meiesugustele ka võimalus ankurdada kohe sadama vastas. Jäime kindluse mõttes ankrusse valvega purjeka lähedusse.

Sadamas on ka kummikakai mida võivad kasutada kõik soovijad. Samas jätab kohalik mereharidus nii mõndagi soovida. Siinsete paadimeeste ja -naiste loova ankrutulede kasutuse üle olen ma vist juba vingunud – hilisõhtul ankrualale tulles aitab ainult radar, sest tuli võib olla või mitte olla ja kui on, siis ükskõik kus ja mistahes värvi. Hulga kindlamad reeglid tunduvad olevat oma julla silla külge kinnitamises – see tõmmatakse otsa ja ketiga tihedalt vastu kaid nii, et hilisemal saabujal pole mingit võimalust oma lootsikut kaini saada. See tundub olevat rangelt Ausside tava, sest seni läbitud kohtades on jullad pigem pika otsa küljes olnud, et kõigil oleks võimalus paadist maha ronimiseks oma sõiduk korraks kai juurde saada.

Kohe jullakai vastas töötas kahes laevas baseeruv mereandidele spetsialiseerunud baar-restoran, kus vastavalt reklaamile, lisaks nii elavatele kui ka küpsetatud mudakrabidele pakutakse ka küpsesitikaid.

Enamus marina-asukatest on kalapaadid.

Leidub siiski ka mitut masti superjahte.

Suur osa sadamast on reserveeritud igat tõugu turiste teenindavatele laevadele. (Võtke kuidas soovite, kas igat tõugu turistid või igat tõugu laevad, mõlemad on õiged.)

Kohe sadama (ja paari suurema hotelli) läheduses on supluskoht nimega Lagoon.

Kohe samas kõrval puhkavad, mõõnaga kuivaks jäänud merepõhjal, pelikanid.

Puhkepeatuseks ja jalasirutuseks on Cairns suurepärane. Siin on kilomeetreid pikk rannapromenaad ning mitmeid lähedastele mägedele viivaid matkaradu.

Meie võtsime algatuseks ette rannapromenaadi.

Rannapromenaadi üks ots viib jalutaja peaaegu, linnast mõni kilomeeter eemal asuva, botaanikaaiani. Siinne aed ei ole tavapärane kompaktne asi vaid koosne mitmest lähestikku asuvast üsna erineva iseloomuga alast. Igatahes jalutamist ja vaatamist jätkub.

Leidsime ka rohkete liblikatega ja eriti niiske kliimaga kasvuhoone.

Huvitavaid ja kauneid taimi vaatamast ei väsi me kunagi.

Sel ogalise koorega puul

on pehmed vatised viljad.

Kas midagi hõlmikpuu laadset?

Üks eriti värvikas eukalüpt.

Mõni puu oli aastaajast ka enam-vähem õigesti aru saanud – juuli lõpp on siin ju südatalv.

Enne Cairnsist lahkumist käisime hüvasti jätmas oma uute sõprade Don-i ja Eliza-ga. Don-i huumorimeelest ja Eliza südamlikkusest  hakkame kindlasti suurt puudust tundma.

Õnneks olid meil välja sõites kohe käed-jalad jälle tööd täis. Don-i vihje landi suhtes (tegelikult käisin ise ja luurasin, mis tal spinningu otsas rippus) töötas ja tähniline makrell oli käes vähem kui poole tunniga. Alates Cairnsist lahkumist me landi leotamisega enam ei tegele – nagu sööt sisse läheb, nii kala tuleb. Püüame korra kahe – kolme päeva jooksul, et mitte moraalset kalamürgitust saada.

Kindad on mul käes eelkõige selleks, et tamiil viimaseid meetreid sisse haalates ihusse ei lõikuks. Fileerimise delikaatne töö saab ikka paljakäsi tehtud.

Lisaks kalapüügile paigaldasin kambüüsi kulunud klapiga mageveepumba asemele uue Cairnsist hangitu. Selle pumbaga on seotud üks lugu ka. Nimelt märkisin Don-iga rääkides, kui tuli jutuks, et mis jubinat ma Cairnsi peapostkontorisse ootan, et meil on laevas neli sellist pumpa ja soov on ühtlustamise mõttes kasutada ainult Inglismaal valmistatud Whale Galley Gulper-eid. Mõni päev hiljem taas kokku saades küsis Don äkki muu jutu sekka, et kuskohas mul laevas need neli jalgpumpa on? Mul on tavaks vahel loo kaunimaks muutmise nimel veidi tõde mugandada, aga seekord ma vahele ei jäänud – kaks pumpa on kambüüsis: üks mere- ja teine mageveele, üks tualetis ja üks ahtrikajuti kraanikausi juures.

Cairnsist põhjapool valitseb kaunite ankrukohtade üleküllus. Kuna tuult algatuseks eriti polnud, siis keerasime sisse Double Island-ile.

Järgmisel päeval edasi liikudes oli selge, et Neptun soosib laevatöid, mitte kiiret edasiliikumist. Võtsin ette, juba pikemat aega tegemist vajavate kuid mitte kiireloomuliste tööde nimekirja tipus ilutsenud, Mer-Veille radaridetektori antenni ümberpaigutamise. Juba Kariibi meres Point-A-Pietre-s hangitud, meid lähedale sattuvate laevade eest hoiatama pidanud seade, on installeerituna kuid kasutuna meil pardal seega juba poolteist aastat kaasa loksunud. Nimelt paigaldasin ma Mer-Veille antenni liiga lähedale DeLorme satelliiditräkkerile ja nii kõlaski, sisselülitatud Mer-Veille korral, selle alarm iga kümne minuti järel, just siis kui DeLorme meie asukoha kodulehele saatis. Enda õigustuseks saan öelda, et mingit vihjet nende kahe riista kohatule koostööle Mer-Veille hästi lakoonilises prantsuskeelses juhendis ei leidunud. Juhtmete vedamine, väiksemat sorti leavas, eeldab kitsastesse ruumidesse pugemist.

Katsetuste tulemusel leidsin antennile ohutu koha ahtrikajuti katusel.

Kui eelmine kala söödud ja kõht taas tühi, võib taas landi vette lasta. Sedakorda hüppas konksu otsa väike hai.

Siin läheneme Low Islets-i nimelisele korallidega ümbritsetud saartegrupile.

Vaevalt ankrusse jäänuna viipasin mööda aerutavale (nagu hiljem selgus David-ile) ja küsisin, et kuidas läheb. Mees pidas hoo kinni ning lubas hiljem läbi tulla ning asjast lähemalt rääkida.

Kuna olime korallisaarel, eemal krokudest kubisevast rannikust, siis otsustas Ruu taas lemmiktegevuse, ujumisega, tegeleda.

Koheselt hakkasid teda piirama kaks suuremat sorti lapikut kala.

Kuna Low Islets on väga kaunid ja lisaks sellele asuvad turistliku Port Douglas-e lähedal, oli siin turistilaevade liiklus üsna tihe.

Ruumi jätkus siiski kõigile.

Snorkeldamine on siin suurepärane. Kui miski üldse segab, siis ehk lainega üles loksuv hõljum.

Otsustasime saartele jalutama minna.

Ainsaks eluliselt vajalikuks kehakatteks on korallisussid, sest iial ei tea millal mõnele toadfish-le või millelegi lihtsalt teravale võid sattuda.

Saare stiilne majakas ja majakavahi maja.

Madala veega saab ühelt saarelt teisele kõndida.

Pelikanid võtavad poose.

Madalst veest leidsime suure rõõneskarbi.

See on merekaitse roheline tsoon ja isegi kui tahaks, siit midagi kaasa võtta ei tohi.

Lummavad mangroovid.

Kolm pluss üks.

Veel veidi ja oleme kõik kuival.

Vaade mangroovisaarelt majakasaarele.

Tagasi koju.

David on palju käinud ja palju näinud mees kes enamuse elust on laevamehaanikuna merd sõitnud. Ta on väga palju lugenud ja äärmiselt loogilise mõtlemisega. Mida sa veel vestluskaaslasest soovida saad?

Külas Davidi purjekas.

Õigupoolest olime siia õhtusöögile kutsutud. David oli, nagu meiegi, mustatipuliste uimedega hai kinni püüdnud ja sellest maitsva curry valmistanud. Basmati riisiga – suurepärane.

Olime siin ankrus kokku kolm päeva. Osalt selle tõttu, et nõrk tuul ei võimaldanud edasi sõita, kuid siiski tõeliselt iga siin viibitud hetke nautides.

Neljanda päeva hommikul oli ennustus soodne – 7-10 m/s kagutuult, nii et otsustasime edasi kulgeda. Kuna tegelik tuulekiirus oli lubatust pisem, läks üle hulga aja taas masti spinnaker. Korallide vahel suurt ummikat ei ole ja seega puri liialt ei rapsi.

Pealelõunal tõusis tuul üle 10 m/s kuid minek oli hea ja enne õhtut me purjeid ei puutunud. Enne Hope Island-ile sisse keeramist õnnestus spinna vaatamata vihistavale tuulele, suurpurje taga, üsna taltsalt kotti ajada.

Lootustandva nimega Hope ISland-il oli kaks laeva juba enne meid ankrusse jäänud.

Edasi Cooktowni poole.

Cooktown on põhjapoolseim asustatud punkt Austraalia idakaldal. Edasi on aborigeenide maa kus jala mahapanekuks tuleb eelnevalt luba küsida.

Sadam on kitsuke ja ankruala madal ning pea olematu.

Sadamaelu on siiski vilgas ning värvikas.

Panime ankru sisse otse kaide ees paar-kolmkümmend meetrit lähimast kalalaevast.

Umbes samapalju jäi selle poi otsas oleva Beneteau 50-ni.

Veidi eemale, selle pruunika triibu taha, jääb teine ankruala mis on madala vee ajal faarvaatrist ära lõigatud. Kui oleksime soovinud pikemaks jääda, siis oleks ainus mõistlik lahendus seal kuskil omale koht leida. Meie asukoht oli pikemaks peatuseks liiga kitsuke ja seetõttu olid närvid pingus.

Ruu läks linna toiduvarusid värskendama ning tegi mõned pildid sellest huvitavast kohast kus kapten Cook 17. juulil 1770 aastal oma uppumisohus laevaga ankrusse heitis.

Linn ise on väike ja mõnus.

Kuna ankrukoht oli väga kitsas ning laeva asendi ankru suhtes pani paika kord tuul ja siis jälle hoovus, siis mina Trollist kaugele minna ei julgenud. Jalutuskäigu asemel tegin tutvust meie naabri, Beneteau 50 meeskonnaga.

Siin pildil olen koos Steve ja Anette-ga.

Sadamat õmbritsevad mäed.

Siinne kalalaev.

Slip ja ujuvkai.

Need kalalaevad olid otsekui käega katsuda, aga õnneks me ühtegi neist ei puudutanud. Meie kitsikusest aru saamiseks olgu märgitud, et selle siinsamas kõrval poi otsas seisva Beneteau kiil oli madala veega põhjamudas kinni.

Kohalik sadamakail kala püüdmas.

Hommikul, enne teele asumist, võtsime veel Trolli paagid magevett ning kütust täis. See on meile arvatavasti viimane mugav kütuse ning vee tankimiskoht enne Lõuna-Aafrikat.

Ankrus Seisias. Vaikne Ookean jäi seljataha. Siin on lisaks meile veel 2 purjekat, aga ruumi oleks veel kümnelegi. Jääme siia paariks päevaks moblalevisse

Ankrus Escape Riveri suudmes, otse pärlifarmi kõrval. See on tuulele avatud ankrukoht ja seda on ka vantidest kuulda, sest alla 10 m/s tuul ei lange.

Ankrus Shelburn Bays Round Pointi kõrval. Tänane 50 miili sai juba lõunaks läbi Kuna eile ujus paadi kõrval krokodill, siis hoiame ka täna silmad lahti.

Ankrus Portland Roadsil. See on pisike mõne majaga küla. Peale meie on siin 3 kalalaeva. Täna võttis meiega raadiokontakti piirikate lennuk.